RAHAVAHETAJAD. RAHA TOOB RAHA

Turg sumiseb. Kaupmehed kutsuvad ostjaid üksteise võidu oma poodidesse, kiidavad oma kaupa. Inimesed vaidlevad, kauplevad ja kisklevad. Savinõud kõlisevad. Seal koputab pottsepp vastu nõusid, et näidata nende tugevust. Turu teisest otsast kostab pillikeelte pinnimist ja meloodilist vilistamist. Seal müüakse muusikariistu. Kostab rauakolinat, kõrvulukustavalt ammuvad härjad ja hauguvad kodutud koerad. Kuid turul leidub ka koht, kus valitseb vaikus. Aeg-ajalt on sealt kuulda vaid tasast kõnepominat ja metalli puhast helinat. Siin asub rahavahetaja. Tähtsalt istub ta oma laua taga, millel on kaalud ja väikestes hunnikutes raha. Milliseid rahasid küll rahavahetajal ei leidu! Seal on lihtsaid hõbeda- ja kullatükke, vanu ja alles hiljuti vermitud münte, kohalikke ja kaugete maade omi, nii terveid kui ka äärtest väiksemaks lõigatud rahasid. Igal rahal on oma väärtus. Katsugu siis inimene selles tohuvapohus aru saada1 Ja vaata, et sulle vähem tagasi või hoopis valeraha ei anta. Mitte kunagi ei saa hakkama ilma rahavahetajata! Nii käivadki kõik tema juures. Ta vahetab raha peenemaks, annab ühe vastu teise, määrab igasuguse raha väärtuse ning aitab arvutada, kui palju tuleb maksta ostu eest ja millises rahas. Rahavahetaja oli väga vajalik inimene, kuigi ta oma teenuste eest võttis üsna suurt tasu. Tema laua, banco ümber, olgu see turul või linnaväljakul, aga vahel isegi kirikus, tungles alati rahvast. Üks Montpellieri linna kirikuid kannab nimetust "Püha Maria - rahavahetaja katedraal." Seda sellepärast, et seal seisis kunagi banco. Ainuüksi juba sellest võib järeldada, kuivõrd tähtis ja tulus oli rahavahetaja amet. Oma kohustuste täitmisele lubati rahavahetajat asuda alles pärast seda, kui ta oli vandega kinnitanud, et hakkab ausalt tööle. Kuid vande andmine ei takistanud kelmusetegemist. Sel ajal oli riigivõim veel nõrk. Vürstid ja kuningad kaitsesid igaüks oma elu ja vara. Kui linnades oli veel mingisugune valve, siis maanteed otse kubisesid röövlitest. Isegi linnades tuli vahel ette riisumisi ja röövimisi. Kui aadlik kaupmees või ametimees asus reisile, siis võttis ta kaasa relvastatud saatesalga. Kloostrid ümbritsesid oma valdused kõrgete müüridega ja hoidsid väravad hästi lukustatuna. Sageli tuli munkadel haarata relvad, et röövlite kallaletunge tagasi tõrjuda. Raha teise linna toimetamine ja igakordne kaitsesalga palkamine läks kaupmehele küllalt kulukaks. Sellest haarasid kinni rahavahetajad. Nad võtsid enda hooleks mitu taolist ülesannet, moodustasid relvastatud karavani ja transportisid raha sinna, kuhu vaja. Raha päralejõudmise eest vastutas rahavahetaja. Selline korraldus oli kaupmeestele soodne, sest polnud vaja riskida, rahavahetajale aga kasulik. Linnades kasutasid rahavahetajad raha hoidmiseks tugevaid kirste ja originaalseid salalaekaid. Nende käsutuses oli ka palgaline valve. Iga rahavahetaja juures oli hoiul suur hulk raha. See seisis kasutamatult. Ja rahavahetajad hakkasid andma laenusid. Raha tõi juurde raha. Rahavahetajad teadsid hoiuleandjate saladusi, nende valduses oli vabu summasid. See andis rahavahetajatele ebahariliku võimu varanduse, au ja mõnikord isegi inimeste elu üle. Niimoodi muutusid rahavahetajad aegapidi kaasaegseteks pankuriteks ja nende tagasihoidlikud bancod määratu suurteks ja võimsateks pangamajadeks.

Lühendatult, G. Jelizavetin, Raha, Tln., 1970 lk. 36-38.