VÜRTSIKAUBANDUS

Ükski kaup pole nii nõutav kui vürtsid, peaaegu näib, nagu oleks nende idamaiste õite lõhn maagilisel kombel joovastanud Euroopa hinge. Hõlpsamini võiks vürtside pöörasest hinnast ettekujutuse saada, kui meenutame neid kaugeid aegu, kui pipart ei olnud veel palju. Tänapäeval on pipart igal pool söögilaual vabalt saada. Seda raputatakse söögile nagu liiva. Kunagi loendati pipart terahaaval, kaalu hind oli samaväärne hõbedaga. Nii mõnigi riik ja linn arvestas pipart nagu mõnda väärismetalli. Pipra eest võis maatükke osta ja endale mõnes riigis kodanikuõigused osta. Kui tollel ammusel ajal sooviti kellelegi tema pururikkust ette heita, sõimati teda piprakotiks. Ingverit ja kaneeli, kiinapuu koort ja kamprit kaaluti samuti kullakaaludel, enne aga suleti hoolikalt uksed ja aknad, et mingi tuuletõmbus kallihinnalistest pudemetest kübekestki minema ei puhuks. Vürtside kallis hind tuli tolleaegsetest rasketest transpordi võimalustest. Vürtse toodi Euroopasse Hommikumaalt laevadel, karavanidel ja vankritel, see kõik oli tollel ajal veel väga riskantne. Milliseid eksirännakuid pidi iga üksik terake, iga õis läbi tegema, enne kui see oma rohelise põõsa küljest kuskil Malai saarestikus jõudis Euroopa vürstpoodniku müügiletile!?