DELFIINID MÄNGIVAD - TORM TULEB!

Nii ütlevad Musta mere kalurid, kui näevad neid vaalaliste sugukonda kuuluvaid mereloomi veest välja hüppamas. Tõepoolest, delfiinide tormiennustus läheb alati täide.

Laeva tekil seistes võib tihti näha, kuidas delfiinid, kolme - neljakaupa rivis, laevast mööda kihutavad. Nad armastavad ujuda parvedena. Tore on vaadata, kui terve parv teeb üheaegselt pöördeid, nagu oleksid loomad omavahel kokku leppinud. Nad arendavad vee all suurt kiirust (50 - 60 km/h) ja hüppavad siis, nagu käskluse peale, vett kõrgele pritsides lainetest välja. Lennanud õhus mitu meetrit, langevad nad tugeva sulpsatusega merre tagasi. Hämmastud nende ilusast kehakujust ja lihaste jõust. Mõistad, et meri on delfiinidele sobiv kodu.

Miks sobiv? Delfiinide esivanemad olid ju kuivamaaloomad, neljajalgsed imetajad. Neile oli vesi elupaigana kõlbmatu. Ent mingil põhjusel läksid nad ometi maismaalt vette elama. Teadlased oletavad, et selleks põhjuseks oli toidu vähesus maal ja küllus vees. Leidnud toitu esialgu kaldalähedasest merest, harjusid delfiinid veega ja vähehaaval usaldasid toidu järele minna juba kaugemale merre. Niimoodi nad järk - järgult nagu rebisid end maast lahti ja omandasid lõpuks võime elada vees. Delfiinide esivanemail tekkisid esijalgade asemele loivad, tagajalad, mis olid vees liikumisel tülinaks, kadusid täiesti. Arenes lai labataoline saba. Saba on delfiinidele nüüd nagu võimsaks mootoriks, mis võimaldab neil kiiresti ujuda. Kuid ujumiskiirust ei saa seletada ainult laia sabaga, vaid ka ideaalselt voolujoonelise kehakujuga.

Bioonikud, kes uurivad loomade elutegevust, tegid veel ühe huvitava avastuse. Suurt ujumiskiirust võimaldab delfiinidel ka nende eriomadustega nahk. Uurimine näitas, et delfiininahk on üsna paks, vetruv ja lainetab vastavalt veesurvele. Delfiininahk ei lähe märjaks, vaid nagu tõukab endast vett eemale. Seda põhjustab erilistest näärmetest tulev nõre, mis katab delfiini üleni. Need kaks eriomadust - naha kuivus ja naha lainekujuline liikuvus - kaotavad ujumisel keha ja vee hõõrdumise peaaegu täielikult. Niisamuti ei teki ujumiskiirust pidurdavaid veepööriseid.

Delfiinid kaotasid alatiseks sideme kuiva maaga, kuid jäid siiski imetajateks loomadeks. Nad on soojaverelised, hingavad kopsudega, ja pärast poegade sündimist imetavad emadelfiinid neid pool aastat. Delfiinid elunevad kõikides ookeanides Arktikast kuni Antarktikani ja asustavad kõiki meresid, mis on ookeaniga ühenduses. Mõned delfiiniliigid elunevad jõgedes: Lõuna - Ameerikas Amazonases, Indias Gangese ja Hiina Jangtse jões. Teadlased loendavad maakeral üle 70 delfiiniliigi. Üksikud neist liikidest on väikesearvulised, teised, suuremaarvulised, kogunevad tohututeks parvedeks. Mõnikord on ühes parves 15 000 - 20 000 delfiini.

Kuidas delfiinid ja vaalad teavad, et torm läheneb? Miks nad tormi eel ranna lähedalt avamerele ujuvad ja tavalisest sagedamini veest välja hüppavad? Seda ei osatud kaua seletada. Alles 30 aastat tagasi avastas akadeemik V. Shuleikin nähtuse, mille nimetas “mere hääleks”. Kõva tuulega, kui õhk tormab üle laineharjade, tekib infraheli. See niivõrd madalatooniline heli, et inimene teda ei kuule, levib merepinnal tohutu kiirusega. Mõnedel mereloomadel on võime infraheli vastu võtta kui tormi hoiatust. Tormiga on elusolendeil madalas vees hädaohtlik viibida. Tugevad lained võivad neid kaldale paisata või vastu kive surnuks lüüa.
Võib oletada, et infraheli ärritab delfiine ja sunnib neid kaldast eemale, avamerele ujuma. Või on infraheli tajuda niivõrd ebameeldiv, et delfiinid, püüdes sellest vabaneda, hüppavad veest välja? See on ainult oletus. Võib - olla hüppavad nad veest välja hoopis teisel põhjusel, näiteks sellepärast, et neile on omane mängimine. Mõned teadlased väidavad, et loom mängib ainult siis, kui ta on noor. Miks delfiinid mängivad ka täiskasvanult? Selles küsimuses ei ole veel selgusele jõutud.

Põhja - Ameerikas Florida okeanaariumis (suured basseinid, kuhu uurimise eesmärgil on kogutud mitmesuguseid mereloomi) elunevad delfiinid on õpetatud korvpalli mängima. Delfiinid heidavad täpselt palli vee kohale pandud korvirõngasse. Nad täidavad dresseerija käske virtuooslikult. Mingi triki sooritanud delfiinile antakse tasu - väike kala. Kui dresseerija seda ei anna, ujub solvunud delfiin piki basseini äärt, tehes häält, mis sarnaneb torisemisega.
Delfiinid hüppavad paberiga kaetud võrust läbi, tirivad nööri, heisates nii lipu basseini kohale lehvima või helistades kella. Nad on suutelised ka mikrofoni ees duetti laulma. Kuigi meie mõiste järgi meloodia puudub, võib delfiinide häält pidada siiski lauluhääleks.
On tehtud kindlaks, et paljudel mereloomadel on oma kõnekeel ning nad räägivad üksteisega. Seega kõnekäänd “tumm nagu kala” ei pea paika. Iga kalaliik omab erinevat keelt, mis on arusaamatu teist liiki kaladele. Näiteks heeringas, kes vidistab nagu varblane, ei oska vestelda tursaga. Ka igal delfiiniliigil on oma erinev väljendusviis ja kõnekeel.

Delfiinid näevad halvasti, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad võtavad vastu helilaineid nii kuulmisorganite kui ka kogu kehaga, eriti pea ülaosaga. Vee all kostvate paljude helide hulgast eraldab delfiin just selle hääle, mis neile vajalik. Seetõttu võivad nad eksimatult tabada toitu, leida väljapääsutee püünistest ja ujuda ka sogases vees või öösel täielikus pimeduses. Katseks lasti delfiini asupaigast küllalt kaugel vette kala. Silmapilkselt kuulis delfiin kala tekitatud häält ja sööstis saaki tabama. Kui lasti vette teine kala, keda delfiinid ei söö, ei pööranud delfiin sellele mingit tähelepanu.
Saagi küttimisel ja ka mingi häire korral annavad delfiinid üksteisele vilistamisega märku. Ka emadelfiinid vilistavad oma imikuealistele poegadele. Delfiinide hääl on vahel nii kõrge tooniga, et inimese kõrv seda ei taju. Need on ultrahelid. Zooloog A. Tomilin täheldas, et Mustas meres elunevad delfiinid tekitavad oma hingamisavadega helisid, mis meenutavad pardi prääksumist, kassi näugumist, konna krooksumist. Püünistesse sattunud delfiinid toovad kuuldavale piuksuvaid helisid, mis kostavad isegi püügilaevale.

Ameerika arstiteaduse doktor J. Lely kinnitab, et inimene võib õppida deshifreerima delfiinide helisignaale. Mõistes, mida üks või teine signaal tähendab, saab vastavaid helisid tekitada erilise aparaadiga. Nii oleks võimalik delfiiniga vestelda. J. Lely teeb järelduse: “Saabub aeg, mil inimene esitab delfiinile küsimusi ja võib viimaselt vastuseid saada...”
Kas ei tundu J. Lely väide fantastilisena? Kuid eespool märgitud järeldusele tuli teadlane mitte ainult lihtsate vaatlustega, vaid ka delfiini närvisüsteemi uurimisega. Delfiini peaaju kaalub 1750 grammi, inimesel 1450 grammi. Kui võrrelda peaaju kaalu keha pikkusega, on tulemus järgmine: inimesel tuleb keha iga 25 sentimeetri kohta 197 grammi aju, delfiinil 165 grammi. Seega vahe on 32 grammi. Ent siiski on delfiini aju kaal inimese aju kaalule märksa lähemal kui mistahes teisel loomal.

Kuigi delfiinidel häälepaelad puuduvad, võivad nad oma hingamisavadega inimese häält järele aimata ja matkida isegi inimese hääletooni erinevusi. Delfiinid võivad korrata ka üksikuid sõnu ja isegi terveid lauseid. J. Lely ja tema kaastöötajad on korduvalt kuulnud, kuidas delfiin kordas inimese sõnu, kuigi hääldamise selgus jättis väga palju soovida.

Delfiinidel on tugevasti arenenud vastastikuse abistamise instinkt. Huvitavat juhtumit kirjeldab J. Lely. Kord lasti okeanaariumisse haigestunud delfiin. Kohe tõi ta kuuldavale üksteisele järgnevaid vilesid - appikutsesignaali. Kõik basseinis asuvad delfiinid lausa sööstsid haige juurde ja tõstsid tema pea veepinnale. Haige loom hingas õhku ja seejärel sukeldus vee alla. Teised delfiinid eemaldusid. Hüdrofoon (seadis, mida kasutatakse vee all erinevate helide vastuvõtmiseks) registreeris terve hulga kõige erinevamaid helisid: siristamist, prääksumist, urisemist. Tundus, nagu vahetaksid delfiinid toimunu kohta muljeid. Varsti vilistas haige jälle. Uuesti sööstsid delfiinid oma kaaslasele appi ja tõstsid tema pea veepinnale.
Delfiini käitumist ei juhi mõistus. Kõik, mis ta teeb, on tingitud välisärritusest ja juba sündides kaasnenud refleksidest. Kariibi merel oli 1959. aasta juunis õnnetus: väikesel laeval “Rio Ataro” lõhkes katel. Laev vajus põhja. Inimesed klammerdusid laeva küljest murdunud plankudele ja püüdsid niikaua tormisel merel vastu pidada, kuni abi saabus. Saabus aga uus ja hirmsam hädaoht: inimesi hakkasid piirama haid. Ent äkki juhtus midagi ootamatut: suur parv delfiine sööstis haisid ründama. Selleks ajaks, kui merehädalised neid päästma tulnud laevale ronisid, olid delfiinid tõrjunud haid kaugele merele.

On teada, et haid tungivad noortele delfiinidele kallale. Ilmselt oma poegade kaitseks ründasidki delfiinid haisid, päästes nii ka inimesed ohtlike merekiskjate käest.
Sageli levitatakse kuuldusi, nagu oleks delfiin tunginud kallale meres suplevaile inimestele ja viimaseid raskesti haavanud. Niisugused jutud on valed. Siiani ei ole teada ühtki juhtumit, kus delfiinid oleksid inimesi rünnanud. Küll on aga teada arvukaid näiteid, kus delfiinid suhtuvad inimesse sõbralikult ja on inimesi isegi uppumast päästnud.

Mõned aastad tagasi läks Austraalia rannikul ümber jaht. Kaks meest olid uppumisohus. Ümberringi mängisid delfiinid. Korraga tõstis üks delfiin vees rabeleva mehe oma seljale ja ujus temaga rannaäärsesse madalasse vette. Niisamuti päästis teine delfiin teise mehe. Räägitakse ka delfiinidest, kes on nagu lootsid laevu saartevahelistest ohtlikest karidest mööda juhtinud. Miks need mereloomad nii käituvad, on selgusetu.
Madalas rannavees mängivad delfiinid meeleldi lastega. Nad ujuvad laste ümber ja neil ei ole midagi selle vastu, kui mõni põngerjas nende seljas ratsutab. Lapsed võivad delfiini seljauimest kinni hoides loomadega kaasa ujuda. Kuid vallatushoos võib delfiin mõnikord lastele haiget teha. Loom ei oska ju oma jõudu talitseda ning ei tea, et inimene on temast nõrgema kehaehitusega ja vees hoopis mannetu.
Delfiinide elust ja käitumisest teatakse veel väga vähe. Teadlastel tuleb palju uurida, enne kui nad avastavad selle omapärase merelooma kõik omadused ning iseärasused.

Pioneer nr. 10 / 1965.