LEIUTISED JA KÄSITÖÖ Julius E. Lips Erinevus möödunud aegade ja meie tänapäeva vahel on selles, et tänapäeval püüab inimene teaduse abil saada looduse isandaks. Möödunud aegadel oli loodus kõikvõimsaks õpetajaks inimesele, kes tuletas oma teadmised ja oskused nähtustest, mida ta nägi enda ümber. Inimene oli teda ümbritsevate nähtuste õpilane. Inimesel oli võrreldes loomadega see eelis, et ta oskas mõelda. Tegelikult oskavad ka loomad suurepäraselt mõelda. Elevante on nähtud londiga rebimas oksi, et nendega peletada jälitavaid koeri. Koprad oskavad väga hästi meisterdada tammi. Ameerikas elav väike herilane kasutab ränikivi tööriistana, millega ta oma mune kaitsva mullakihi hoolikalt kinni tambib. Need loomad kasutavad materjale täpselt selsamal kujul, nagu loodus neile andis. Nad ei oska aga nendest valmistada tööriistu, mis omandaksid täiesti erilise kuju. Sellepärast võivad loomad olla looduslike ainete kasutajad, kuid nad ei ole leidurid. Inimene on alates jääajast osanud loodusest avastatud materjali endale tööriistadeks muuta. Sageli on väga raske kindlaks teha varasema leiutise algkohta. Paljude asjade ülemaailmne levik on nii laialdane, et me leiame tänapäeval kõige erinevamais maailma osades rahvaid, kellel on peaaegu täiesti samalaadsed tarbeesemed, majad ja tööriistad. Enamikele tänapäeva tehnilistele saavutustele eelneb katkematu leiutiste ahel, mis ulatub tagasi vanadesse aegadesse. Paljusid tööriistu ja tarbeesemeid kasutatakse tänapäevalgi samal kujul nagu neid kasutasid loodusrahvad. Põhja- ja Lõuna-Ameerika indiaanlased olid teinud enne vallutajate tulekut hulga avastusi. Nad olid endi jaoks avastanud mitmesuguseid söödavaid taimi- maisi, kartuli, päevalille ja oa. Indiaanlased tundsid hästi ka puuvilla ja kokaiini. Nende leiutiste hulka kuuluvad rippmatt, kummipall ja telgiriie. Nad valmistasid ka mürke ja kasutasid oma sõjaretkedel mürkgaasi, mis oli saadud pipra aurudest. Ammu enne elektrisajandit kasutati Aafrikas kõrvitsakoortest ja rotinahkadest telefone ning eskimod telefoneerivad veel tänapäevalgi suurte vahemaade taha nahaga ületõmmatud anumate abil. Üheks vanimaks inimese tööriistaks on olnud puust kaevekepp - korilaste ja küttide vältimatu tööriist. See kujutab endast kahvlikujulist oksa või alt teritatud keppi, mis on tugevdatud tules. Sellest on hiljem arenenud puust oda ja jahiriist. Sellise oda tules põletatud teravik on sageli nii kõva, et ta ületab mõnikord vastupidavuselt kivist või metallist teraviku. Kilp tekkis kaitseks tõstetud kepist. Edasises arengus anti kilbile erinevaid kujusid, valmisti erinevatest materjalidest, näiteks Aafrika nahkkilbid. Teine mitmekujuline relv on puunui, mida tarvitasid kõik loodusrahvad igas variandis, alates lihtsast oksast ja juurepahast ning lõpetades Lõunamere saarte elanike suurepäraselt värvitud, lõikeornamendiga ilustatud ning tuttide, narmaste ja sulgedega ehitud tantsude nuiadega. Ka eesti hõimud on kasutanud puust sõjanuiasid. Julius E. Lips, Asjade algusest. Tln. 1968. lk 120. ( lühendatud).