ESIMENE MASIN Julius E. Lips Elu kõnnumaal on karm nõrkade olendite vastu. Kuid inimene, kes on varustatud mõistusega, püüdis algusest peale luua endale tööriistade ja vahendite leiutamisega paremaid elutingimusi. On ju tööriistade ja -vahendite leiutamine üks põhilisi iseloomustavaid jooni, mis eristab inimest loomast. Algusest peale on inimene püüdnud mitmesuguste abivahendite kasutamisega muuta kergemaks oma töökoormat. Inimene unistas imelambist, millest ilmuks dzinn, kes kõik tööd ära teeb. Kuid oma unistuste kiuste ei elanud ta muinasjutumaailmas. Ja kui ta iganes oleks olnud suuteline omama tehnilist ja andekat orja, siis oleks ta pidanud selle ise leiutama ja oma enda kätega looma. Sest selliseks orjaks pidi olema masin- robot. Hõimurahvastel möödus sageli palju tunde, enne kui leiti kõrgel puuladvas metsmesilaste pesa ja suudeti lõpetada ettevalmistused mee kättesaamiseks. Ei olnud kerge tappa lindu lennult, põõsaisse peitunult varitseda mööduvat metslooma või seista paljastatud odaga vees, olles valmis tabama väledalt kala. Kõik need toiduhankimise viisid nõuavad suurt püsivust ja erakordset osavust. Võis mööduda päevi, enne kui jahiloomad tulid küllalt lähedale selleks, et neid võis surmata. Nii olid muistsed hõimud sunnitud leiutama loomade püüdmiseks järjest paremaid vahendeid. Loomapüügiks kasutasid nad nüüd nuia ja heitkivi asemel noolt, harpuuni, lassot, heitevõrku ja käega kokkuveetavat silmust. Mõned äsjaleiutatud riistad tegid kütile võimalikuks tappa ühekorraga rohkem kui ühe looma. Nii võis salk kütte, kes abistasid üksteist ajujahil, ühiselt heita võrgu metsloomade karjale või linnuparvele. Lindude püüdmine võrkudega on väga laialt levinud. Siberlased püüavad sel viisil metshanesid, eskimod aga lumekana. Ajujaht võrguga nõuab veidi teistsugust meetodit. Nii oli Põhja-Ameerika indiaanlastel kombeks ajada pühvlikarju ahenevate tarade vahel kuristikuni, kuhu loomad kukkusid. Hiljem, kui inimene leiutas sellise võluriista nagu loomalõks, võis ta ise minema jalutada ja lõks püüdis kinni vajaliku looma. Looduslapse füüsikaõpetajaks oli puuoks, mis juhuslikult allapainutatuna tagasi oma loomulikku olekusse kiirustas; puutüvede langemisraskus, mis pärast tormi nõlvakust alla veeresid; oht, mida peitis endas lehtedega kaetud auk maas. Kõike seda, mida ta neilt oli õppinud, kasutas ta targasti. Selleks, et teha püünis veel tõhusamaks, kasutas inimene ära kärestikud ja jää libeduse, aga ka džungliloomade janu, kes kiirustavad allika poole, karude magusa-armastuse, öökulli röövimisvajaduse, ööloomade pelglikkuse ja ka ilvese uhkuse (vangi sattunult hüppab ta ainult üks kord ja kui ta sellega ei saavuta vabadust, ootab ta alistunult surma). Julius E. Lips, Asjade algusest. Tln. 1968. lk.80 (lühendatud)