TÜRGI ORJUSESSE
I. Andric

Pikkamisi veereb orjavanker edasi. Vankri kõrval longivad turjakas talupoiss ja rõugearmiline mustlane. Mõlemad on paljajalu. Mustlasel on jalas tublisti paigatud sinised püksid, ka dolman on tal sinine. Dolmani sisemisest taskust vaatab välja puuvile räpane huulik. Teisel pool vankrit kõnnib mustas talaaris vaimulik, tema kõrval suure pügatud peaga talupoeg. Viimane võib olla umbes neljakümne aastane. Vaimulik, pikakasvuline kitsa näoga mees, on noorem. Ei habet, ei vuntse, isegi kulme pole tal, seevastu on ta aga punane kui peet. Ainult silmaterad on mustad. Nähtavasti on türklased teda mõne päeva eest keeva veega uhtnud, et ta kiriku aarded välja annaks. No oli alles kirikul aarded! Nüüd siis on nad kõik orjad, vaesekesed. Jalad ahelais, käed raudus - kellel selja taga, kellel ees. Nooruk on mustlastega, vaimulik talupojaga kokku aheldatud. Nooruk on oma jalarauad pahkluude ümber kaltsudega vooderdanud. Kaltsud on juba verised! "Pidage kinni," anus ta aegajalt selja taha pöördudes, ma pean oma raudu kohendama!"
Janitsarid aga ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Lobisesid omavahel türgi keeli ja paremal juhul langes vaid tige pilk poisile osaks. Gergely ei saanud oma silmi enam poisilt ära. Kui suured käed tal olid! Ja kui palju vasknööpe vesti ees! Tema ei karda. Kui ta käed poleks selja peal raudus, küllap siis türklased jookseksid kõik tema eest minema. Poiss ei kartnud tõega. Viskas pea selga ja möirgas kõrval ratsutavale küürakale türklasele: "Tuli söögu teid, pagana hundid!"
"Gaspar, Gaspar!" vaigistas Margit teda koorma otsast, "tuleb oma saatust vaikselt kanda. Vaadake, päike on juba loojumas, varsti tuleb peatus."
Türklased peatusid tõepoolest. Nad ronisid hobustelt maha ja võtsid välja veeanumad. Pesid nägu, käsi ja jalgu. Siis langesid kõik ühes reas põlvili, näod päikesetõusus poole. Suudlesid maad ja palvetasid. Orjad vaatasid neid vaikides. Palve lõppedes ei andnud ühesilmaline janitsar enam käsku edasiliikumiseks. Mäelt avanes vaade alla orgu, kus kükitas tihenevasse videvikuloori mähkunud linn. Ungarlaste pesa. Seal elavad herilased.

dolman - nöörlustustega husaarikuub.

Keskaeg ilukirjanduses., Koostanud L. Levald. Tln., 1971. lk. 63.