AJAARVAMISE AJALOOST. V. Lõugas Esimeseks mõõdupuuks, mille abil inimene õppis aega arvestama, oli tema töö. Seega võib öelda, et ajaarvamise komme on niisama vana kui inimsugu ise. Pikemate ajavahemike mõõtmiseks olid ürgrahvad paratamatult sunnitud appi võtma loodusnähtusi. Sellisteks pikemateks ajaarvamise ühikuteks olid "öö", "päev", "suvi", "talv", "inimpõlv"; põlluharijatel-hõimudel - loomade "tulek" ja "minek"; vihmarikastes troopikamaades - "vihmaaeg" ja "kuivaaeg" jne. Ka meil, eestlastel, on mõned kuud kandnud nimesid, mis on tihedalt seotud meie rahva igipõliste tegevusalade - vilja- ja karjakasvatusega, näiteks mai, juuni ja august vastavalt "külvikuu", "heinakuu" ja " lõikuskuu". Sellisel ajaarvamisel on aga üks suur puudus - ta on üsna ebatäpne. Kõik need nähtused, mida eespool loetletud on, võivad teatud tegurite tõttu tublisti hilineda. Otsustav murrang ajaarvamise täpsustamise suunas toimus siis, kui inimesed hakkasid tähelepanu pöörama taevakehade liikumisele. Perioodiliselt taevalaotusele ilmuvad taevakehad - Päike, Kuu, tähed - said kujunevate ajaarvamissüsteemide aluseks. Indoneesia saarte elanikud, samuti Polüneesia pärismaalased, kes olid tuntud osavate meresõitjatena, jagasid oma aasta kaheks osaks, vastavalt sellele, kas Plejaadid, mida nad kasutasid merel kursipidamiseks, paistsid või ei paistnud. Palju sagedamini kui Plejaadid või Siirius, külastasid taevavõlvi Päike ja Kuu. Eriti viimane meelitas inimesi oma perioodiliste kasvamiste ja kahanemistega kasutama end ajaarvamise mõõdupuuna. Vastavalt Kuu loomise faasile, mis on 29 päeva 12 t. ja 44 min., jaotati kogu Kuu - kalender kaheteistkümneks 29- ja 30- päevaliseks kuuks. Kuu-kalendriaasta jäi 11 päeva lühemaks Päikese-aastast. See oli suur viga, mis süvenes aastatega. Kuukalendri puudusi märgati kõigepealt põllunduslikus Egiptuses ja Babüloonias. Andis ju 11-päevanegi vahe kalendri ja tegeliku aja vahel tunda eelkõige nende külvidele ja lõikusele. Egiptuse ja Babüloonia järel loobusid kuukalendrist ka teised rahvad peale muhameedlaste, kes tänini pole loobunud kuukalendrist. Egiptlased võtsid kasutusele uue kalendri, mis jagunes 12 kuuks, igas 30 päeva. Kuna egiptuse kalendriaasta (360 päeva) jäi tegelikust päikeseaastast lühemaks, siis lisati iga aasta lõppu veel 5 lisapäeva. Egiptlaste ajaarvamist hõlbustas kahe loodusnähtuse - Siiriuse horisondile ilmumise ja Niiluse üleujutuse alguse kokkulangemine. See oli egiptlastele tähtis päev. Olenes ju Niiluse üleujutusest kogu Egiptuse heaolu: kui Niilus ei kandnud põldudele rammusat jõemuda, ei saadud ka vilja. Sellepärast jälgisid preestrid päikesetempli kõrgetel müüridel tähelepanelikult horisonti. Vaevalt sai Siiriuse helendav täpp ilmuda silmapiiri tagant välja, kui preestrid ruttasid rõõmusõnumit rahvale teatavaks tegema. Egiptuse kalendri lihtsus meeldis Rooma keisrile Julius Caesarile ja ta kasutas seda oma kalendri koostamisel. Aastatuhandete jooksul täienesid ja muutusid nad pidevalt, kuni arenes välja tänapäeva kalender. Ka tänapäeva kalender ei ole veel lõplik. Juba praegu mõeldakse sellele, kuidas kaotada kuude erinev pikkus (28, 29, 30 ja 31 päeva) ning muuta kalendri käsitlemine veelgi lihtsamaks. plejaad - tähekogu. Pioneer, 1961/ 11.