Rohelised sõrmed

     Tistou pani pähe õlgkübara, et minna aiandustundi.
     See oli esimene katsetus uue süsteemi järgi.Härra Isa oli pidanud loogiliseks alustada just nimelt sellest. Õpetus aiandusest on tegelikult õpetus mullast, maast, mis meid kannab, mis kasvatab juurvilja, mida meie sööme, rohtu, millega toidetakse loomi, kuni nad on suured ja nad omakorda ära süüakse...
     "Maa on kõige algus," oli härra Isa tähendanud.
     "Kui ma ometi jälle magama ei jääks," mõtles Tistou tundi minnes.

     Aednik Valgevunts, kellele härra Isa oli poja tulekust ette teatanud, ootas oma õpilast kasvuhoones.
     Tistou armastas vana aednikku, aga ka natuke kartis teda.
     "Tere hommikust, härra Valgevunts," ütles Tistou oma kübarat kergitades.
     "Ahah! Siin sa oledki," vastas aednik. "Tubli, eks vaatame, milleks sa võimeline oled. Siin on mullahunnik ja siin lillepotid. Pane potid mulda täis, torka näpuga auk keskele, ning sea potid seina äärde ritta. Hiljem pistame aukudesse seemned."
     Härra Isa kasvuhooned olid ennenägematud ja igas mõttes selle maja väärilised. Suurte helkivate akende all hoiti hoolika kütmise varal niiske ja soe kliima: südatalvel õitsesid siin mimoosid, kasvasid Aafrikast toodud palmid; siin kultiveeriti liiliaid nende ilu pärast, tuberoose ja jasmiine nende lõhna pärast, kasvatati isegi orhideesid, mis ei ole ilusad ega ka lõhna, ühele lillele täiesti asjatu omaduse, nimelt harulduse pärast.
     Valgevunts oli nende valduste ainuke valitseja. Kui proua Ema oma pühapäevakülalistega kasvuhooneid vaatama tuli, seisis aednik, uus põll ees, armastusväärse ja jutukana ukse kõrval.

     Täites ülesannet, mida Valgevunts oli talle andnud, üllatus Tistou meeldivalt: see töö ei pannudki teda magama. Otse vastupidi, valmistas talle isegi rõõmu. Ta leidis, et muld lõhnab hästi. Tühi pott kätte, labitatäis mulda sisse, sõrmega auk keskele - ja valmis. Võis võtta järgmise. Pottide rida seina ääres kasvas.
     Samal ajal, kui Tistou innuga oma tööd jätkas, tegi Valgevunts aias tiiru. Ja Tistou taipas sel päeval, miks vana aednik nii vähe inimestega räägib: sest ta rääkis lilledega.
     Varsti oli aednikul ringkäik tehtud, ta pöördus Tistou poole ja hüüdis eemalt:
     "Kuidas läheb? Kas lõpetad täna või jääb muist homseks?"
     "Ärge muretsege, härra õpetaja, mul on veel ainult kolm potti jäänud, " vastas Tistou.
     Ta lõpetas kiiresti töö ja läks Valgevuntsi juurde aia teise otsa.
     "Olengi valmis."
     "Tubli, vaatame siis järele," ütles aednik. Neil läks tagasiteel aega ... aga äkki tardusid nad paigale, ehmunud, hämmeldunud, vapustatud.
     "Tohoh, tohoh, ma ei näe ometi und," lausus Valgevunts silmi hõõrudes. "Kas sina näed sedasama mis minagi?"
     "Näen küll, härra Valgevunts."
     Seal seina ääres, mõne sammu kaugusel olid kõik Tistou täidetud lillepotid viie minutiga õitsele löönud!
     "Me ei pannud ju sinna seemneid, härra Valgevunts, " küsis Tistou, "millest need lilled tulid?"
     "Imeline lugu, tõepoolest imeline lugu, " vastas Valgevunts. Äkki haaras ta Tistou väikesed käed oma krobeliste sõrmede vahele ja uuris neid hoolikalt.
     "Mu poiss, " ütles ta lõpuks, " sinuga on imepärane, lausa uskumatu lugu lahti. Sul on rohelised sõrmed."
     "Rohelised sõrmed!" hüüatas Tistou tõsise ehmatusega. "Aga nad on ju roosad, õigemini mustad, praegu. Nad ei ole rohelised."
     "Muidugi, muidugi, " jätkas Valgevunts. "Rohelised sõrmed on nähtamatud. Kõik toimub naha all."
     "Kuid mis nendest rohelistest sõrmedest kasu on?"
     "Oh, see on imeväärne omadus, " vastas aednik. "Vaata, kõikjal on seemned. Mitte ainult maas, vaid neid on ka majade katustel, aknalaudadel, kõnniteedel, plankudel, seintel. Tuhanded, miljardid seemned, mis ei saa idanema hakata. Sageli nad niisuguses kivivangistuses hukkuvadki, suutmata areneda õitsvaks lilleks. Aga kui roheline sõrm neid puudutab, puhkevad nad silmapilk õitsele, olgu nad siis kus tahes."
     Tistou aga ei näinud selle avastuse üle küll rõõmustavat.
     "jälle hakatakse rääkima, et ma pole nagu teised, " pomises ta.
     "kõige parem on sellest mitte kellelegi sõnagi lausuda, " tähendas Valgevunts. Päevikusse, mille härra Isa oli kaasa andnud ja kuhu Tistou iga tunni lõpul pidi laskma sisse kirjutada, märkis aednik Valgevunts lihtsalt: "Poisil on aednikutööks head eeldused."

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"