Väike prints ja kuningas asteroidilt 325
II
Katkend "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery

     Väike prints haigutas. Tal oli kahju nurjaläinud päikeseloojangust. Pealegi tundis ta juba natuke igavust.
    "Mul pole siin enam midagi teha," ütles ta kuningale. "Lähen jälle minema."
     "Ära mine," ütles kuningas, kes oli nii uhke, et tal oli nüüd alam. "Ära mine, ma teen su ministriks!"
     "Mis ministriks?"
     "ko... kohtuministriks."
     "Aga siin pole ju kellegi üle kohut mõista."
     "Kes teab," lausus seepeale kuningas. "ma pole veel oma kuningriiki läbi käinud. Olen väga vana, mul pole siin tõlla jaoks ruumi, jala käimine aga väsitab mind."
     "Oh, ma olen juba kõike näinud," sõnas väike prints ja kummardus, et heita veelkord pilk planeedi teisele küljele. "Ka seal pool ei ole ainsatki hinge."
     "Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui kellegi teise üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark."
     "Iseenda üle," ütles väike prints, "võin ma igal pool kohut mõista. Mul pole vaja siin elada."
     "Hm! Hm!" tegi kuningas. "minu arust pidi siin planeedil kusagil üks vana rott olema. Öösiti kuulen ma krõbinat. Sa võiksid selle vana roti üle kohut mõista. Sa mõistaksid teda aegajalt surma. Nii oleneks tema elu sinu õigusemõistmisest. Aga iga kord annaksid sa talle kokkuhoiu mõttes armu. Siin pole ju rohkem kui ainult üks rott."
     "Mina ei armasta surma mõista," sõnas väike prints. "Nüüd aga lähen vist küll minema."
     "Ei," ütles kuningas.
     Kuid väike prints oli juba lõpetanud oma ettevalmistused ega tahtnud vana kuningat sugugi kurvastada.
     "Kui Teie Majesteet tahab, et tema käsku täpselt täidetaks," ütles ta, "siis võiks ta mulle mõistliku käsu anda. Ta võiks näiteks käskida mul ühe minuti jooksul lahkuda. Mulle näib, et tingimused on soodsad..."
     Et kuningas selle peale midagi ei vastanud, kõhkles väike prints korraks, kuid asus siis ohates teele.
     "Teen sinust oma suursaadiku," hüüdis kuningas talle ruttu järele.
     Tal oli väga võimukas ilme.
     "Suured inimesed on väga imelikud," sõnas väike prints endamisi, kui ta teekonda jätkas.