HÕIMUST RIIGINI Julius E. Lips Muinasaja inimesed elasid hõimudena. Igal hõimul oli oma maa-ala, kus nad elasid ja jahti pidasid. Kui võõras hõim rikkus seda piiri, siis hakati pidama omavahel ägedat võitlust. Sõda kuulutati välja ka siis, kui võõra hõimu esindaja oli kellegi tapnud või mõne naise röövinud. Hõimus oli elu korraldatud nii, et kui üks inimene midagi korda saatis, siis selle eest vastutas kogu hõim. Piiririkkumiste puhul lepiti sageli vastaspoolega kokku võitlejate arv. Enamikel juhtudel lahendati tüli duelliga. Mõnikord lõppes aga selline duell üldise lööminguga, millest võtsid osa isegi naised, katkudes teineteisel juukseid. Hõimu liikmete arvu kasvades hakkas inimesi kummitama toidumure. Oli tarvis ette võtta vallutusretk naaberhõimu aladele, et hankida lisa jahimaadele. Üks selline juhtum Austraaliast : " Nad saatsid oma ametlikud saadikud naaberhõimu juurde ja lasksid neilt paluda tükki maad. Et see taotlus oli vastuolus hõimureeglitega, lükati see tagasi. Peale selle oli pakutud maks liiga väike, et rahuldada sellist palvet. Seepeale andis eitava vastuse saanud hõim teada, et nad tulevad ise ja vallutavad endale maa. Nad said vastuse, et rünnatavad kutsuvad sel juhul õigluse nimel oma naabrid appi. Mõlemad pooled alustasid nüüd ettevalmistusi sõjaks. Kuid eelnevalt toimus kohtumine, mille ajal peeti nagu tavaliselt pikki ja vihaseid kõnesid. Lõpuks aga lepiti kokku, et järgmisel päeval lahendab mõlemalt poolt võrdne arv võitlejaid tüliküsimuse. Ent kui kokkulepitud päev oli saabunud, toimus ainult kahevõitlus ja asi lõpetati vastavalt tulemustele. See on hõimutülide lahendamise tavaliseks viisiks." Piirrikkumise eest kehtis hõimurahval surmanuhtlus. Ainult saadikutel ja kaupmeestel lubati tulla läbirääkimiste või kauplemise eesmärgil naaberhõimu valdustesse. Eriti rangelt kehtis selline seadus seal, kus leidus suurel hulgal kõigi teiste hõimude poolt ihaldatud kaupa, nagu näiteks kirvesteks töödeldavaid kive. Toidumuretsemine toimus vastastikku aitamise teel ja saagi jaotamine toimus täpsete reeglite järgi. Kui näiteks kütt oli saanud saagiks känguru, siis kuulus üks tagumine jalg küti isale, teine tema isapoolsele onule, saba tema õele, abaluu vennale ja maks talle endale. Hõimus pidi valitsema rahu ja võrdsus. Kõigi süütegude eest olid ette nähtud kindlad karistused. Otsuste elluviijaks olid tavaliselt vanad mehed, kes olid kogenenumad. Nad tutvustasid hõimuseadusi, andsid noorematele seletusi hõimu piiride kohta. Vanade käes oli ka õigusemõistmine. Hõimu vanemate nõukogu arutas ka mõrvajuhtumeid, nõidumisi ja abielurikkumisi. Karistus oli enamasti kurjategija "odastamine", kusjuures süüalust ei tapetud. Julius E. Lips, Asjade algusest, Tln. 1968. lk. 310. (katkendid).