NEID AUSTA
Lydia Koidula

Mu rahvas, kes sa oled
ka korra küsind end:
miks nimekaimaid mehi
meil Issand äratand?
Su sugust mõnda tunnen,
kes head sul soovivad -
miks lahket vastuvõtmist
nii vähe leiavad?

Kuis võime aru anda,
kuis ennast vabanda,
et püüame nii vähe
neil koormat kergita?
Et vastu meist nii paljud
veel neile peavad,
kes meie heaks ja kasuks
siin ilmas elavad?

Mu rahvas, et su keskel'
suur jumal mehi pann'd
kes ilu, au ja ehet
su eesti nimel' and' -
ep ole siis ju unund
sa teiste hulgas veel!
Siis kostab ju ja kõlab
maailmas veel su keel!
Sest aga tõtta, rahvas!
Neid auga tereta,
kes vaeva su eest näevad!
Oh püüa kergita
neil igal kombel koormat,
mis su eest kannavad,
ja mille all nad vaenu
ning viha nägevad!

See aeg ka jõuab kätte,
mil kurval meelel tõesti'
sa nende haualt murrad
üht uinund õiekest!
Siis sooviksid heal meelel
neil kätt sa suruda-
ei hauapõhja enam
su hääl ei ulata! -