Tistou esitab küsimusi sõja kohta

     Juba mitu päeva sosistati Relvoonias palju. Õhus oli tunda saladust, mis tungis kõikjale, särava maja vaipadeni välja.
     Härra Isa ja proua Ema ohkasid ajalehti lugedes sügavasti. Teener Carolus ja kokk Amelie pomisesid pesupesemismasina ümber. Ja isegi härra Käretoru näis olevat kaotanud oma trompetihääle.
     Tistou haaras lennult sõnu, mis ei paistnud olevat head.
     "Pinge ..." lausus härra Isa tõsisel toonil.
     "Kriis..." vastas proua Ema.
     "Halvenemine, halvenemine..." lisas härra Käretoru.
     Järgmisel päeval oli aga kõikide huultel üks teine sõna.
     "Sõda... see oli paratamatu," ütles härra Isa.
     "Sõda... vaesed inimesed!" lausus proua Ema, vangutades kurvalt pead.
     "Sõda... mis siis ikka!" tähendas härra Käretoru. "Jääb üle teada saada, kes selle võidab."
     Sõda oli Tistou ettekujutuses midagi ebapuhast, millest räägiti sosinal. Juba härra Käretoru oli talle natuke sõjast rääkinud ja näidanud langenute mälestussammast Relvoonias. Aga Tistou polnud tema jutust päris hästi aru saanud.
     Nüüd tahtis ta lähemalt teada, kas sõda on tõesti nii hirmus, kui tema seda ette kujutab?
     "Härra Valgevunts, mida te arvate sõjast?" küsis ta aednikult.
     Aednik oli imestunud.
     "Ma olen sõja vastu, " vastas ta vuntse sikutades.
     "Miks te olete sõja vastu?"
     "Sellepärast, et tühinegi sõda võib maa pealt pühkida väga suure aia. Ma olen näinud, kuidas täies õies aed kahe minutiga sureb. Olen näinud, kuidas kasvuhooned tuhandeks tükiks lendavad, ja aiale sadamas palju pomme, et teda edaspidigi harida ei saanud. Isegi maa oli surnud."
     "Kelle oma see aed oli, " küsis Tistou.
     "Minu oma, " vastas Valgevunts, pöördudes kõrvale, et oma valu varjata.
     Tistou jäi hetkeks vait ja mõtles. Ta silmisse valgusid pisarad.
     "Veel rohkem kaotasid teener Carolus ja Amelie, " jätkas Valgevunts. "Carolus kaotas oma kodumaa - see hävitati täielikult, pühiti maakeralt. Sellepärast ta ongi siin. Ja Amelie, kokatädi, tema kaotas sõjas oma poja. Teised kaotavad koguni käe või jala või pea. Sõjas kaotab igaüks midagi."
     Tistou tuli järeldusele, et sõda on kõige suurem, kõige jubedam korralagedus maa peal, kui igaüks kaotab seal selle, mis on talle kõige kallim.
     "Mida küll teha, et sõda ei tuleks?" mõtles ta. "Härra Käretoru on muidugi sõja vastu, sest ta vihkab nii väga korralagedust. Homme räägin sellest temaga."

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"