REINUVADERI VEMBUD Nukunäidend kolmes pildis E. Särgava "Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest" muinasjuttude järgi Muusika S. Lauren Tegelased: Eit, Taat, Pille, Kass, Kukk, Oinas, Rebane, Hunt, Karu, Parm ESIMENE PILT Taamal mets. Paremal esiplaanil üksik mänd, mille harude vahel istub Pille. Vasakul põõsas. JUTUSTAJA: Elasid kord suure metsa ääres talus eite-taati. Neil oli kena tütar, pisikene Pillekene. Kord palus pisikene Pillekene luba metsa marjule minna. Taat seisis vastu, aga kui Pille pisarsilmil mangus ja lubas mitte sugugi kaugemale minna, vaid siinsamas metsa ääres marju korjata, ja kui eit ka just vastu ei olnud "et las laps läheb pealegi", siis andis Taat järele ja Pilleke läks metsa, korv käes. Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Nutavad eite-taati: Pillet pole! Hirm ajab eidele higi otsaette, taadi süda väriseb: ehk on hunti hullu teinud, karu kole kägistanud, rebane Pillet rebinud! ...... Ei aidanud muud, kui läksid Pillet otsima. Eesriie tõuseb. EIT (lava tagant): Pille ........... Pilleke KARU (tuleb vasemalt poolt lavale): Oo, suutäis on hea. Tarvis metsas õige ringi vaadata, kus see Pille siis on. (Ära.) HUNT (tuleb vasemalt): Ee-e, sellest saab hamba alla! Lähen luusin veidi laanes ehk satub silma ette. (Ära.) REBANE (tuleb vasemalt): Aa, siin võib midagi teenida.(Ära.) PILLE: Nutab männi otsas. KARU (tuleb paremalt): Miks sa nutad seal? PILLE: Miks ma ei peaks nutma! Läksin metsa marjule, eksisin ära ja nüüd ei oska enam koju minna! KARU: Pole viga, tule alla, istu mu selga, ma viin su eide-taadi juurde. Nad juba otsivad sind. PILLE: Ei ma tule ühti. Kui nad otsivad, küll nad mu siis ka leiavad. Sul on väga karvane kasukas. KARU (läheb vihaselt ära). PILLE: Ae ... ae ... Ae ..... HUNT (tuleb paremalt): Miks sa huikad? PILLE: Miks ma ei peaks huikama! Eite- taati on kaugel, ehk kuulevad mu hüüdu ja tulevad! HUNT: Tule alla, ma viin su enda seljas neile vastu! PILLE: Ei ma tule ühti! Küll nad juba kuulevad ja tulevad. Sul on väga terav selgroog. HUNT (minekul, pahaselt): Oota sa, oota! PILLE: Ae ... ae ... ae ... (Nutab ja huikab uuesti.) REBANE (tuleb paremalt): Mis sa, pisike Pilleke, seal nutad? Pille: Miks ma siis nutma ei peaks, tulin metsa marjule, eksisin ära - ei ma tea sugugi, kus on kodu. REBANE: Pole viga, lapsuke. (Kõrvale.) Ma viin lapse eidele-taadile koju, ehk saan nende käest mõne kana. (Pillele.) Ole sa siin hästi vagusi, muidu hunti-karu kuulevad, tulevad ja murravad su ära! Mina jooksen sinu koju ja räägin, kus on pisike Pilleke. Ära nuta midagi! Ole aga vait! (Ära.) EIT (tulevad taadiga lava vasemast servast. Otsivad Pillet): Näe, läheb juba üsna pimedaks, aga Pillest ei kippu ega kõppu. Ega ometi hunt pole teda maha murdnud? REBANE (tuleb vasemalt, sügava kummardusega): Tere ka, pereisa; tere ka, pereema! Miks te nii hilja marjul olete? EIT: Ei me ole marjul, kulla vaderike. Meil kadus pisike Pilleke ära. Ega sina teda pole näinud? REBANE: Oeh, ei mina tea midagi, pole mu kõrv teda kuulnud ega silm näinud. Aga hunti-karu nägin küll! EIT: Oh, kulla vaderike, sul kerged jalad ja teravad silmad, otsi läbi põõsapooled, vaata läbi vaarikud, käi läbi kuusikud, kuusikud ja männikud, ehk leiad meie lapse üles! REBANE: Mis sa, mis sa, eideke, mis sa, mis sa, taadike, lubad ülesleiu hinnaks, jalavaevaks paned mulle? TAAT: Kana. EIT (müksab taati küünarnukiga): Ega sa hull ole! REBANE: Ühest on vähe! Kui rohkem ei anna, siis otsige ! (Pöördub minekule.) EIT: Kuule, kulla vaderike, otsi lapsuke üles! Ei ole ühest kanast vähe: ta on mul ilus rasvane! Tead küll, see kirju, suur kui kukk. REBANE: Olgu! (Jookseb ära, tuleb kohe tagasi.) EIT ja TAAT: Kas leidsid? REBANE: Mis ma nüüd leidsin: pime natuke! Istub nagu keegi männi harude vahel! Saad sa nüüd aru, mis ta nüüd on, varese pesa või ... Eks tulge, vaadake ise! Kõik lähevad männi juurde. EIT ja TAAT: Pilleke!   TEINE PILT Lavapilt üldiselt endine, ainult mänd on nüüd vasakul pool, pisut tagapool. JUTUSTAJA: Nüüd polnud rõõmul otsa ega aru. Pille tuli puu osast maha ja eite-taati viisid tütre koju. Rebane käis järel, sest tema suu jooksis kana pärast vett. Hunt-karu aga vihastusid, et nad säärasest ilusast suutäiest ilma jäid. Rebane sai kirju kana ja oli oma kavalusega väga rahul. Eite-taati aga õpetasid Pillet, et ta mitte iialgi enam üksinda metsa ei läheks. Läks aega mis läks: möödus suvi, saabus sügis, tuli talv, pikk ja külm. Talve järel aga jälle suvi. Läks siis kord taat metsa puid tooma. KARU (tuleb luusides lavale, endamisi): No küll on mets vaeseks jäänud. Juba kaks päeva pole ivagi hamba alla saanud! (Kuulatab.) Oh-hoo! Sealt tuleb keegi ... Vaata-aga-vaata! See ju taat! Ja mihuke rammus ruun teisel! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! (Läheb männi taha.) TAAT (Tuleb hobuse ja vankriga lavale, vankril puukoorem, jõuab hobusega männi juurde) KARU (astub männi tagant välja): Tere-tere pereisa, kuhu sa siis nüüd ruttad? TAAT (Jätab hobuse seisma): Puud lõppesid otsa, metsavahi-isand! Ega keeldu pole? KARU: Keelust ei maksa sedakorda küll kõnelda, aga ütle mulle, kes tegi su hobuse nii ilusaks rummuliseks? TAAT: Ikka ise! KARU: Kas sa maalritööd ka oskad? TAAT: Mina või? Oo, selle peale olen ma esimene meister: Mängla mõis on seest- ja väljastpoolt minu maalitud! KARU: Tore vanamees! Kui sa sihuke osav mees oled, kas sa ei saaks mind ka rummuliseks maalida? TAAT: Küll ja küll! Nii, kuidas metsavahi isand ise soovib! KARU: Heake küll! Meest sõnast, härga sarvest: maali mind ka rummuliseks! Aga seda ma ütlen, kui sa mind ei tee ilusaks, nagu on ruun, siis murran ma su hobuse maha ja söön ära. TAAT (teeb maani kummarduse): Ma pean ehk sinu enne kinni siduma, muidu hakkad ehk liigutama ja rikud kirjad ära. KARU: Olgu! Säh, käppa kui mända! TAAT (seob karu puu külge kinni). KARU: Ä'ä hullu tee! Võta lahti, ei ma taha ühti! TAAT: Pole viga! Ma teen kohe lõkke üles, siis saab värvi soojaks ajada, muidu ei hakka peale. Taat toob hagu, süütab lõkke ja paneb kirve tulle, hakkab siis kirve silmaga karu kõrvetama. KARU (rebib ennast lahti ja jookseb hirmsa möirgamisega minema). TAAT: Oli aga meevargal kiire! Võsa aina loogus! Head teed, metsaisand! Noh, ruunake, seekord pääsesime karu küüsist. Lähme aga nüüd koju! Nõõ! (taat sõidab ära.) Paus. PILLE (tuleb lavale, korjab lilli ja laulab): (Muusika nr. 1) Ah, kui palju kauneid lilli õitseb meie karjamaal! Tahaksin neist sületäie endale ma noppida! Pääsusilmad, kullerkupud, nurmenukk ja meelespea ... Milline neist kõige kaunim, ei ma seda öelda tea! EIT (tuleb laulu ajal lavale, järel nööri otsa seotud must oinas; eit taob oina vaia maa sisse, ise istub põõsa äärde): Sa ära nii palju lilli korja, nendest juba aitab! PILLE: Tahan endale pärga teha - ja sinule ka ... EIT: Sellest sületäiest saab mitu pärga ... Asjatult lilli murda ei maksa ... PILLE:(näeb põõsa tagant varitsevat hunti ja kiljatab): Uih! EIT (tõuseb püsti, ähvardavalt hundile): Hurjuh! Häbematu! Kas sa saad minema! PILLE (poeb hirmuga ema selja taha) EIT: Mis sa vedeled seal kõhuli maas? HUNT: Ma pean enesega aru. EIT: Mis aru? HUNT: Ma ei saa aru, kuidas üks oinas on enesele minu kasuka selga saanud? EIT: Sinu kasuka? Hurjuh! Häbi ei ole sul niisugust nurjatut juttu ajada! Või sinu kasukas? HUNT: Oi, perenaine, päris minu kasukas! Selle peale võin ma vanduda! See on jah minu must karvane kasukas, ja kui sa seda mulle heaga kätte ei anna, siis võtan ta oina seljast kurjaga ära! EIT: Kuule, va kallis Võsavillemike, kas sa oled selles kindel ja võid tõesti vanduda? HUNT: Võin! EIT: Noh, kui võid, siis tule, anna vanne! Siinsamas see koht ongi. Tule ja vannu! HUNT: Olgu! Lähevad hundiraudade juurde. EIT: Pane nüüd käpp siia peale ja vannu, et sinu kasukas on minu oina seljas! Vaevalt saab hunt raudu puudutada, kui need kokku plaksatavad. Hunt jääb lõksu. Pilleke, jookse sa kiiresti koju ja ütle taadile, et ta hundi vannet tuleks kuulama. Ma tulen oinaga järele. PILLE: Jah, kohe! (Jookseb ära.) EIT (võtab oina nööripidi järele ja läheb ära). HUNT (rabeleb, saab käpa vabaks ning jookseb ulgudes ja longates metsa). Paus. TAAT (ja eit tulevad; taadil tubli vemmal seljas): Noh, kus see lambavaras siis on? EIT (läheb hundiraudade juurde, leiab sealt ainult tuustaku karvu): No mis sa oskad ütelda! Minema pääses! TAAT: Tarvis rauad paremini üles seada, nii et hunt enam minema ei pääse. (Asub raudu seadma.) Parm hakkab taadi ümber tiirutama, ise piriseb. Lõpuks laskub taadi kaelale. Taat äigab käega, parm jääb pihku. Ah sina igavene inimese - piinaja! Parm kukub taadi habemesse. Noh, nüüd ronid veel habemesse ka! Võtab parmu habemest, üks karv jääb parmule kaela ümber. Vii teistele tervisi ja ütle, et nad nii häbematud ei oleks Taat ja eit lähevad ära. PARM: Missugune jõhkard! Paneb mulle suure köie kaela, kuidas ma nüüd lennata jaksan! Niisugust asja ei või küll jätta tasumata! Lendab puu otsa. KARU (tuleb metsast):Kes seal puid purustab? PARM: Eks ikka mina! KARU: Tule alla, kukud kõige oma köiega mulle kaela; tapad teise surmamullaks. PARM (lendab alla). KARU: Kuule vennas, mis ohelik sul kaelas on? PARM (juttu teisale viies): Kas oled rõuges olnud, onu? KARU: Oh, vennas, kõik va taadi süü: kõrvetas teine mu tulise kirvepõhjaga üsna lapiliseks! Aga seda ma talle küll ei jäta! PARM: Ka minule pani taat selle hirmsa nööri kaela! Oh, hea onu, võta ära! KARU (võtab parmu pihku ja pigistab kogemata puruks): Oh sa heldeke, kui õrnake! Puruks läks! (Kuuleb midagi, vaatab metsa poole.) Hei, hei! vanatädi-poeg! Mis lulli sina lööd? HUNT (tuleb longates): Oh, ära päri! Silmist särtsatab tuld! ... Kole valus! Vaevalt sain käpa veel kätte! Läksin õigust nõudma ... KARU: Kelle käest? HUNT: Eidelt ... Ma juba ammu märkasin, et üks oinas kannab minu kasukat ... No läksin siis kasukat tagasi küsima. Eit aga nõudis, et ma vannuksin, et see tõesti on minu kasukas ... Läksin vannet andma ... ja nii ma nüüd siis lonkangi. REBANE (tuleb lavale, hundile): Mis sinuga on juhtunud? HUNT: Oh, ära päri ... Kõik eide süü ... Hea, et veel eluga pääsesin. KARU: Seda ma talle küll ei või jätta! REBANE: Ega maksa jätta jah! HUNT: Ta peab saja võrra tagasi saama! REBANE: Ja saab ka! KARU (rebasele): Kas ta sulle ka paha tegi? REBANE: Jah, tegemata vist! Mullu lubas mulle Pille leidmise eest kirju kana. Sain teise kätte: oli kõva nagu puujuurikas. Näe, murdsin silmahambal tüki otsast ära. Sihuke kah! KARU: Sihuke kah! Ta peab aga saama! HUNT (rebasele): Sina oled terve mees, sa vaata järele, millal on paras aeg ja siis lähme! REBANE: Küllap ma uurin järele! Mul Hintsuga head suhted! E e s r i i e     KOLMAS PILT Taluõu. Vasakul maja. Paremal väike põõsas. Taamal mets. JUTUSTAJA: Aga rebane mõtles hoopis selle peale, kuidas pererahva kanavara endale saada. Kuid parajat silmapilku ei tulnud. Selle ajaga olid hundi käpp ja karu küljed paranenud ja metsloomad ootasid aega, millal taadi talusse võiks külla minna. Mida kauem rebane taadi talu ümber tiirutas, seda enam selgus talle, et kanu võib ainult siis kätte saada, kui taat- eite kodust eemal on. Läkski siis rebane maad kuulama. KUKK (jalutab õuel, otsib teri ja laulab): Kikeri-kii! REBANE (piilub põõsa tagant, endamisi): Ega see kukk just suurem asi pole - kondine teine ... selle kirju kana vastu, mille ma eidelt mullu sain, küll ei saa ... Aga mis sa näljaga ikka teed ... Kukk läheneb põõsale, rebane kargab talle kallale. Kukk pääseb kiiruga minema. Säh sulle! Minema lipsas ... Õu on nii imelikult vaikne, ... uurin õige veidi maja ümbrust. Läheb maja poole. Kass tuleb maja tagant. Tere ka, tubane turtsu! KASS: Tere, tere, Reinu-isand! Kuhu jalad kannavad? REBANE: Esiteks: niisama, teen jälgi, ja teiseks: oli peremehega asja. KASS: Mis? Kas tõid oma kasuka talle puhastada? REBANE: Ei, ma tulin endise puhastuse eest raha maksma. KASS: Peremeest pole praegu kodus! REBANE: Ehk võtab perenaine jutule? KASS: Pole teda ka. REBANE: Millal siis kokku saab? KAS: Enne homme õhtut pole juttugi. Nad läksid Teistre pulma. REBANE: Või nii! Siis pole muud kui pean koju minema. (Lahkub.) KUKK (kuulis maja nurga tagant rebase viimast lauset; tuleb lavale): Kas külalisel midagi uudist ka oli? KASS: Polnud ühtigi, tahtis peremehega kokku saada. KUKK: Ja sina? KASS: Ma ütlesin, et neid pole kodus. KUKK: Rumal ikka oled, va hiirekelder! Kas temal oli vaja sihukest asja teada! Kes teab, mis nad plaanitsevad: ega mets nalja tunne. Langevad öösi peale ja mis teeme meie siis oma nõu ja tarkusega! Lähen kutsun oina, tarvis nõu pidada, mida nüüd teha. (Läheb ära, tuleb peagi koos oinaga tagasi.) Sõbrad, lugu on täbar. Hints rääkis rebasele välja, et pererahvas kodunt ära on. Kes see teab, mis metsal nõuks. Ega rebane päris tühja ka siia tulnud. Peame ennast kuidagiviisi kaitsma. OINAS: Lugu on täbar jah! Tarvis uksed, aknad kõvasti kinni panna ja valve välja seada. Kukk, sul terane silm, sa lenda pööningule ja pea metsaäärt silmas. Kui näed midagi kahtlast, koputa kannusega vastu aampalki. Me seame end siis lahinguvalmis. KUKK: Su nõu on hea, päästame, mis päästa annab. Kõik lähevad majja. Uksed ja aknad suletakse. Kukk ilmub pööninguluugile. Paus. Kukk koputab kannusega. Majas kuuldub liikumist. Vaikus. Ilmub rebane. Vaatab ringi. Viipab hundile ja karule, keda veel näha pole. Hunt ja karu tulevad õuele. KARU(sosinal rebasele): Sa nagu asjaga enam tuttav, mine esimesena. REBANE: Ma arvan, et sellest on vähe kasu, kui mina lähen: minul on jõud väike - ja peale selle on mul silmahammas ikka veel haige, ei saa midagi suhu võtta - suu on nagu tuld täis. Ja see on ometi ükspuha, kas jään mina välja ja lähed sina sisse, või lähed sina sisse ja mina jään välja! HUNT: Eks ta ole nii küll. Mina arvan, et las rebane võtab ukse lahti - tal on riivid ja tabad teada, meie aga karuga tungime majja. Nõus? REBANE ja KARU: Nõus. Lähevad maja juurde. Rebane kriibib ukse praokile. Samal momendil paisatakse uks pärani. Oinas ja kass kargavad hundile ja karule kallale ja materdavad neid tublisti. Kukk tuleb veidi hiljem jaole ja taob rebast nokaga ning katkub karvu. Möirgamise ja ulgumisega põgenevad sissetungijad metsa; kass, kukk ja oinas ajavad neid taga. OINAS (tuleb lõõtsutades): No küll andsime! Ei hunt enam tare poole vaata! KUKK: Rebane saab kaua uut karva kasvatada! OINAS: Küll karul olid kärmed jalad! Pani metsa, et võsa loogus! KUKK: Noh, Hints! Kas nüüd nägid, mis juhtus! Pea meeles, et sa tulevikus enam maja saladusi välja ei lobise! HINTS: Küllap ma oskan suud lukus pidada. Aga hunt mäletab mu küüsi veel kaua! ... E e s r i i e MEIE NUKUTEATER. Koostanud H. Einas. Eesti Riiklik Kirjastus * Tallinn 1958, lk. 13.