KODUNE ELU JA TÖÖ I

Küla, kus Meeme oli vanemaks, asetses merest veidi maad eemal jõe kaldal kõrgemal kohal. Seal oli ligemale kolmkümmend talu, igaühes üks perekond või sugukond. Küla majad asetsesid reas kahel pool teed. Iga elumaja koosnes toast ja kojast, kuna kõrvalhooned moodustasid ait, loomalaudad ja saun. Iga talu oli piiratud taraga. Peaaegu igal talul oli toa taga väike aed ja mesila. Küla taga asetsesid põllud. Need olid kodupõllud, kus igal talul olid maad, mida ta haris eraldi. Kaugemal olid küla ühispõllud, mida haris külakond ühiselt. Eemalt paistsid poolkuivanud puud, need olid möödunud aastal tüve ümbert kooritud ja osalt maha raiutud, sinna kavatseti nüüd teha uut alet. Teisel pool küla otsas oli küla ühiskarjamaa, kaugemal - niidud. Eemalt soost paistis mäekühm, linnamägi, kus leiti kaitset sõja puhul. Otse küla taga asetses Hiiemägi, mille jalal kasvas põline ohvritamm, selle läheduses asetses väikese taraga piiratud ohvrikivi. Hiiemäe taga oli küla kalmistu. Niipea kui kukk esimest korda kires, ärkasid vanem ja ta abikaasa Leili. Vanem avas pajalaua, ja hommikune aovalgus valgustas ruumi. See oli suur tuba, ehitatud jämedaist tahumata palkidest. Nurgas oli kinnine, koldega ahi, seina äärtes olid laiad lavatsid, kus magati. Ukse kõrval asetses vaiadele löödud tahutud laudadest söögilaud. Kivipõrandal võis näha üksikuid järisid ja pinke. Ukse kõrval varnas rippusid mõõgad, kirved ja noad, paar oda oli asetatud laua kõrvale nurka. Vanem tõmbas jalga põlvini ulatuvad püksid, pani pastlad jalga ja mähkis sääred rasudega ehk sääremähistega. Kinnitas särgi eest hõbepreesiga ja tahtis varnast ka vammust võtta, kuid nähes, et ilm tuleb õige soe, jättis selle selga panemata ja astus uksest välja. Peakatet ta ei kandnud, pikad juuksed ulatusid salkudes õlgadele. Selle aja sees oli rõivastunud ka Leili. Tema kandis särgi peal lahtise lõikega pikka rüüd, mis samuti eest oli kinnitatud hõbepreesiga. Rüü peale oli ta köitnud värviliste kaunististega põlle. Jalas kandis samuti parknahast kingi või pastlaid ja rasusid nagu ta meeski. Nüüd ärkas muugi pere: vanema kaks poega - Uuno ja Vootele, nende abikaasad ja vanema tütred. Isegi viieteistkümne - aastane Kaljo, Uuno poeg, kargas asemelt välja, kui kuulis, et toas kolistati, - pidi ta ju täna isaga kalale minema. Väiksemad lapsed magasid rahulikult edasi. Esimeste ärkajate hulgas olid ka kaks sulast ja mustajuukseline orjatüdruk Tani, kes oli mõne aasta eest kaasa toodud sõjaretkelt. Nüüd oli ta siin lahkes perekonnas peaaegu kodunenud. Ainult mõnel õhtul hakkas laulma omakeeli kurvatoonilisi laule.

J.Parijõgi, lk. 52-53.