KEIRITE AEGSEID LÕBUSTUSI
J. Parijõgi

Kevade algul korraldas keiser rahvale suure peo mitmesuguste mängude ja võistlustega. Kõige tähtsamaks numbriks olid võitlused inimeste ja kiskjate loomade vahel. Määratu hulk loomi - 300 lõvi, 50 karu -, kuussada gladiaatorit, tosin surmamõistetud röövlit pidid roomlaste lõbustuseks maad niisutama oma verega.
Määratu amfiteater on rahvast tulvil täis. Paljud peavad kohtade puudusel tagasi minema. Mõned kavalad teevad aga äri: nad müüvad oma koha kõrge hinna eest edasi. Õige rohkesti on pealtvaatajate hulgas toredais ehteis naisi. Kõik näivad olevat parimas tujus. Kõige alumistes ridades istuvad kõrged riigiametnikud ja suurnikud. Keisri tarvis on eriline aukoht, purpuriga kaetud ja kullaga ilustatud; tema hüvakul käel istub keisrinna, vasakul on aset võtnud ülempreester.
Järsku katkevad omavahelised askeldused, kõikide pilgud on suunatud areenile, kus juba liigub gladiaatorite rongkäik. Möödudes keisrist, gladiaatorid hüüavad: " Elagu keiser, surmaminejad tervitavad sind!" Jõudnud areeni keskele, asuvad võitlejad paaride kaupa. Kõlab lühike pasunahüüe - ning võitlus elu ja surma üle algab.
Gladiaatorid võitlevad osavasti. Kuuldub relvade kõlinat ja võitlejate ähkimist; vahel sekka kostavad pealtvaatajate ergutushüüded, käteplagin, vahel aga ka laitvad ja hurjutavad märkused mõne halvasti juhitud löögi puhul. Võitlust saadavad mahedad sarve-ja flöödihelid.
Just keisri koha all võitlevad kaks tugevat gladiaatorit. Üks on raudrõivais, relvaks lühike mõõk, kaitseks kilp; teine peaaegu alasti, pikavarrelise hargiga ja võrguga. Kilbimees ründab tugevasti vastast; nüüd tahtis ta anda surmavat hoopi, kuid vastane kargas osavasti kõrvale. Välkkiirelt viskas ta ründajale võrgu pähe, kiire tõmbega on raudrõivais võitleja pikali, mässitud võrku kätest ja jalust. Pealtvaatajate käteplagin ja kiiduavaldused ei taha lõppeda. Asetades jala maaslamajale, vaatab võitja üles keisri ja rahva poole. Kõikidel on pöial juhitud allapoole - ja võitja annab lamajale surmava löögi. Rahvas ei ole huvitatud võidetu ellujäämisest, - järgmisel võitlusel ei paku need enam kuigi suurt lõbu.
Kaugemal võitlevad mõned edasi, paljud on aga juba oma vastase surmanud. Mänguanne teeb võitlusele lõpu. Tormiliste kiiduhõiskude saatel lahkuvad võitjad areenilt. Laibad veetakse ära; kes veel elumärki avaldab, saab surmava piste. Labidatega puhastatakse areenipõhi verest ja jäänustest ning riputatakse üle puhta liivaga.
Siis kuulutab peojuhataja, et kristlane saab võitlema lõviga. Kõrge auväärne kuju, kustunud silmade ja lumivalgete juustega, astub pikkamisi areenile. Käes hoiab ta puust risti, ainuke relv, millega vahid teda on varustanud. Rahvas võtab ta vastu naeruga. Lõvideruumi avausest kargab välja suur lõvi. Ta vaatab ringi, näitab hambaid ja möirgab tumedasti. Kristlane langeb põlvili ja tõstab käed taeva poole. Lõvi näib nagu kohmetuvat, ta taganeb paar sammu. Siis aga teeb lõvi hüppe. Veel üks hetk - ja kristlasest on järel tundmatud jäänused. Pealtvaatajaid see vaatemäng palju ei huvitanud; oli küll verd, mida nad nii väga ihkavad, kuid võitlust ei olnud sugugi, ei olnud pingutust.

Areenile ilmub suur ning tugev mees, käes pistoda. See on surmamõistetud roimar, kes peab võitlema lõviga. Juba ilmub ka vastane nähtavale. See on suur ning tore loom. Ta astub pikkamisi lähemale, keerutab rahutult saba ja laseb vahetevahel nõrka häält kuuldavale. Nüüd heidab loom küürakile maha, iga soon ta kehas näib paisuvat. Pealtvaatajate ridades valitseb surmvaikus. Korraga lendab pikk lookas keha roimari suunas. Aga inimene on ka osav; välkiirelt põikab ta kõrvale - ja loom lendab kõhuli. Pealtvaatajate kiiduhõiskeil ei ole piiri. Aga mis juhtub nüüd? Inimene ja kiskja on sülitsi koos. Kestab äge võitlus. Varsti on aga märgata, et loom jääb lõdvemaks. Nüüd vajub ta kokku areeni põhjale.
Kiidutormi ja käteplagina sekka kostavad hüüded, mis nõuavad roimarile armu, sest see on haruldane juhtum, kus inimene võidab looma. Varsti rahuneb rahvas. On kuulda, et keiser on kurjategijale armu andnud.
Nii kestsid mängud õhtuni. Viimseina lasti välja korraga terve hulk loomi ja paar tosinat kristlasi - mehi, naisi, lapsi. Rahvas valgus laiali, et järgmisel päeval jälle verist vaatemängu nautida, sest ootasid ju järjekorda veel paljud loomad ja inimesed.

J.Parijõgi, Möödunud ajad jutustavad II. Trt., 1939. lk. 91-93