TÖÖD OTSIMAS. Maria Tilk Kuna rüütlite põhitegevus oli võitlus, siis sõjaajal olid nad loomulikult lahinguväljal. Rahuajal aga mindi rändama, et leida endale väärilisi vastaseid, näidata oma võimeid, saavutada kuulsust, soetada uusi tuttavaid, hoida end vormis. Mööda maad liikudes sattusid rändrüütlid sageli kaugetesse kolgastesse, kus nad sekkusid kohalike tülide ning arusaamatuste lahendamisse, toetasid väeteid ja mõistsid õigust. Seega oli ka vaesemal rahval, eriti rüütliaegade algul, säärastest rändrüütlistest abi ja toetust loota. Õilsate rüütlite vägitegudest pajatati jutte ja lauldi ballaade, neid idealiseeriti ja neisse usuti. Näiteks legendid kuningas Arturi ümarlauarüütlite vägitegudest elasid rahva mälus sajandeid. Kui rändav rüütel jõudis mõne lossini ja nägi ühel selle tornidest kullatud rüütlikiivrit, siis oli see märgiks, et iga rändrüütel on selles lossis teretulnud. Niipea, kui ta allalastud tõstesillast üle sõitis, hakkasid tema eest hoolitsema lossi relvakandjad ja paazhid. Need pesid ja puhastasid rüütli ja tema turvise, hoolitsesid hobuse eest, kostitasid kangelast ja saatsid ta puhkama. Seejärel ootas lossi peremees koos daamidega teda pidulaua ääres, et kuulda huvitavatest seiklustest ja rännakutest. Kangelastele kingiti kalleid kangaid, relvi, häid hobuseid. Kinkija lootis sellega oma au ja kuulsust suurendada. Rüütlite rändamine õigustas end ja püsis vaid vara keskajal, kui vajati igal hetkel abistavat sõjalist jõudu. Tugeva kuningavõimu kujunemisel surid ka rändrüütlid välja, nende teeneid ei vajatud enam. Nüüd nad pigem segasid valitsejaid oma isemeelse ülluse ja individuaalse otsustusvõimega. Horisont, 1994 Nr. 7. lk. 20.