KUIDAS KUNINGAD ELAVAD
1960. aastal sai Kesk - Aafrika Vabariik sõltumatuse. Mõne aja pärast haaras noores riigis võimu sõjavägi, presidendiks hakkas kolonelleitnant Jean - Bedel Bokassa. Varsti ülendas ta end kindraliks, seejärel aga koguni marssaliks, ehkki vaese ja mahajäänud Kesk - Aafrika Vabariigi pisike sõjaväge võinuks edukalt käsutada tavaline major. Bokassa laskis end kuulutada eluaegseks presidendiks ja tundis end maa ainuõigusliku peremehena. Kõik, mis tehti, tehti tema nimel ja käsul. Nii mõnelgi kõrvaltvaatajal võis meelde tulla Prantsuse kuninga Louis XIV kõrk ütlus: “Riik - see olen mina.” Et vahepeal möödunud kolm aastasada on kuningate tiibu tublisti kärpinud, see Bokassat ei häirinud. Ta vahetas tiitleid ja isegi nimesid nagu ülikondi. Kui rikka araabia naftariigi Liibüa valitsusjuht talle suure laenu lubas, läks Bokassa tänutäheks muhamedi usku ja võttis endale araabia nime - Salah ed - Din Ahmed Bokassa. Ei tea, kas pikk nimi oli tülikas, igatahes mõne kuu pärast loobus Bokassa sellest üpris suurejoonelisel kombel: eluaegne president laskis end kuulutada keisriks Bokassa I nime all. Ja nii sai kerjuslikult vaesest, kolme miljoni kirjaoskamatu talupojaga asustatud vabariigist üleöö Kesk - Aafrika Keisririik (impeerium!). Et Jaapani mikaadot ja Iraani shahh-in-shahhi (kuningate kuningat) peetakse samuti keisrikraadiga meesteks, on maailmas niisiis jälle kolm keisrit. Too Aafrika isehakanu paneb küll pisut muigama. Seda enam, et just aasta enne seda, kui Bokassa oma kuuajalist kroonimispidu pidas, oli revolutsioon troonilt tõuganud Aafrika ainsa nö. tõelise keisri, maailma kõige vanemat dünastiat esindanud Etioopia valitseja Haile Selassie I, kes oma lähikonnaga elas uskumatus toreduses. Miks küll keskaja igand tänapäeval välja ei sure? Milleks kuningaid ja keisreid peetakse? Millega nad tegelevad? Kui prantsuse revolutsionäärid 1793. aastal despootlikul kuningal Louis XVI pea maha võtsid ja vabariigi välja kuulutasid, hakkas Prantsusmaaga peaaegu kogu Euroopa sõdima. See oli ka mõistetav: kõiki maailma maid peale Shveitsi ja USA valitsesid siis monarhid, kes kartsid oma prantsuse kolleegide saatust jagada. Prantsuse revolutsiooni aegse 30 riigi asemel on praegu maakeral üle 150 riigi. Ja monarhistlikke on nende hulka jäänud veel vaid paarkümmend. Kõige rohkem, tervelt kaheksa monarhistliku korraga riiki leiame araabia maadest. Omani sultan Said keelas veel kümmekond aastat tagasi oma alamatel lugeda ajalehte ja kuulata raadiot, kanda euroopalikke riideid või prille. Seevastu müüdi siin inimesi orjusesse nagu Vana - Kreeka või Vana - Rooma aegadel. Et alamad ei nuriseks, saades teada, kuidas mujal maailmas elatakse, keelas sultan neile hariduse andmise: miljoni elanikuga riigis oli vaid kolm algkooli, kus õppis kokku tuhat last. Omaanlased ei tohtinud välismaal käia, auto ega lennukiga sõita, riigis oli keelatud teede ehitamine, sest igaühel kästi oma külas püsida. 1965. aastal alustas Omaani lääneprovints Dofar sultani vastu partisanisõda. Saidi asemel sai troonile tema poeg Qabus, kes oli hariduse saanud Inglise sõjakoolis. Noore sultani “edumeelsus” piirdus vana sultani poolhullude keeldude tühistamise ja välismaa naftakompaniidele veelgi avaramate tegutsemisvõimaluste andmisega. Oma alamate elujärje ja õiguste peale mõtles ta hoopis vähe, partisanisõda sultanivõimu kukutamise eest jätkus. Seevastu Euroopas on kuningad ja kuningannad täiesti tänapäevased. Nagu teada, on monarhia säilinud Norras, Rootsis ja Taanis, Hollandis, Belgias, Luksmburgis ja Inglismaal. Ning 1975. aastast, pärast 44-aastast vaheaega, on taas ka Hispaania riigipeaks kuningas. Euroopa kroonitud peade kohta öeldakse, et nad valitsevad, kuid ei juhi. Riiki juhivad ministrid, seadusi annavad parlamendid, kuningas või kuninganna on vaid nõndanimetatud esindusisik, kes valitsuse ja parlamendi otsuseid formaalselt kinnitab ja kõrgeid külalisi vastu võtab. Euroopa riikide kodanlikud põhiseadused on kuningatelt võtnud nende kunagise võimu, kuid jätnud paljud eesõigused. Viimastest on muidugi tähtsaim kuningapere õigus riigi kulul elada. Kui juba kuningat pidada, siis ei tohi ta teiste omataoliste hulgas kehvikuna tunduda! Ja muidugi on säilitatud kuningate maavaldused ja lossid, millele riik vahel tublisti juurdegi andnud. Näiteks Inglise kuninganna Elisabeth II valduses on 127 mitmesugust residentsi - paleed, mõisat, villat või suvilat. Hollandi kuninganna Juliana, kes on troonil olnud juba 30 aastat, on tuntud aktiivse äriinimesena. Ta on omandanud paljude kompaniide aktsiaid ning kuulub mitme firma direktorite nõukogusse. Jaapani keiser Hirohito tegeleb ookeanide uurimisega, Taani kuninganna Margarethe arheoloogiaga, nii mõnigi prints ja printsess on tuntud sportlasena. Kuninganna Elisabethi hobiks on tõuhobuste kasvatamine, tema tütar printsess Anne tuli mõne aja eest maailmameistriks ratsutamises. Ent milleks neid kuningaid siiski vaja on, kui nendetagi riigivalitsemisel hakkama saadakse? Kuningakodade säilitamist armastatakse seletada lääneeurooplaste traditsiooniarmastusega, vanade kommete austamisega. Kuningas olevat riigi järjekestvuse sümbol, sild ajaloolise mineviku ja tänapäeva vahel.
Pioneer nr. 6 / 1978. |