TÜRKLASTE IMPEERIUMI IKKES
Olid soojad ilmad pikkade meeldivate videvikkudega, kui türklastest kaubarahvas mõlemale terassile kogunes. Neil päevil toimetati sinna korvidega puuvilja istandustest. Küpsed melonid ja arbuusid seisid seal terve päeva jahedas kohas, vastu õhtut aga ostsid töölt tulnud inimesed nad ära ja sõid neid sealsamas sillal. Tavaliselt veeti kihla, kas arbuus on seest punane või valge. Siis lõigati see lõhki ja kaotajad maksid, seejärel sõid kõik üheskoos, kusjuures aeti juttu ja heideti valjusti nalja. Terrassi kividest õhkus veel päevasoojust, veepinnalt aga kerkis koos videvikuga jahe hingus. Jõe keskkoht sätendas, kallaste lähedal, remmelgate ja pajude all, oli veepind aga juba viirutatud tumeroheliste varjudega. Kaldaid valgustatud loojuva päikese kiired, mõnes kohas heledamalt, teisal - vaevumärgatavalt. Üleval, amfiteatri taolise oru edelapoolse osa kohal, sõudsid kerged, alatasa oma värvi muutuvad pilved. See oli suurepärane vaatepilt, mida kapija suviti pakkus. Niipea kui päev hoogu satub ja päike pea kohale jõuab, ilmuvad need pilved mägede tagant valge, hõbeja ja halli massina, meenutades fantastilisi maastikke ning arvukate kuplitega imepäraseid ehitusi. Nad paisuvad veidi, püsivad siis päev läbi liikumatult ja rusuvalt linna ümbritsevate küngaste kohal, mida päike kõrvetab. Õhtutundidel näevad kapijal puhkavad türklased alati enda ees neid valgeid siidtelke meenutavaid pilvi, mis manavad silmade ette nägemusi hämustest retkedest ja sõdadest ning haruldase ilu, jõu ja luksuse pilte. Niipea kui pimedus need suvised pilved linna kohal kustutab ja laiali ajab, avaneb taevalaotuses uus, tähtede ja kuu lummus. Kapija imekaunist ja sõnuseletamatut ilu ei tunneta meie mingil muul ajal paremini kui neil suvepäevadel ja sel tunnil. Inimene seisab seal nagu võllkiigel; ta kõnnib maa peal, üheaegu aga ujudes vees ja lennates õhus. Sellest hoolimata tunneb ta end kindlalt ja püsivalt seotuna linna, oma valge maja ja meloniistandusega ning ploomiaiaga selle ümber. Paljud neist tagasihoidlikest linnaelanikest, kellel pole hinge taga muud kui majauberik ja poelobudik turuplatsil, tajuvad noil õhtutundidel kohvi rüübates ja tubakat suitsetades kogu maailmarikkust ja jumalaandide ammendamatust. kõiki neid tundeid tekitas inimestes sajandite jooksul üksainus ilus ja tugev ehitus, mis oli heal ajal kavatsetud, õigele kohale püstitatud ja õnnelikult lõpule viidud. Teksti lugemise järel joonistada pildike või teha ümberjutustus loetust! I. Andric`, Sild Drina jõel., Tln., 1967.lk.94. |