Härra Käretoru õppetund vaesusest

     Õitsev vangla kutsub muidugi esile suure imestuse, kuid seda mitte eriti kauaks - peagi hakatakse pidama  seda loomulikuks.
     Ka härra Isal ja proua Emal oli peagi jälle kõige suuremaks mureks oma poja koolitamine.
     "Ma mõtlen, et nüüd oleks hea talle näidata, mis tähendab vaesus," ütles härra Isa. "Härra käetoru andis talle väga hea tunni korrast, usaldame temale ka tunni vaesusest."
     Niisiis õppis Tistou järgmisel päeval härra Käretoru juhendamisel, et vaesus pesitseb hurtsikutes.
     Tistou'le oli soovitatud selleks jalutuskäiguks panna pähe vana sinine barett.

     Härra Käretoru pingutas oma niigi kõva häält, selgitades Tistou'le, et hurtsikud asuvad linna ääres.
     "See hurtsikute kant on suur nuhtlus, " teatas ta.
     "Mis asi see nuhtlus on?" küsis Tistou.
     "Nuhtlus on väga halb asi, mille käes kannatavad paljud inimesed.
     Härra Käretorul polnud vaja sellest edasi rääkida. Tistou juba hõõrus oma sõrmi.
     Aga see, mis teda ootas, oli hullem kui vangla nägemine. Kitsad porised ja haisvad teed väänlesid mädanenud ja risti-rasti löödud laudadest lobudike vahel. Need hurtsikud olid nii auklikud ja värisesid iga väikseimagi tuulehoo käes, et oli lausa mõistetamatu, kuidas nad veel püsti seisid. Uksed olid paigatud, siin papuga, seal konservikasti laudadega.
     Puhta, rikka, kividest ehitatud ja igal hommikul pühitavate tänavatega linna kõrval oli see osmikute kant nagu mingi teine linn, näotu ja jõle, mis tegi häbi esimesele. Polnud siin ei tänavalaternaid, ei kõnniteid, ei kauplusi ega kastmisautosid.
     Natukene muru kuivataks pori ja muudaks teed paremaks, ning tihedalt lehtertappu koos lillhernega teeks need kokkuvarisemisohus hurtsikud kindlamaks," mõtles Tistou, kes oma õieli sõrmedega puudutas kõike inetut, mis talle ette sattus.
     Osmikutes oli palju rahvast koos, ja muidugi olid nad kõik väga kahvatud. "Niiviisi tihedasti üksteise kõrval poolpimedas elades muutuvad inimesed tõepoolest kahvatuks..." mõtles Tistou ja otsustas panna tillukeste akende kõrvale kasvama pelargooniume, et osmikutes elavatel lastel oleks ka rõõmsaid värve vaadata.
     "Aga miks kõik need inimesed nendes jänesepuurides elavad?" küsis ta äkki.
     "Küllap sellepärast, et neil pole teist eluaset. Mis rumal küsimus see on?" kostis härra Käretoru.
     "Ja miks neil ei ole teist eluaset?"
     "Sest neil pole tööd."
     "Miks neil ei ole tööd?"
     "Sest neil pole õnne."
     "Niisiis pole neil midagi?"
     "Seda küll, Tistou. See ongi vaesus."
     Ta nägi, et üks mees peksis naist ja kuidas laps nuttes eemale pages.
     "Kas vaesus teeb kurjaks?" küsis Tistou.
     "Pahatihti," vastas härra Käretoru ja paiskas välja terve rea kohtuavaid sõnu vaesuse kohta. Nüüd paistis vaesus jubeda, musta, õelasilmalise ja konksnokalise kanana, kelle tiivad on suured ja laiad nagu terve maailm ning kes haub pidevalt välja hirmsaid poegi. Härra Käretoru teadis neid kõiki nimepidi: oli olemas vargusetibu, kes tegi tühjaks rahakotte ja lõhkus seife; joomisetibu, kes andis end viina meelevalla alla ning vedeles rentslites; pahelisusetibu, kes oli alati valmis kõigeks halvaks ja ebaausaks; mõrvaritibu, kes oli revolvriga varustatud kurjategija; ja muidugi see kõige hirmsam - revolutsioonitibu ...
     "Tistou, mida on vaja, et võidelda vaesuse ja selle hukatuslike tagajärgedega? Mõelge natuke... on vaja... on vaja ko..."
     "On vaja koguda raha."
     "Ei, on vaja korda!"
     Tistou jäi hetkeks mõttesse. ta ei paistnud öeldus eriti veendunud olevat. Mõtlemise lõpetanud, sõnas ta:
     "Härra Käretoru, kas te olete kindel, et see teie kord on tõesti olemas? Mina seda küll ei usu, sest siis, kui oleks olemas kord, ei oleks vaesust."
     Hinne, mille Tistou sel päeval sai, polnud hea hinne. Härra Käretoru kirjutas päevikusse: "Laps on hajameelne ja targutab ülearu. Tema liigne heasoovlikkus takistab tal mõista tegelikkust."
     Järgmisel päeval aga... Te mõistatasite selle juba isegi ära. Järgmisel päeval kirjutasid Relvoonia ajalehed tõelisest lehtertapu uputusest. Võlvideks muutunud sinised õied varjasid hurtsikute inetust, pelargooniumite read ääristasid teeradu. Need troostitud paigad, millest enne püüti eemalt ringi käia, olid muutunud linna kõige kaunimaks paigaks. Neid käidi nüüd külastamas nagu muuseumi.
     Kohalikud elanikud tahtsid sellest loost ka mingit kasu saada. Nad seadsid sissepääsu ette pöördristi ning hakkasid igalt külastajalt sisse nõudma sada franki. Tuli juurde veel teisigi ametimehi: vaja läks valvureid, giide, postkaardimüüjaid, fotograafe.
     See aga tõi kokku varandust. Et seda varandust kasutada, otsustati ehitada puude vahele suur maja üheksasaja üheksakümne üheksa korteriga, kus oleksid elektriköögid ning kus kõik endised hurtsikute elanikud lahedasti elama mahuksid. Ja et ehitamise juurde läks vaja palju inimesi, said kõik töötud tööd.

M.Druoni järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"