KUI PALJU LEHMI ON KUNINGANNA VICTORIAL?

Juba ammu panid teadlased tähele, et paljudes maailma keeltes nimetatakse raha ja kariloomi ühe ja sama või sarnaste sõnadega. Suuremal enamikul maailma rahvastest oli kariloom rikkuse võrdkujuks. Homerose lauludes arvestatakse kangelaste jõukust kariloomade arvuga. Vanagermaani hõimude juures hinnati rikkust samuti kariloomade hulga järgi. Vanas - Pärsias tasuti arstile kariloomadega.

Üks mööda Aafrikat reisinud rännumees räägib sealsetele pärismaalastele järgmise loo. Londonis troonil oleval kuningannal on tark ja tal on suur õukond. Ta rääkis kuninganna arvukatest mõisatest, uhketest lossidest ja suurtest hobusetallidest. Kuid see kõik ei avaldanud aafriklastele mingit erilist muljet. Nad ei saanud ju mõista, mis on loss, sest nad polnud näinud isegi kõige lihtsamat kivimaja. Kuid üks asi sai selgeks - kuninganna Victoria oli valgete juures kõige tähtsam inimene ja ka kõige rikkam. Aga kui suur oli tema rikkus? Selle selgitamiseks pärisid nad rännumehelt: "Aga kui palju lehmi on kuninganna Victorial? Kas rohkem kui meie pealikul?"

Pikka aega olid kariloomad kõige levinumaks rahaliigiks. Nad andsid liha. Nad andsid piima. Nende villast sai valmistada riiet rõivaste jaoks, kontidest ja sarvedest aga nõelu, ehteid, nahast - jalatseid, sõjakilpe ja muusikariistu, soontest - pillikeeli, niiti ja vibunööri. Kõik kasutati ära. Peale selle aitasid näiteks härjad vedada koormaid, pumbata vett ja harida põldu. Kariloomi oli vaja kõigil, neid oli võimalik kaua pidada. Loomad liikusid ise ja vajaduse korral vedasid ka peremeest.

G. Jelizavetin, Raha, Tln., 1970. Lk. 22.