VILJAPEAD. Põllumees läks oma väikese pojaga viljapõllule kõndima. "Vaata, isa," ütles väike poiss, "kui püsti kannavad mõned kõrred oma pead! Need võivad küll kõige paremad olla, teised, mis kummarduvad nii sügavasti, on küll vist palju halvemad." Isa võttis mõne viljapea ja ütles: "Rumal laps, vaata ise! See pea siin, mis sirutas ennast nii kõrgele püsti, on tühi ja kõlvatu. Teine aga, mis ennast nii viisakalt üleval pidas, on täis ilusaid teri."
|