Poliitikuks kasvamisest

     Tuntud politoloog R. Ingelhart väidab, et riigimehe demokraatlikud iseloomuomadused peavad kujunema enne tema tulekut poliitikasse. Poliitikas valitseb halastamatu konkurents, oma huvide maksmapanek ja surve avaldamine. Seepärast ei soosi sealne tegevus sallivust, kompromisse, empaatiat ning halastust, millel demokraatlik poliitiline kultuur rajaneb.
     Demokraatlikud riigimehed saavad kasvada vaid kodanikuühiskonnas, kus individuaalsus, sotsiaalne osavõtlikus ja konfliktide rahumeelse lahendamise vajadus kuuluvad juba lapsena omandatud väärtuste hulka.

     Laste peamiseks sotsialiseerumise viisiks on täiskasvanute ja oma eakaaslaste matkimine. Olulist rolli mängib ka ennetav sotsialiseerumine.
     Lootes täiskasvanuna saavutada kindlat kutset või staatust, võtab laps juba varakult omaks selle grupi väärtushoiakud ja käitumismallid.
     Näiteks need, kes unistavad poliitiku karjäärist, hakkavad käituma vastavalt nn. eeskujuliku kodaniku mudelile. Nad vaatavad järjekindlalt uudiseid, vestlevad omavahel poliitikast ja kannavad lipsu.
     Algkoolieas on laste valmidus olla ühiskondlikult aktiivne silmapaistvalt kõrge. Järk-järgult hakkab selline hoiak taanduma, asendudes passiivse lojaalsusega. Kuigi Eestis puuduvad vastavad uurimused, pole põhjust arvata, et see demokraatia globaalne defekt meie oludes ei avalduks.

     Kuidas kasvatada poliitiliselt aktiivset last? Selleks võib püstitada kaks alternatiivset kasvatusstrateegiat:
ESIMENE VALIK:
Püüame võimalikult kaua säilitada lastes usku, et tavakodanik saab valitsemist ja sotsiaalset korraldust mõjutada.
Strateegia rajaneb ootusel, et vähemalt osa lastest omandab aktiivse kodaniku väärtusorientatsiooni ning ka demokraatia muutub tulevikus rahvalähedasemaks.
TEINE VALIK:
Kasvatuse sihiks tuleks võtta oma vahetus elukeskkonnas teostatav aktiivsus.
Selle strateegia puhul koondub peatähelepanu oskusele saavutada ja säilitada rahu oma käitumise abil.

"Kuidas seletada ühiskonda"    Anu Toots     Tallinn     Koolibri 1996