SINISED INIMESED Nad elavad Põhja-Aafrikas, kus on maailma kõige suurem kõrb - Sahaara. See kõrb kuulub mitmele maale. Kui kaarti vaatad, leia Alžeeria, Mali, Mauretaania, Liibüa ja Niiger. Nende maade piirialadel ääretute liivaluidete keskel võibki kohata siniste inimeste lambanahast telke. Kõrbemägedes, Hoggeris ja Tassilis, on neil eluasemeks kaljukoopad. Sinised inimesed! Nii nimetatakse väikesearvulist rändrahvast - tuareege. Tegelikult on nad niisama tõmmud nagu teisedki kõrbeelanikud. Kuid tuareegide gandura (varrukateta särk), sarual (laiad püksid ) ja burnus ( peakotiga mantel) on taimemahladega siniseks värvitud. Kuuma päikese käes inimesed higistavad ja riiete värv satub kehale. Kuna tuareegid ennast kunagi ei pese, omandabki nende nahk aja jooksul sinise varjundi. Miks tuareegid siis ennast ei pese? Sellepärast, et kõrbes on vähe vett ja seda tohib üksnes joogiks tarvitada. Tuareegid kasvatavad kitsi ja lambaid, ratsutamiseks või koormaveoks on neil kaamelid ja eeslid. Kui loomadel ei ole ühes kohas enam midagi süüa, aetakse kari teise paika, kus kõrbeliival võib jälle leida rohttaimi. Nii rändavad sinised inimesed alatasa mööda kõrbet. Nad elavad vaeselt. Söövad ainult üks kord päevas kas datliputru või tazelat - kuumas tuhas küpsetatud õhukest kooki. Peale juuakse haput kitse- või lambapiima. Lastel on alati kõht tühi ning seepärast peavad nad jahti sisalikkudele ja väikestele liivaurgudes olevaile loomadele - gundidele. Kui mõnel suuremal poisil õnnestub tabada kõrbejänes, siis küpsetatakse pidusöök tervele perele. Tuareegi lastele on oaasidesse (kõrbesaared, kus on inimasulad) ehitatud koolimaju. Ent vähesed tuareegid saadavad oma lapsed kooli. Paljud isad ütlevad, et poistel-tüdrukutel pole tarvis majades elada ega lugemist ja kirjutamist õppida. Lapsed karjatagu kõrbelagendikel kitsi ning ratsutagu kaamelitel. Nii on tuareegid iidsest ajast peale elanud ja nii tahavad nad elada ka edaspidi. Täheke 1967 nr. 5. lk.10.