VAAT MIS JUHTUS NÄÄRIÕHTUL O. Liigand TEGELASED: Part Kukk Hunt Rebane Näärivana (Talv. Maja. Majast väljub Part, prääksatab mõnusalt ja hakkab lumes püherdama ning ukerdama, seejuures valjult häälitsedes. Uksest astub tähtsalt välja Kukk ja kaela õieli ajades kireb valjult.) PART (osatades): Kikerikii! KUKK (solvunult): Miks sa mind osatad? PART: Täna on ilus ja pehme ilm, et vägisi tulevad igasugused koerustükid peale. KUKK (tähtsalt ja õpetlikult): Selle asemel, et mürada ja oma paremat sõpra osatada, võiksid parem aega kasulikumalt veeta. PART: Ma veedan ju aega kasulikult. KUKK (imestab): Mil viisil? PART: Ma teen võimlemisharjutusi. To-to-to-prääks. (Võimleb.) KUKK: See on muidugi hea, et sa võimled, aga täna võiksid seda lühemalt teha. PART: Prääks? Lühemalt? Miks just täna? KUKK: Tot-to-tot! Kikerikii! kas sa siis oled unustanud, mis päev täna on? PART: Mis päev siis? KUKK: Ki-ke-ri-kii! Küll sa oled ikka kanapea! Täna tuleb nääriõhtu. PART: Tuleb küll, aga mis sellest? KUKK: To-to-to-toh! Täna tuleb ju Näärivana! PART: Tuleb vist jah ....aga ......... KUKK: Meil pole tema vastuvõtuks kõik valmis. PART: Kuidas pole? Salmid peas ja puha. KUKK: Aga kuusk? Näärikuuske pole. PART: Vaat seda pole jah! Prääk. KUKK: Noh, näed nüüd. PART: Mida teha? Prääk? KUKK: Kuusk peab olema. PART: Peab jah KUKK: Tuleb tuua. PART: Tuleb jah. Prääk. KUKK: Üks meist läheb ja toob. PART: Kustkohast? KUKK: To-to-tot! Eks ikka metsast. PART: Metsast? KUKK: Ki-ke-ri-kii! Kust siis mujalt! PART: Mina küll ei lähe. Metsas hulgub kuri hunt. KUKK: Mina ei saa ka minna, seal hulgub kaval Rebane. PART: Siis jääb katki. (Jäävad nukralt mõttesse.) KUKK: Aga kuusk peaks ikkagi olema. PART: Kui läheks õige kahekesi? KUKK: To-to-tot! Nagu julgem oleks küll. Kahele ei saa üks midagi teha. PART: Lähme. KUKK: Aga kui tulevad mõlemad korraga? PART: Vaat siis oleme plindris. (Käib mõtlikult ringi.) KUKK: Mida küll teha? (Käib samuti ringi.) PART: Aga ......... KUKK: Aga? .............. PART: Kui teeksime maskid ........... KUKK: Ja kui tulevad, paneme ette ja hirmutame neid. PART: Prääk! KUKK: Kikerikii! PART: Nii teeme. KUKK: Mina toon maskid, sina kelgu. (Läheb tuppa.) PART: Olgu. (läheb maja taha, toob kelgu.) KUKK (tuleb maskidega): Sina pane endale see ette. (Annab koera maski Pardile, endale paneb kassi maski ette. Kräunub ja turtsub. Part, koera mask ees, haugub ja uriseb. Nii hauguvad ja kräunuvad nad vastamisi, siis võtavad maskid eest, naeravad.) KUKK: Ki-ke-ri-kii! PART: Prääks! KOOS (laulavad): Ei me karda ühtki tonti, kõrbend karvadega Hunti ega karda Rebast ka! Ju-hei ja hopsassa! (Keksivad ja tantsivad.) PART: Läki siis. Sina istu kelgule. Mina vean. (Kukk paneb maskid kelgule ja istub ise ka. Lähevad. Maja kaob. Lagendik. Tuleb mägi. Part veab kelku ülesmäge, ähib ja puhib, viimaks peatub.) KUKK: Kas väsisid? PART: Ei ........... ei väsinud. Ma mõtlesin, et kelgutame õige vähe. KUKK: Hästi. Kes sõidab esimesena? PART: Sõidame koos. KUKK: Tore. Sõidame. (Lähevad mäe tippu, istuvad kelgule ja sõidavad alla.) PART: Prääks! KUKK: Kikerikii! (Alla jõudes.) No see on alles mägi! PART: Kumb nüüd sõidab? KUKK: Mina. PART: Sõida siis sina. KUKK (läheb mäele, sõidab): Ki-ke-ri-kii! Ju-he-ii! Ju-hei! PART: Kuidas oli? KUKK: Tore. Aga üksi sõites värisesin ma rohkem kui kahekesi. PART: Mis siin väriseda! Nüüd on minu kord. (Ronib mäele.) Eest ära! (Istub nii hooletult kelgule, et see libiseb järsemast nõlvast alla ja paiskab pardi hange. See ukerdab ja aevastab.) KUKK: Kikerikii! (Jookseb juurde.) Kas said haiget? PART: Ei, kuid lähme nüüd edasi. KUKK: Lähme. Istu nüüd sina kelgule, las mina vean ka. PART: Sina, jah, jõuad mind vedada! KUKK (solvunult): To-to-tot. Kui sina jõudsid, siis jõuad sina samuti. PART: No eks tee proovi. (Istub kelgule. Lähevad edasi.) KUKK (ähib ja puhib, peatub): Lumi on sula ja pakib nii kõvasti, et ...... PART: Täna oleks tore lumememme teha. KUKK: Jah, oleks tore küll. PART: Teeme! KUKK: Minugipoolest! (Hakkavad memme ehitama, ise sealjuures seletades, mida teevad.) PART: Ongi valmis meie lumememm. KUKK: Niisugust pole siin enne nähtud. Ilus. PART: Prääks! KUKK: Kikerikii! (Käivad ümber lumememme uhkeldades ringi.) PART: Nüüd aga läki kuuske otsima. KUKK: Läki jah. Kelgu aga jätame siia memme juurde. PART: Prääks. Oota, paneme memmele kepi ka kätte. (Toob kepi.) KUKK: Mis sa tühja aega viidad. Näe, päike hakkab juba õhtusse kalduma. PART (asetab kepi memmele külge): Nüüd on ta hoopis toekam. Lähme nüüd. (Lähevad.) KUKK (Hüüatab.): Aga maskid! (Jookseb tagasi ja haarab maskid.) PART: Too siia. Mine sa sealt, mina siit. Kes leiab sobiva kuuse, see hõikab. (Lähevad.) HUNT (Tuleb.): Uu-uuu! Kes siin kilkab? Küll kuluks midagi hamba alla, küll kuluks. Uu-uuu! (Märkab memme.) Tõepoolest! Seal on siiski keegi. (Hakkab lähemale hiilima.) Vaatame järele, vaatame järele .......... Mis? Mis see on? Uu- uuu! Kes see siis on? Seisab ja vaatab otse siia, minu peale. Ära ka ei lähe. Mida ta peaks vahtima? Kui õige prooviks rääkida. (Hiilib asjalikult memmele lähemale.) Tere! (Käratab.) Ma ütlesin tere! Näh, ei vasta, ainult põrnitseb. Kes teda siia kutsus? Tema pärast jää ilma õhtusöögita! Uu-uuu! Kui siiski prooviks? Ei julge ... Kaigas käes, mine hullu tea, mis teeb! Oi elukest, elukest. (Taganeb.) No mis sa veel vahid? Lähen, lähen. (Hunt läheb. Lumememm kaob. Hunt seisatab. Kuulatab.) Kes seal siis jälle on? Kukk? Kukk? (jorutab.) Varsti saabub ilus õhtu. Kriimsilm pargib Kuke kõhtu. Oh-oh-ooh. U-uh-huh-huu .......... (Lavale tuleb Kukk. Veab kuuske järel.) HUNT: Kuhu tere jäi? KUKK (ehmub ja hüppab kuuse taha, seda enese ja Hundi vahele püsti ajades): Kikerikii! HUNT: Noh, kikas-kannusjalg, tuled just parajal ajal. Kõht mul koliseb sees, mis hirmus. Tahan süüa. Süüa tahan! KUKK: A-a-aga mu-mul pole süüa. HUNT: Või ei ole .......... KUKK: Ei ole jah. HUNT: Ha-ha-ha ...... aga mis jaoks sina oled? Ah? KUKK: Mi-mina? HUNT: Sina neh. KUKK: Kas sina ikka tõesti mõtled mind? (Paneb kuuse taga maski ette.) HUNT: Ja-jaa ... Tõesti! (Tormab kuuse juurde, kuid põrkab tagasi.) Kes sina oled? Kust sa siia said? Kuhu Kukk jäi? (Kukk kräunub kohutava häälega.) HUN (taganeb): Lubage küsida, kes te olete? KUKK (moonutatud häälega): Hundi hirm. HUNT: Imelik, pole kuulnud .... KUKK: Nüüd kuuled. Kui sa peaksid kellelegi liiga tegema, hoia oma nahk! Kurnäu! HUNT (ehmunult): Jäta, jäta järele ... ma pole täna veel midagi teinud. KUKK: Sellepärast ma sind ei puudutagi. muidu paneksin su pintslisse kõige karvadega. HUNT: Hirmus! Ma ..........vabandage, ma ........... ma nüüd lähen. KUKK: Mine, mine. Kurnäu! HUNT: Ma kohe .... (Läheb. Kukk kuusega kaob.) Kust sihukesed peletised küll välja on ilmunud. Vist mitte kohalikud. (Vaatab tagasi. Samal ajal tuleb part. Nähes hunti, paneb maski ette. Hunt pöördub, märkab koera.) PART: Urr-auh! Ärr-ra tule. (Ise taganeb.) HUNT: Koerad ka metsas! Mida see tähendab. Ega viimati jahimehed? Kuule, sugulane, kas metsas peetakse jahti? PART: Jahti, jahti, kikka jahti. Urr-auh! HUNT: Kellele siis? PART: Huntidele ja rebastele. Ur-auh- auh-auh-auh! HUNT: Oi jeerum ..... oi elukest. (Lidub minema.) (Part võtab maski eest, väriseb üleni, astub siis edasi ja jõuab kuke ja kuuse juurde.) KUKK(seisab värisedes, ikka mask ees): Kur-näu! PART (ehmub, paneb maski ette): Auh- auh-auh! (Kukk laseb maski veidi alla ja piilub üle serva. Part teeb samuti.) PART: Näh nüüd! Mis sa tembutad! Ehmusin nii et .......... KUKK: Tot-tot-tot! Mi-mi-na samuti. Värisen veel praegugi. PART: Aga hundi peletasime ikka minema. Hurraa-prääks! KUKK: Nüüd ruttu koju. (Haaravad kuuse, ei jõua vedada.) Hirmust on kõik jõud kadunud. PART: Ka minul puudub jaks. KUKK Varsti jõuame kelgu juurde. (Lähevad kuuske tirides.) HUNT (tuleb): Oi, oi, oi elukest! Tuleb mujale kolida. Halb päev, halb päev. Mis sellest elust küll välja tuleb, mis välja tuleb? Kannatama pean ma tühja kõhtu. (Jääb kuulatama.) Keegi tuleb. (Nuuskides ja jälgi ajades tuleb rebane.) HUNT: Oh, vaderike, vaderike. REBANE: Sina, kriimsilm. Mis on, oled haige või? HUNT: Mis haige. Otsas on meie elupäevad. Jahimehed ajavad taga. REBANE: Lori puha. Siis oleks ka pauke kuulda olnud. HUNT: Oota sa seda ka veel. Hundi hirm on metsa tulnud. REBANE: Inimene, tähendab? HUNT: Mitte inimene, vaid Hirm. Nagu ilves ja pole ka. Hoopis hirmsam. Koerad kaasas ja puha. REBANE: Mis sa seal jahvatad, kus sa teda nägid? HUNT: Seal. REBANE: Tule ja näita. HUNT: Ei mina julge. Seal metsa serval seisab valge mees, kaigas käes. REBANE: Metsa servas? He-he-he. Küll sa oled rumal! HUNT: Kes on rumal? REBANE: Eks ikka sina. Kartsid lumemeest. Ha-ha-ha! HUNT: Missugust lumemeest? REBANE: See, keda sina kartsid, oli lumest tehtud. HUNT: Tõsi või? Aga see ilvese moodi? Kas see oli ka lumest tehtud? REBANE: Seda ma veel ei tea, aga uurime välja. Mina haistan (tõmbab ninaga õhku) ainult kuke ja pardi lõhna. Ja jäljed on ka nende omad. Näita, kus sa seda hirmsat looma nägid. HUNT: Tule! (Lähevad.) Näed, siin oli kuusk. (Nõutult.) Nüüd seda enam ei ole siin ... Ja selle kuuse taga oli .... REBANE (ajab jälgi): Ainult pardi ja kuke jäljed. Kas sa neid siis ei haistnud? HUNT: Minul jah, aega oli neid nuusutada! (Kostab "Kikerikii" ja "Prääks-prääks".) REBANE: Näe, seal nad lähevadki. Part ja Kukk. Lumememme juurde lähevad. HUNT: No olin ma ikka rumal! Oh, mind tobude tobu! Kuidas mind haneks püüdsid! Nüüd pole muud kui kraps ja vatsa. REBANE: Aga kasud pooleks - Kukk mulle, Part sulle! HUNT: Nõus. REBANE: Piirame nad sisse. Sina mine siit, mina sealt. HUNT: Olgu. (Tormab minema.) REBANE (omaette): Reinuvader, ära torma. Las Hunt teeb enne töö ära. Äkki ongi jahimehed metsas ja Kukk ning Part ainult söödaks pandud. Ettevaatus on tarkuse ema. (Hiilib ära.) (Keskel lumememm. Memme juures askeldab Kukk. Part memme taga.) HUNT: Teie, vigurivennad! KUKK (karjatab ja lendab memmele pähe): To-to-tot! HUNT: Vaat, kuhu enese istutasid? Aga mina pole enam rumal, et lasen end tühjast lumehunnikust hirmutada. Nüüd ei pääse te mul kuhugi, nüüd olete mul käes. (Sirutab Kukke haarama, kuid samas virutab Part memme kepiga Hundile vastu turja.) Aa-uuu! Mis see siis on? (Saab uue matsu.) Appi! Appi! (Põgeneb, Part kaikaga kannul. Hunt seda ei näe.) Appi! Oi, oi .... Appi! Ma enam ei tee! Aa-uuu! (Põgeneb.) KUKK: Ki-ke-ri-kii! Küll hundil olid nüüd jalad all! PART:Ooh! Ajas päris higistama Hundiga sammu pidades. Aga ma talle andsin. KUKK: Nüüd ruttu koju. PART: Koju jah. Ei siia või kauemaks jääda. (Part ja Kukk võtavad kelgu kuusega ja ruttavad minema. Lumememm kaob.) HUNT (tuleb): Oi, oi, oi ... See oli hirmsaim keretäis minu elus. Vana reinuvader, lobamokk selline. Lumest, lumest - vaat sulle lumest. Oi, oi, oi .... Ei tea kust küll selline metsa on tulnud? Oi, oi .... mis sest elust nii välja tuleb? (Rebane tuleb ja naerab.) Ah siin sa mul oledki! (Kargab Rebasele turja kinni.) Sa valelik! Tahtsid mind hukka saata? No oota sa! REBANE: Lase lahti, sõber, mis sa teed! Lase lahti! HUNT: Vait, võrukael! REBANE: Usu mind, see oli Part, kes sind udis. Ma ise nägin. HUNT: Nägid ja appi ei tulnud? REBANE: Ma ei jõudnud. Lõin käpa vastu kändu. Ja see kõik juhtus nii äkki, et .... HUNT: Valetad! (Lükkab eemale.) REBANE: Tõesõna ei valeta! Part tagus sind lumemehe kepiga. HUNT: Part lõi mind? ....... Suurt Hunti? No see on juba ..... teab mis! REBANE: Lumehunnik seisis paigal nagu lumehunnik ikka. HUNT: Oi, selline tüssamine ajab lausa marru. Seda ma nii ei jäta! Kättemaks! Kättemaks peab olema halastamatu! Mida teha? Ah? REBANE: Nad ei tohiks kuigi kaugel olla. Ajame neile järele. HUNT: Ajame! aga kuidas neid leida? REBANE: Jälgi mööda. HUNT: Kes teab, mis vingerpussid neil jälle varuks on! REBANE: Oleme ettevaatlikumad. Süüa sa ju ometi tahad? HUNT: Oi, kuidas kõht lööb pilli! Ja sa veel küsid! Läki! REBANE: Nüüd neil lumest abimeest pole. HUNT: Hakkame minema. Ja sina astud ees, muidu lööd end jälle kusagil lombakaks. (Lähevad. Jõuavad maja juurde.) REBANE: Jäljed toovad siia. HUNT: Varju alla said, kabajantsikud. Mis me nüüd teeme? REBANE: Ma vaatan, kas mõne teise olevuse jälgi lähedal ei ole. HUNT: Kuid tee rutem! Kõht on mul tühi. Ma ei jõua ära oodata, millal ma ta täis saan. REBANE (tuleb tiiruga ümber maja): Võõraid jälgi pole. HUNT: Mis nüüd? REBANE: Oota pisut. HUNT: Mis siin enam oodata? Murrame ukse maha. REBANE: Pea nüüd! Katsume kavalusega. HUNT: Mismoodi? (Rebane koputab uksele.) KUKK: To-to-tot! Kes seal on? REBANE (Nõutuses): Khm-mm ...(Hundile.) Kelleks ennast nimetada? Keda nad võiksid täna küll oodata? Keda teie ootate? Ega äkki Näärivana? Näärivana jah. (Läheb ukse juurde, maheda häälega.) Näärivana. KUKK: To-to-tot! Sul pole ju näärivana hääl. Kikerikii! REBANE (Hundile): Missugune see näärivana hääl peaks küll olema? HUNT: Pole aimugi. Mis me jandime, murrame ukse maha ja asi tahe! REBANE: Kannatust! (Koputab.) Tee lahti Näärivanale! KUKK: See pole Näärivana hääl! Lapsed, ega ei ole ju? LAPSED: Ei ole. NÄÄRIVANA: Ei ole jah. Muidugi ei ole. Näärivana hääl on niisugune nagu minul. Eks ole tõsi? REBANE: Uih-aih! Tõeline Näärivana! Lidume nüüd! HUNT: No nüüd me alles saame saunade-sauna! Aa-uuuu! (Ära.) NÄÄRIVANA (ähvardab neid kepiga): Jõudsin siia õigel ajal, kuhu tulla oligi mul vaja. Päästsin hädast Kuke, Piilupoisi. Vapruse eest neile terad ja veel muudki noosi. (Kukk ja Part on tulnud sirmi servale ja saavad oma nääripakid.) KUKK: Kikerikii! tänan! PART: Prääks! Aitäh! (Lähevad majja.) NÄÄRIVANA (pöördub laste pole): Teie aga, armsad lapsed, kes mind täna oodand just, võtke minult lahkelt vastu Näärivana tervitus. Näärivana laste soove luges, meelde jättis. Täna õhtul teie juurde sõidu ette võttis. Nüüd aga kähku nääripakke jagama, sest te ei läbe kaua oodata. On mul õigus?   Nõuandeid lavastamiseks Maskideks võivad olla pulga või traatvarda külge kinnitatud omatehtud või müügilolevad koera ja kassi maskid. Kelgu teeme papist siluetina. Künkaks, millest nukud kelguga alla sõidavad, võib olla sirmi serva külge kinnitatud kaldpind. Lumememm seisab pukil. Kepi kinnitame tema käe külge konksu abil, et seda saaks ära võtta, kui vaja. Kuuse võime teha papist või vineerist siluetina, kuid veel parem on kasutada müügilolevat väikest nailonkuuske. Ka kuuse kinnitame pukile. L. Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn "Koolibri" 1992, lk. 204.