MAHAJÄETUD LINNADE SALADUS.
C.W. Ceram

Arheoloogid on kaevanud välja paljude vanade rahvaste iidseid linnasid, et saada ettekujutus elust neis. Selles jutus räägitakse maiadest, kes olid indiaanlased ja elasid Ameerikas.
Neil oli olemas hästi organiseeritud riik ja linnad. Tollal oli maakeral veel palju asustamata maad ja nii rändasid maiad ringi, jättes maha oma Vana riigi, püstitasid nad jälle uue riigi.
Maiadel oli loodud oma kalender, mille järgi nad elasid. Nad püstitasid ka oma ehitusi mitte siis, kui nad neid vajasid, vaid siis, kui seda käskis kalender, st. nad ehitasid maja igal viiendal, kümnendal või kahekümnendal aastal. Majale kirjutasid nad selle sünnidaatumi.
Nii on ajaloolased leidnud, et kui mingi loodusõnnetus või katastroof katkestas ehituse ühes linnas, siis hakati ehitama kohe uut linna. Kogu elanikkond jättis oma linna maha ja asutas uue.
Kogu rahvas, kes koosnes põhiliselt linnaelanikest, rändas kaugetele metsikutele maadele. Ükski neist rändureist ei pöördunud enam tagasi. Linnad tühjenesid, dzungel tungis tänavaile, umbrohi vohas treppidel ja lävedel, taimede seemned kinnitusid kindlalt pragudes, mida tuul täitis huumusega; kasvavad juured purustasid seinad. Mitte kunagi enam ei sammunud ühegi inimese jalg üle õuesillutise, ei tõusnud üles mööda püramiidi treppi.
Maiad olid linnaelanikud.Nende linnades elasid valitsejad ja kõrgemat sugu inimesed. Aga vanad linnad ei saanud olla tugevad ilma talupoegadeta.
Indiaani teraviljaks oli mais, mis on tuntud ka kukuruusi nime all. Sellepärast ehitasid maiad oma linnad dzunglilt võidetud maale, kus sai hästi maisi kasvatada. Maiade rahvas koosnes väikesest rühmast valitsejaist ja ülisuurest rõhutute massist.
Külvi ja lõikuse vahelisel ajal töötasid talupojad koos orjadega ehitustöödel. Nende töö oli raske, sest ilma vankri ja veoloomadeta veeti kohale kivirahnud; ilma raua, vase ja pronksita, ainult kivist tööriistade abil raiuti välja suurepärased skulptuurid ja kaunistused majadele.
Talupojad tegelesid alepõllundusega. See seisnes selles, et maiad ühes dzungli osas kõik puud langetasid ja need seejärel, kui puud kuivanud olid, vähe aega enne vihmaaja saabumist ära põletasid. Kui lõppes vihmade periood, torkasid põlluharijad pikkade teravate keppidega pinnasesse augud ja viskasid sinna maisiterad. Oli saak koristatud, siis liikus talupoeg järgmise metsatüki juurde. Niimoodi liikusid maia talupojad üha kaugemale linnast, talupoja ja linna vahele jäi põlenud maa. Linn ei saanud enam toitu ja linna saabus näljahäda.
Jällegi asus rahvas teele, jättis maha linnad ja söötis maa. Nii tekkisid Ameerikas mahajäetud linnad, kust tänapäeval ajaloolased palju huvitavat leida võivad.

C.W. Ceram, Treppide raamat (jutustus Indiaani kultuurist), Tln., 1995.(lühendatud).