KODUST JA KOLDEST
Julius E. LipsSõnal "kodu" on igas keeles pühalik kõla. Eluvõitlus "väljas" tähendab alalist võitlust ümbritseva maailmaga. Külm, kuumus või vihm ning asjade ja inimeste mõjud ähvardavad seal alatasa inimese plaane, lootusi ja kohustusi. Kes on aga kodus, see tunneb end kindlana. Ei ole ühtki rahvast maailmas, kes ei tunneks rõõmu kodu mõnusustest, kui tagasihoidlik see ka ei oleks. Ja kui saabub öö, sulevad inimesed kõigist maadest ja rassidest oma silmad, et leida rahu.
Soov leida kaitset tundmatute jõudude eest on loodusrahvastel, kes hingestavad elutuid asju ja usuvad igasuguste vaimude olemasolusse, kaugelt tugevamini välja kujunenud, kuid seda võib endale ette kujutada tsiviliseeritud inimene.
Nii ei ole lihtsad hõimude "kodud" enamasti mitte niivõrd ajutiselt ehitatud pelgupaik, mis kaitseb perekonda tuule ja vihma eest ning kus ta öö veedab, kuivõrd kogu laiaulatuslik hõimuala. Sissetungijat, kes julgeb kutsumata astuda sellele pühale pinnale, karistatakse surmaga. Mitte juhuslik koht, kuhu perekond parajasti oma laagri püstitab, vaid hõimu maa-ala on tema koduks. Maa kuulub kõigile ja kõik kuuluvad hõimumaale.
Kuidas siis nägi tegelikult välja vanim inimelamu? Oli koopainimene tõepoolest esimene majaomanik, nagu teda nii sageli kujutavad kaasaegsed karikatuurid?
Kui koopad valiti eluasemeks, siis oli selleks alati oma eriline põhjus, näiteks kliima sobivus või metsloomade rohkus. Koopa sissekäigu läheduses asusid ruumid, mis olid osalt ajutiseks pelgupaigaks. Nendesse käikudes ja võlvialustes on leitud palju seinamaalinguid. Ka altarite jäänused koos vaatamiseks pandud loomakoljudega tunnistavad, et siin oli tegemist kultusekohtadega. Ainult koobaste eesmised osad olid sobival juhul elamuks ja isegi siis eelistati eluasemena koopa sisemusele varjualust sissekäigu kohal rippuva kalju all.
Paljud rahvad elavad ka lihtsalt tuulevarjude taga, neis soojade alade vanimates "majades".
Tuulevari koosnes okstest, raagudest ja puukooretükkidest, mis pisteti sirgjooneliselt või ringikujuliselt maasse. See kaeti põõsaste, lehtede, sambla või rohuga ja nii saadi hea kaitse tuule ning vihma vastu.
Tuulevari oli selliste hõimude elamuks, kelle majandusvorm - korilus ja küttimine - sundis neid pidevalt rändlema laialdastel aladel, nagu austraallased ja mõned indiaani hõimud. Need hõimud, kes liikusid metsloomadele järele ja otsisid pidevalt oma peatoidust (rohttaimi, juuri ja marju) vajasid elamuid, mida võis kiiresti püstitada ja niisama kiiresti lammutada. Kui erinevad perekonnad olid kogunenud ühiselt jahti pidama, siis püstitasid nad oma tuulevarjud üksteise lähedusse.
Tavaliselt ehitasid hõimurahvad ümaraid onne, aga mõned neist hakkasid ehitama nelinurkseid ja nendest hakkasid tasapisi arenema majad.Julius E. Lips, Asjade algusest, Tln 1968. lk. 21 (lühendatud)