Demokraatia klassis

     Avatud demokraatlikus ühiskonnas on küllalt võimalusi muuta paremaks iseend, oma perekonda ja ühiskonda. See võimalus ongi demokraatia tunnuseks, kuid see üksi ei suuda demokraatiat tagada. Võimalused peavad alati olema tasakaalustatud, et tulemus ei oleks kellegi isiklik kasu teise või ühiskonna heaolu arvelt.
    Võimaluse kasutamine vajab omaalgatust, kuna võimalustki ei pakuta niisama ja seda ei ole kerge leida. Omaalgatus on niisiis teine demokraatiaga tihedalt seotud põhimõte. See on valmisolek pühendada aega ja energiat vähese või kaugemas tulevikus saadava kasu nimel, püüda otsida võimalusi endale ja teistele.
    Kui lapsed saavad valida erinevate tegevuste vahel, ongi see juba võimaluste andmine. Omaalgatuse tähtsust saab näidata, kui laseme lastel valida sobiva tegevuse ja sellesse lülituda, vajaduse korral muidugi neid aidates. Kui valitud tegevuse käigus saavutati soovitud tulemus või õpiti midagi, siis sellest tulenev rahulolu ongi võimaluste rakendamise ja omaalgatuse väljendus.

     Üks hariduse tähtsamaid eesmärke peaks olema teovõime arendamine. Seda saab teha ainult vastastikuses koosmõjus, harjutades läbirääkimiste pidamist ja probleemide lahendamist. Õpetajad peaksid aitama lastel nende tegevust mõtestada, ergutama lapsi õppima neid huvitavaid asju, ja tegema seda mitte niivõrd juhtides kui tegevust lihtsustades.
    Õpetajad peaksid looma keskkonna ja lastega suhtlema, et aidata neil teovõimelisteks saada. Võimalusi on küllaga, kui lapsed saavad valida juhirolle, teha end ja teisi mõjutavaid otsuseid, teha tõhusaid valikuid ja võtta vastutust enda peale - seda muidugi vastavalt eale ja arengutasemele. Väärtushinnangud peaksid tulenema laste sisetundest, neid ei tohiks ähvarduste ega lubadustega peale suruda.     

     Demokraatia põhimõtete järgi on iga rühm ja perekond ainulaadne, sest nende kultuur on tekkinud reeglite, kommete ja väärtushinnangute kehtestamisega.
     Et luua süsteemi, kus üks laps või väike rühm ei saavutaks liiga suurt võimu enamuse üle, peavad õpetajad olukorda kontrollima. Eeskujuks tuleks seada lugupidamine iga isiku vastu ja seda tunnustatakse. Kõik ei pea olema ühesugused, kuid kõik peavad austama teiste inimeste omadusi, väärikust ja põhiõigusi. Enam, kui õpitava ülesande täitmist või oskusi, peaksid õpetajad jälgima laste tundeid, reakstioone ja omavahelist suhtlemist. Alati tuleks jääda üksteise suhtes tähelepanelikuks, isegi kui ollakse pahased. Enne kellegagi tülli minekut tasuks järele mõelda.
     Kuna üha enam ühiskondi on muutunud mitmerahvuslikuks, on selle mõjul suurenenud etniline eraldumine ja jagunemine. Et soodustada heatahtlikku suhtumist rahvuslikku ja kultuurilisse mitmekesisusse - mis väärib mõistmist ja austust - saavad õpetajad ja õpilased sisendada poolehoidu teistesse ja õppida erinevustest lugu pidama.
     Õpetajad ei peaks jagama käske ja nõudma nende käskude pimedat täitmist. Paljud lapsed arvavad, et seadused kehtestab võim ja tubli olla tähendab käske täita. Lastel on vaja osaleda nii reeglite kehtestamisel kui ka täitmisel. Distsipliin on järjekindel ja vankumatu, kuid ei seostu jõu, sundimise ja ähvardustega.        

     Sõna- ja mõttevabadus on avatud ühiskonna tähtsaim osa. See on tavaliselt esimene asi, mis kaob, kui ühiskond ei ole enam demokraatlik. Arvutid jt. infotehnoloogia vahendid pakuvad enneolematuid võimalusi mõtte- ja sõnavabaduse arendamiseks. Mitte see pole oluline, et lapsed pääseksid tehnika ligi, vaid see, et neil on vaba võimalus läbi infotehnoloogia vahendite pidevalt ja sageli suhelda.