Härra Käretoru õpetused ja mis sellest välja tuleb

     Polnud kahtlust, et härra Käretoru äge iseloom tuli tema kauaaegsest tutvusest kahuritega.
     Härra Käretoru oli härra Isa suur usaldusalune. Härra Käretoru jälgis arvukaid töötajaid ja luges nad igal hommikul üle, et teada saada, kas nad ka kõik kohal on. Ta vaatas kahuritorudest sisse, et veenduda, on need ka täiesti sirged. Ta kontrollis õhtuti lukud üle ja töötas hilisööni välja, võttes kokku pikki arvudetulpi suurtes raamatutes. Härra Käretoru oli korda armastav inimene.
     Sellepärast mõtleski härra Isa saata Tistou järgmisel päeval tema juurde õpinguid jätkama.
     "Täna on õppetund linnast ja õppetund korrast, " karjus härra Käretoru vestibüülis, nagu pöördunuks ta terve rügemendi poole.
     Tistou sõitis alla mööda trepikäsipuud.
     "Suvatsege üles tagasi minna ja mööda astmeid alla tulla!"
     Tistou kuulas sõna, kuigi talle tundus asjatuna minna selleks üles, et alla tulla, kui ta juba oli all.
     Ärge arvake, et härra Käretoru oli halb inimene. Tal olid ainult väga punased kõrvad ning ta armastas tühja-tähja peale vihastuda.
     "Parema meelega õpiksin edasi Valgevuntsi juures, " mõtles Tistou kui ta asus härra Käretoru kõrval teele.
     "Linn, " alustas härra Käretoru, kes oli tunni hästi ette valmistanud, "koosneb, nagu te võite näha, tänavatest, suurtest büroohoonetest, elumajadest ja inimestest, kes elavad nendes majades. Mis on teie meelest linnas kõige tähtsam?"
     "Botaanikaaed."
     "Ei, " vastas härra Käretoru, "linnas on kõige tähtsam kord. Ja me lähemegi kõigepealt asutusse, mis aitab korda luua. Ilma korrata on linn, maa, ühiskond nagu tuule peal ega või kaua püsida. Kord on hädavajalik, ja et hoida korda, tuleb nuhelda korralagedust!"
     "Muidugi võib härra Käretorul õigus olla, "mõtles Tistou, "aga miks ta nii kõvasti karjub? Kas tasub siis korra nimel niisugust kära teha?"
     Relvoonia tänavail pöördusid inimesed tema hääle peale ümber ja Tistou'l oli piinlik.
     "Tistou, ärge vahtige ringi. Mis on kord?" küsis härra Käretoru rangelt.
     "Kord? Kord on see, kui kõik on rahul, " vastas Tistou.
     Härra Käretoru tegi "hm!" ja tema kõrvad tõmbusid punaseks. See vastus ei paistnud teda rahuldavat.
     "Ja mida tehakse inimestega, kes külvavad korralagedust?" küsis ta.
     "Neid tuleb muidugi karistada, " vastas Tistou ja mõtles, et "külvata korralagedust" on umbes nagu "külvata mänguasju" mööda aeda.
     "Nad pannakse vangi, vaat siia, " teatas härra Käretoru ja osutas laia viipega ühele tohutule, üleni hallile ja akendeta müürile, mis oli kuidagi ebaloomulik.
     "Kas see ongi vangla?" küsis Tistou.
     "See ta on, " vastas härra Käretoru. "See on asutus, mis aitab korda jalul hoida. "
     Nad läksid piki müüri edasi ja jõudsid kõrge raudvärava ette. Selle võre tagant paistsid teised raudväravad ja selle sünge müüri tagant teised sünged müürid.  Ning kõikidel müüridel ja väravatel olid peal rauast teravikud.
     "Miks on müürsepad igale poole need koledad ogad püsti pannud?" küsis Tistou. "Milleks neid vaja on?"
     "Et takistada vange põgenemast."
     "Kui see vangla nii kole ei oleks, ei tahakski nad võib-olla nii väga sealt ära," ütles Tistou.
     Selle peale tõmbusid härra Käretoru kõrvad veel punasemaks ja ta lisas:
     "Sa peaksid teadma, et vang on halb inimene."
     "Kas nad pannakse sinna selleks, et nad oma halbusest lahti saaksid?" küsis Tistou.
     "Jah. Neid püütakse õpetada elama teisiti, ilma varastamise ja tapmiseta."
     "Nad õpiksid kindlasti palju kiiremini, kui seal nii kole ei oleks, " arvas Tistou. Tal kippus nutt peale ja terve tagasitee jooksul ei lausunud ta ainsatki sõna.
     Härra Käretoru võttis vaikimist kui head märki ja arvas, et tema õpetus on vilja kandnud. Ometi kirjutas ta Tistou päevikusse: "Sellel lapsel tuleb tõsiselt silm peal hoida, ta esitab liiga palju küsimusi."

    Aga öösel pärast korraõpetuse tundi nägi Tistou hirmsat unenägu oma ponist Gümnastikast, kes püüab vanglast põgeneda ja kukub üle aia hüpates teravate raudvarbade otsa. Tistou ärkas ega saanud enam uinuda.
     Äkki vilksatas tal peast läbi üks mõte.
     "Aga kui paneks neile lilled õitsema? Siis ei oleks sela vanglas enam nii kole ja vangid muutuksid võibolla mõistlikumaks. Kui ma õige kasutaksin oma rohelisi sõrmi?"
     Tistou tundis, et ta ei saa enam magama jääda ja peab oma plaanitud käigu ära tegema. Tistou ronis voodist välja, astus vaikselt toast ja paks vaip summutas ta sammud. Ta hiilis trepi juurde, laskis mööda käsipuud kõhu peal alla.
     Väljas oli täiskuu kui Tistou pooleldi joostes, pooleldi käies mööda tühje tänavaid õnnelikult vangla juurde jõudis.
     Iseenesestki mõista ei olnud Tistou just eriti rahulik. See oli ju tema esimene katsetus.
     "Kui ometi mu rohelised näpud hästi töötaksid!" ja Tistou hakkas oma sõrmi pistma kõikjale kuhu sai - maa sisse, prakku müüri ja kõnnitee vahel, kivilõhedesse, iga raudvärava kinnituskohta. Ta töötas väga usinasti. ta ei unustanud puudutamata ei värava lukuauku ega ühtki vahiputkat. Ja kui ta lõpetanud oli, läks ta koju, ning jäi nüüd silmapilkselt magama.

     Järgmisel hommikul ei tulnud Tistoul kaua oodata, et oma ettevõtmise tulemustest teada saada, sest vangla ... Ohoo! Härra Käretoru lastud kahuripauk Relvoonia suurel väljakul poleks rohkem kära tekitanud. Kujutage ette, millisesse hämmeldusse viis terve linna imeline nähtus - terve vangla näis nüüd lillelossina, imede paleena. Ei ainuski raudvarb, vangla aken polnud õieta, vastikuid vanglaogasid aga asendasid kaktused.
     Keegi peale Valgevuntsi ei osanud seda seletada, kuid tema läks vangla juurest minema sõnagi lausumata. Alles pärastlõunal, kui Tistou pani kübara pähe ja läks tema juurde teise aiandustundi, võttis Valgevunts ta vastu sõnadega:
     "Ahaa, sina! Hästi, täitsa hästi tuli sul selle vanglaga välja. See on tore algus."

     Relvoonia vangla imeline lugu andis suurtele inimeste võimaluse tegutsemiseks. Kõigepealt sõitsid kohale ajakirjanikud ja fotograafid. sest niisugune on ju nende amet. Seejärel tuli peaaegu kõikjalt teadlasi, keda hüütakse botaanikuteks ja Relvoonias toimus botaanikute kongress.
     Tistou süda värises kogu aeg hirmust.
     "Kui avastatakse, et seda tegin mina, " kurtis ta Valgevuntsile, "siis tuleb sellest alles üks suur lugu!"
     "Ära karda, " vastas aednik. "Need tegelased ei oska isegi tavalist lillekimpu teha. Ajan oma vuntsid maha, kui nad midagi avastavad!"
     Ja tõepoolest, pärast nädala möödumist, mille vältel botaanikud uurisid luubiga igat lille, igat lehte, polnud nad kaugemale jõudnud. Lilled ümber vangla olid nagu kõik teised lilled, nende ainuke iseärasus oli, et nad olid kasvanud ühe öö jooksul.
     Aga vangid? Küllap tahate teada, mida mõtlesid kogu sellest loost vangid.
     Võtke teatavaks, et botaanikute imestus polnud midagi vangide üllatuse vastu.
     Et nad ei näinud enam kongi akende ees trelle, ei näinud enam müüridel okastraati ega ogasid, jätsid nad põgenemismõtted. Kõige suuremad porisejad lõpetasid porisemise, sest vaatasid ümbritsevat suure mõnuga. Tigedad jätsid tigetsemise ja peksmise. Kuslapuu oli kasvanud lukkudesse ning uksi ei saanud enam sulgeda, kuid vabad vangid ei tahtnudki enam ära minna, sest neid hakkas huvitama aiandus. Ja Relvoonia vanglat hakati seadma eeskujuks kogu maailmas.
     Kuid kes kõige rohkem rõõmustas, oli Tistou, sest tema oli küll midagi avastanud.
    "Ma avastasin ühe imeliku asja," sosistas ta oma kõige suurema saladuse kõrva oma poni Gümnastikale, sest teistel polnud aega teda kuulata. "Lilled peletavad kurjuse."    

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"