Tõmba joon alla nimisõnadele! USTAV ÜLO. J. Bergmann. Kui Viljandil vaenlane valvas ees, ju lootuse lõpetas igamees. "Oh Lembitu, Lehola vanem, sa ju rutta, meid rüütlitest lunasta!"   Küll Valdeku vahtis, küll ootas ta, ei ilmunud isake aitama; ja rüütlite rõngas ning Läti piir ju surus nii linna kui surmav viir.   Küll kalk oli kuulda see Ülole, kuid rüütlile ruttas ta julgeste. See küsis: "Kes on sind läkitand? Ei ütle, siis elu sa lõpetand!" -   "Ei karda su käsku, mis võib su piin? Kuid tunnistan sinule vabalt siin: mind läkitas Lehola Lembitu, et ütleksin pojale, teel ta ju!   Seal saadiku sammul käis Ülo teed, ei kohutand teda ei vaen, ei veed, vaid julgesti astus ta edasi, - kuid tabajaist kinni ta püüeti.   "Raud, rändaja jäta sa rahule! Miks vagurat vangi te veate?" - "Või olgu sa õiglasem rändaja, pead ülema ette sa astuma!"   Ta hulgad on tulemas Paala poolt, ka Varbola vanem on kandnud hoolt, ning Nurmekund Võrtsjärve veereni on kogunend kokku täiesti.   Kõu kombel nad ilmuvad hulgani, ei suuda sa keelda neid sugugi; sest katsu, et minema enne läed, kui Lembitult piiratud lõksu jääd! . . ."   A. Waldmann", K./Ü. "Loodus", Tartus 1926, lk. 38.