Juku otsib ametit.
Tahab saada rätsepaks,
õmbleks siidi, sametit,
oleks uhke meistrisaks.Aga nõela kardab ta -
see võib sõrme torgata.
Juku arvab: sepatöö,
see ehk oleks sobivam -
muudkui vasaraga löö,
tõmba lõõtsa kohinal.
Aga kardab sädemeid,
põletavaid, tuliseid.
Möldriamet poleks paha:
veski vurinaga käib,
võta muudkui vastu raha -
elu õige hõlpus näib.
Aga jahutolmuga
oleks raske harjuda.
Võiks ehk olla meremees:
juhiks laeva üle vee,
kauneid maid ja linnu ees,
lõbus elu oleks see.
Aga tormi kardab ta -
laev võib hukkuda. |
Juku otsib ametit.
Tahaks saada näitlejaks,
tantsiks või teeks kometit,
laulaks, mängiks, veiderdaks.
Aga teab, et näitleja
peab ka mängu õppima.
Arvab: korstnapühkijal
pole muret vähemalt -
kõnnib kõrgel taeva all,
päike paistab lähedalt.Aga töö on hirmus must,
see ei sobiks talle just.
Juku mõtleb seda-teist,
tuhat tööd on valida,
kuid ei sobi ükski neist,
kõigil vigu leiab ta.
Ohkab, kurdab, murrab pääd,
milleski ei leia hääd.
Nõnda Jukust kasvab mees,
tööd ei tunne ainustki -
nälg ja puudus ukse ees,
mure muljub rängasti.
Ikka kurdab, murrab pääd,
milleski ei leia hääd. |