Tehases

     Härra Käretoru istus kirjutuslaua taga. Ta karjus kolme telefoni korraga ja oli näha, et ta on tõsiselt ametis.
     "See on alati nii, kui kuskil maailma otsas sõda lahti läheb," ütles ta Tistou'le. "Meil Relvoonias on siis tööd kahekordselt."
     Tõepoolest, Tistou oli hommikul märganud, et vabrikuviled huilgasid kaks korda kauem ja et töölisi tuli tööle kaks korda rohkem.
     "Ma tahaksin tead, kus see sõda puhkes," küsis Tistou.
     Härra Käretoru tõusis, viis Tistou suure gloobuse ette, pööras seda, ning pani näpu selle keskele.
     "Kas sa näed seda kõrbe? Siin see algaski."
     "Miks sõda just seal puhkes," härra Käretoru?
     "Seda on väga lihtne mõista," selgitas Käretoru. "See kõrb ei kuulu kellelegi..."
     "Mitte kellelegi, " kordas Tistou endamisi.
     "Aga paremal elavad tulgulased, vasakul mingulased. Ja mõni aeg tagasi teatasid tulgulased, et nemad tahavad seda kõrbe endale, mingulased vastasid, et nemad tahavad samuti. Ja siis seadsid mõlemad valmis oma armeed, ja kui nad kohtuvad, algab lahing.

     "Mis selles kõrbes on? Kas aiad?"küsis Tistou.
     "Oi ei, seal on paljalt kivid..."
     "Aga miks need inimesed siis võitlevad kivide pärast?"
     "Nad tahavad kätte saada seda, mis on kõrbe all. Naftat."
     "Miks nad seda naftat tahavad?"
     "Nad tahavad seda sellepärast, et teised seda endale ei saaks. Nafta on hädavajalik sõjapidamiseks."
     "Aga see on ju tobe!" teatas Tistou.
     "Mida ma võiksin ometi teha, " mõtles Tistou. "Kas kõrb on siit kaugel?"
     "poolel teel siit maakera teise otsa."
     "Siis sõda ju Relvooniasse ei jõua?"
     "See pole sugugi võimatu. Teatakse kus üks sõda algas, aga ei teata kunagi, kus ta lõpeb. Mingulased võivad endale appi kutsuda ühe suure riigi, tulgulased teise. Ja ongi kaks suurt riiki omavahel sõjas. Seda nimetatakse sõjalise konflikti laienemiseks."

     "Nüüd tuled sa minuga tehasesse kaasa," lausus härra Käretoru. Sa pead nägema seda töötamas täie koormusega. Seal saad sa palju kasulikku teada."
     Ja ta karjus veel mõned korraldused oma kolme telefoni ja läks Tistou saatel alla.
     Siin lõi müra Tistou algul päris kurdiks. Mehaanilised haamrid tagusid täiest jõust. Masinad üürgasid nagu miljon vurrkanni. Sulateras voolas tuleojadena. Inimesed tohutus tehases paistsid tillukeste ja üleni mustadena.
     Pärast valutsehhi küastas Tistou lihvimise, treimise ja monteerimise tsehhe, edasi püsside, kuulipildujate, tankide ja veoautode osakondi, sest härra Isa valmistas kõike sõjas vajalikku, nii relvi kui laskemoona.
     Lõpuks näitas härra Käretoru Tistou'le kahte suurt kahurit, mis olid pikad kui kirikutornid.
     "Need kahurid ongi need, mis Relvooniale rikkuse on toonud," karjus härra Käretoru uhkusega. "Ühe lasuga võivad nad purustada neli nii suurt maja kui teie oma."
     "Siis nende masinavärkide pärast kaotataksegi oma ed, oma maa, jalg või perekonnaliige," mõtles Tistou.
     "Kelle poolt te olete, härra Käretoru?" küsis Tistou.
     "Tulgulaste poolt, " vastas härra Käretoru. "Nad on ammust ajast meie sõbrad."
     "Nähtavasti tuleb siis, kui sõpradele kallale tungitakse, aidata neil end kaitsta," mõtles Tistou.
     "Need kahurid lähevad siis tulgulastele?" küsis ta.
     "Ainult need, mis on paremat kätt," karjus härra Käretoru. "Teised lähevad mingulastele."
     "Kuidas nii?"
     "Nemad on ka meie head kliendid. Nii tehakse äri."
     "Tuleb välja, et üks Relvoonia kahur hakkab tulistama teise Relvoonia kahuri vastu," mõtles Tistou ja ütles kõvasti:
     "Noh, minu meelest on teie äri küll jube äri!"

     Õppetunni eest vabrikus sai Tistou kahekordse nulli ja Härra käretoru teatas sellest viivitamatult härra Isale. Isa muutus erakordselt kurvaks. Tema Tistou, kes pidi ühel päeval saama tema järglaseks, Relvoonia omanikuks, näitas niisuguse toreda ettevõtte juhtimiseks üle vähe võimeid.
     "Mul tuleb temaga väga tõsiselt rääkida," ütles härra Isa. "Kus ta on?"
     "Pages aedniku juurde, nagu ikka" vastas härra Käretoru.

     Relvade ärasaatmisega oli nii kiire, et Isal polnud aega Tistouga tegeleda. Ometi ootas teda õhtul ees tore üllatus. Tistou tuli tehasesse tagasi ja kõndis aeglaselt püssikastide vahel, ronis veoautodele, kummardus mootorite kohale, puges suurte kahurite vahele.
     "Tubli, Tistou," mõtles isa. "Ei olegi kogu lootus kadunud!"
     Härra Isa ootasid aga ees suured üllatused.
    

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"