KELDI RAHVAS

Selle rahva esivanemaid tuntakse matusetavade järgi. Austrias Salzkammergutis asub Hallstati linnake, kus on korraldadtud väljakaevamised. Sealt on leitud mõõku, pistodasid, kirveid, katlaid, keraamikat ja huvitavate loomamotiividega esemeid. See linnake on andnud nime tervele varasemale rauaaja kultuurile, mil kaubitseti ka soolaga. Sellest jutustavad meile tänapäeval Hallstati lähedal asuvad Soolamäe kaevandused.  Soola on sealt maa peale tassitud juba kolmuhat aastat. Muistse kaevuri varustuse juurde kuulusid seljakott, kirkad, labidad, nahkmütsid, jalatsid ja kaevanduse valgustamiseks tõrvikud. Kakssada aastat tagasi leiti sealt soola seest üks keldi mees. Mees oli soola sisse sattunud juba väga ammu, sool aga säilitas laiba aastasadadeks. Keldid olid ühed esimesed asukad Euroopa mandril.
Kelte tuntakse ajaloos ka sõjaka rahvana. Nad rändasid Euroopast kaugele Inglismaale. Sinna läksid peamiselt pealike nooremad pojad koos oma hõimuliikmetega vallutades endale mõõgaga maad. Keldid kasutasid kaherattalisi kergeid sõjavankreid. Iga ratsaniku kohta tuli kaks ratsasulast varustusega. Lahingu algul jäid sulased lahinguliini taha. Ratsaniku või hobuse langedes tõi ori kohe uue hobuse või astus langenud ratsaniku asemele. Kui ratsanik haavata sai, tõi üks sulastest ta heitlusest välja. Jalaväelased olid varustatud odade ja lingudega ning kandsid suuri metallnuppudega ilustatud puukilpe.
Osa sõdalasi kandsid rõngasrüüd, osa võitles aga päris alasti. Astelpõõsa kooremahlaga aeti juuksed turri nagu hobuse lakk, keha kaeti sinise värviga tehtud sõjamaalingutega. Keldi sõdurid vehkisid kätega, kiitlesid oma vaprusega ning solvasid ja pilkasid vaenlasi. Rünnates tehti kohutavat lärmi metsseapeadega ehitud pasunatega. Arvata võib, et sõjamehed olid kehaliselt väga tugevad. Nad pidid hoidma saledat joont, paksu võitlejat karistati. Sõdalase suursuguse tunnuseks peeti tema hobust. Hobune mängis keltide juures üldse tähtsat rolli.
Võitluste vaheaegadel korraldati pidusid, peeti jahti, võisteldi maadluses ja võidusõidus. Peod peeti pealikute kodades, kus istuti hundinahkadel, söödi suurel hulgal metsliha ning joodi veini, õlut või mõdu kuni langeti tardumusse või muututi hullumeelseks. Pidutsejaid lõbustasid veiderdajad. Keldi naised olid sama sõjakad kui nende mehed.