TARE - TAREKE S. Maršak S. Obraztsovi lavastusvariant TEGELASED: Konn, Hiir, Kukk, Siil, Hunt, Rebane, Karu (Vasakult tuleb mööda sirmi serva konn. Konn ei oska kõndida ega joosta, ta ainult hüppab. Märkab tarekest.) KONN: Varjab taret metsatukk, metsatukk. Hoiab seda tugev lukk, tugev lukk. Lukukene, varise, varise! (Võtab luku ära.) Tarekene, avane, avane! (Tirib ust lahti.) Kes, kes selles (Hüppab välja sirmi servale.)tarekeses on? (Vaadates tare poole, karjub kõvasti, hüpates ühel kohal.) Kes, kes selles madalakeses on? (Küsimuste fraasis on ainult üks tugev rõhk. Konn hüppab harva.) Krooks, krooks! Hingelist peale tuule ühtki vist. (Nende kahe fraasiga vaatab aeda ja uksest sisse. Talle majake meeldib, kuid ta natuke pelgab; äkki peitub selles mõni tige loom. Pöördub publiku poole. Kui ta majja läheb, on ta väga rahul, teeb peaaegu tantsulisi hüppeid. Suleb värava ja ukse, süütab majas tule.) Mina, krooksuja Konnake, elan nüüdsest siin! (Korstnast tõuseb suitsu. Paremalt jookseb lavale Hiir, kiirustades, nagu kartes kuhugi hiljaks jääda, pidevalt jooksu suunda muutes. Üldse ei hüppa. Peatub ootamatult, pöörab äkki ringi ja märkab tarekest. Jookseb tare juurde. Ta on väga üllatunud: varem sellel metsalagendikul tarekest ei olnud. Hiir kõneleb Konnast palju kiiremini, kõrgehäälselt, peaaegu piiksumisena.) HIIR: Tõuseb suitsu laias joas? Kes siin elab selles toas? (Hüüab akna kohal.) Kes, kes selles tarekeses on? (Värava juures.) Kes, kes selles madalakeses on? (Ukse poole.) KONN: Mina, krooksuja Konnake. (Ilmub aknale, räägib tähtsalt kui perenaine.) Kes oled? ( Jookseb lava keskele sirmi servale.) HIIR: Olen Hiireke kiireke. Mis sa arvad sellest loost, kui me elaksime koos? Jahu annab viljaseeme, sellest aga kooke teeme! KONN: Tehtud, tõtt on sinu loos, kahekesi seltsim koos. (Konn on väga rõõmus: üksi oleks igav elada. Kogu tema tähtsus kaob: räägib laialt ja lõbusalt.) (Hiir jookseb kiiresti väravast sisse, suleb selle, jookseb tuppa, uks kinni. Konn tõmbab akna kinni. Kaugemalt põõsa tagant tuleb kokutades Kukk. Laulab kõvasti. Ootamatult märkab tarekest, laul jääb pooleli. Ta on nii üllatunud, et räägib esimesed fraasid väga aeglaselt, nagu ei usuks oma silmi. Kohati püüab hüpata, et vaadata üle aia või aknast sisse.) KUKK: Tõuseb suitsu laias joas! Kes siin elab selles toas? Aken särab valgusest. On siin mõnda hingelist? (Jookseb ümber aia.) Kes, kes selles tarekeses on? Kes, kes selles madalakeses on? (Üles akna poole hüpates. See on väga noor ja rumal Kukeke. Ta tahab hirmsasti teada, kes selles tarekeses elab. Iga "kes" puhul teeb hüppeid. Püüab häälitseda väga noore kukena.) KONN: Mina, krooksuja Konnake. HIIR: Mina, Hiireke kiireke. (Ilmub aknale.) Kes oled? KUKK: Olen Kukk vikkelsukk, punaharjaline kanakarjaline. Mul elada lubage siin, te tare ma järele viin. Pole tähtis palk või toit, laulan siis, kui tõuseb koit. Kukeleegu! Kikerikii! (Seisab sabaga publiku poole. Pöördub kord Konna, kord Hiire poole. Ta on veidi kiitleja. Kui laulab, teeb hüppeid.) KONN ja HIIR: Tehtud, tõtt on sinu loos, kolmekesi seltsim koos. (Konn ja Hiir koogutavad aknast välja, kõik on rahul ja rõõmsad, et hakkavad koos elama.) (Kukk läheb tähtsalt ja uhkelt väravast sisse, suleb enda järel ukse. Konn ja Hiir sulevad akna, tõmbavad kardina ette. Paremalt tuleb Siil. Jõudes lava keskele, märkab tarekest.) SIIL: Tõuseb suitsu laias joas. (Vaatab tarekest igast küljest.) Kes siin elab selles toas? Lõhnab maitsvaist roogadest. Kas siin leidub hingelist? Kes, kes selles tarekeses on? Kes, kes selles madalakeses on? (Koputab nina ja käppadega maja pihta. Vaba käega koputada vastu värava tagakülge või tooli põhja.) KONN: Mina, krooksuja Konnake. (Ilmub aknale.) HIIR: Mina, Hiireke kiireke. (Ilmub aknale.) KUKK: Mina, Kukk vikkelsukk. (Ilmub pööninguaknale.) Kes oled? SIIL: Olen Siil okassärki, kelle peast, ei jalust märki. Vaikne mu loomus, okkaline soomus. Kui te arvate heaks, valvuriametit peaks. Kõikjal kõneldakse meist nagu ausaist valvureist. (Enne kui hakkab rääkima, püüab akna alt eemalduda, et näha kõrgelt Kukke. Siil on kõigist vanem ja seepärast räägib teistest väärikamalt.) KONN, HIIR ja KUKK: Tehtud, tõtt on sinu loos, neljakesi seltsim koos. (Siil läheb väikeste sammudega väravast sisse, suleb enda järel värava ja ukse. Kõik laulavad. Siil peab valvet, ahjuroop käes. Valguse muudatused. Kuu hakkab paistma. Tare läheb seest valgemaks.) KÕIK: Varjab taret metsatukk, metsatukk, tare madal, aga mukk, aga mukk. Hiirekene teri jahvatab, Konnakene kakke küpsetab. Kakke küpsetab ta magusaid, väga krõbedaid ja jagusaid. Aga lõbusasti lavatsil neile mängib Kuke lõõtsapill. Siilikene kerra ennast veab, ta ei maga - hoolsalt valvet peab. (Vasakult põõsa varjust ilmub Hunt. Jõudes lava keskele, märkab tarekest. Hunt tuleb kiiresti, suuresammuliste hüpetega, pöördub järsku.) HUNT: Tõuseb suitsu laias joas? Kes siis elab selles toas? Lõhnab maitsvaist roogadest. Kas siin leidub hingelist? (Taganeb. Kahe hüppega on aia juures, paari hüppega maja nurga taga Siili vaatamas. Koputab väravale. Tunneb, et siin võib mõnusalt elada. Tõmbub väravast eemale, valmistudes hüppeks.) Laulab Kukk kui vägimees. (Kukk laulab.) Siil peab valvet tare ees. Kes, kes selles tarekeses on? Kes, kes selles madalakeses on? (Koputab veel kord. Hunt koputab teisiti kui siil. Siil koputab vaikselt ja viisakalt, Hunt tugevalt ja jõhkralt.) KONN: Mina, krooksuja Konnake. (Ilmuvad endistest kohtadest.) HIIR: Mina, Hiireke kiireke. KUKK: Mina, Kukk vikkelsukk. SIIL: Mina, Siil okassärki, kellel peast ei jalust märki. (Siil vaatab tarekese trepil olles üle aia. Ähvardavalt.) KOOS: Kes oled? (Hästi kaelu välja sirutades.) HUNT: Hunt teravküüs hallis rüüs. (Ootamatu paus. Nad ei saanud aru, mis Hunt ütles ja seepärast küsivad lõbusalt.) KONN, HIIR, KUKK ja SIIL: Mida sa oskad? HUNT: Hiiri tabada! Konni krabada! Ma siile söön! Kuked kõik maha löön! (Uriseb ja teeb hüppe looma poole, kellest kõneleb. Ta on kindel, et väikesed loomad teda kardavad.) KONN, HIIR, KUKK, SIIL: Noh, siis sa küll sisse ei saa! (Sulgevad värava tabalukuga, aknad- uksed kinni.) HIIR: Pigem metsas kaabi sa, ära ust siin kraabi sa! Pole meie sinu saak - väraval on lukk ja haak. (Lõriseva Hundi selja taha ilmub Rebane.) REBANE: Tere, teravküüs, hallis rüüs. (Ettevaatlikult, astub paar sammu tagasi. Järsu pöördega rebase poole. Nähes rebast, rahuneb.) HUNT: Tere, punapea! Et ma kohtasin sind on väga hea. Tahad maitsvat lõunat süüa, kakukesi üle lüüa? Vaata, seal kus metsatukk, hoiab taret tugev lukk. (Lähenevad tarekesele. Värava taga.) Hiirekene teri jahvatab, Konnakene kakke küpsetab. (Akna taga.) Aga Kukel siiliga on koos valmis pandud pekki kena noos. Kukk on maitsev - eks sa tea! Sulgi katkuda on hea! (Ninapidi koos. Rebane hakkab heast meelest nihelema.) REBANE: Ah, mu sabakandja hallike. Kuidas Kukke tahaks, kallike. HUNT: Minagi ju sööki maitseks, kui see lukk vaid neid ei kaitseks. Aga kahe peale vast saame jagu väravast! (Räägib aeglaselt, solvunud häälega.) REBANE: Oh, mul näljast pole rammu, pole toitu näinud ammu. Mesikäpaga peab sõprust soetama, küll ta valmis on meid toetama. (Räägib aeglaselt, mõeldes, kust leida Karu.) HUNT: Mis siis muud kui lähme teele paugupealt. Ah sa heldus küll - ta ise tuleb sealt! (Tahab lavalt lahkuda, märgates vastutulevat Karu, peatub.) KARU: Kogu päeva metsas tammun. Mesipuudest mõeldes sammun. Kes mul kätte näitaks, et kust võiks suhu saada mett? (Räägib ja sammub väga aeglaselt. Rõhutab sammuga rütmi. Läheb Rebase juurde, hundist mööda.) REBANE: Vaata, seal kus metsatukk ... (Hunt ja Rebane räägivad kiiresti, aga Karu ei saa midagi aru ja küsib aeglaselt vahele.) KARU: Metsatukk? REBANE: Hoiab taret tugev lukk. KARU: Tugev lukk? REBANE: Hiirekene teri jahvatab. HUNT: Konnakene kakke küpsetab. REBANE: Aga Kukel siiliga on koos ... (iga nukk, kui ta räägib, peab liikuma, et vaatajale oleks selge, missugune nukk räägib.) HUNT: Valmis pandud pekki kena noos. REBANE: Kas sa Kukke vast ei sooviks raisata. (Karu mõmiseb, kuni ootamatult taipab. Heast meelest peaaegu röögatab) KARU: Endastmõistetavalt! Ja kuidasmoodi veel! REBANE: Murra maha, pätsukene, värav eel! (Osutab väravale.) KARU: Tehke heaga lahti, pererahvas, ae! Muidu meie oma tegusid ei vae. (Koputades väravale ja kuulatades. Uus koputus. See, kes mängib Karu, koputab vastu põrandat või rusikaga vastu tooli, et löök oleks raske ja tuhm - Karul on pehme käpp.) HIIR: Kes seal kopsib, ei saa aru! KARU: Mina! HIIR: Kes see? KARU: Olen Karu. Teate küll mind - vanameest, pääste kohe riivid eest. Tehke värav lahti ruttu. Ma ei salli pikka juttu. (Mütsutab käpaga vastu väravat. Lööb tugevalt, aga ettevaatlikult, et nukuga väravat lahti ei löö.) HIIR: Tasa - tasa, pätsukene, mis sa taod? (Hüppab hetkeks aknale, kaob.) KUKK: Kui sa ainult peaksid nina pistma, nii kannustega virutan, kikerikii! (Ilmub ülalt aknast, kaob.) SIIL: Tea, et Siilil okkad valmis sinu jaoks, vaata, et sul röövlimõtted kohe kaoks. (Pistab pea üle plangu. Räägib rahulikult, sest ta ei karda karu. Kaob.) KARU: Pererahvas minule ei ava ust - jätab ilma õhtusöögi naudingust. (Pöördudes Rebase ja Hundi poole. Rebane läheb värava juurde, tirib Karu tänava värava poole. Karu veab Hunti värava juurde.) REBANE: Hoppla, mesikäpp, sa pööra siia pea! HUNT: Hoppla, hoppla, pööra pea. REBANE: End vastu Hunti sea! HUNT: Hoppla, hoppla, end vastu sea! REBANE: Kui me ühel meelel peale rõhume ... HUNT: Hoppla, hoppla, rõhume! REBANE: Küll siis juba luku maha lõhume! HUNT: Hoppla, Hoppla, lõhume! (Suruvad väravale.) Üks! KARU: Kaks ja ... REBANE: Korraga! HUNT: Oeh! KARU: Kuula, reinuvader, rondid raksuvad! HUNT: Mitte rondid, minu kondid naksuvad. Su nüri mõistust ma, mesikäpp, nean. Nüüd ilma söögita surema pean. (Ulub nuttes.) (Jookseb ulgudes minema. Et tuleks välja lonkamine, on vaja Hunti igal sammul kallutada ühele küljele ja jälle üles tõsta.) REBANE: Ei me pääse tarekesse, vanamees, kuna lukk on tõesti liialt tugev ees. (Aietades.) KARU: Mul ei võta kinni taip, millest Rebane on laip. Hunt miks järsku põgenes. REBANE: Nõrk vist oli sinu press - sestap Hunt siis põgenes. Hing veel vaevu oli sees ... Hunt ka mõni abimees! Meil on endil tugev jaks, Kuke sööme meie kaks. (Muutub rõõmsaks, sest kahele jätkub süüa rohkem.) KARU: Mida ette võtta, kulla kavalpea? REBANE: Tead mis, mesikäpp, mul nõu on hea. Lähme kuuse otsa, seal, kus okstesumm laulan ma kui mesilane, sina oled mumm. (Ronivad tarekese läheduses asuva kuuse otsa.) KARU ja REBANE: Kes, kes selles tarekeses on? (Võõra peenikese häälega.) Kes, kes selles madalakeses on. (Akendele ilmuvad Konn, Hiir ja Kukk.) KONN: Mina, krooksuja Konnake. HIIR: Mina, Hiireke kiireke. KUKK: Mina, Kukk vikkelsukk. SIIL: Mina, Siil okassärki, kellel peast ei jalust märki. Kes oled? REBANE: Mina olen mesilind, mett teil' kästi tuua mind. KARU: Minust kooldub okstesumm - olen ruuge raske mumm. KONN: Näeme läbi teie kava! HIIR: Ust me teile küll ei ava! (Tõmbavad koos akna kinni.) KUKK: Mesilinnul plank ei loe. (Tõmbab ülaakna kinni.) SIIL: Miks te läbi prao ei poe? (Hüppab üle aia vaatama.) KARU: Kõht on tühi, reinuvader, kui sa teaks. Kustki läbi pugema ma lihtsalt peaks. Appi, vader, küll on hull! Käpp jäi prakku kinni mul! (Ronib kuuse otsast maha. Ohates, pettunud häälega. Pistab käpa värava alla.) KUKK: Kukeleegu! Kokku kõik! (Aiaväravale hüpates.) Väravas on varas võik! Siilikene, mis seal käid sa? (Pöörab väraval ringi siili poole.) Otsi kiiremini väitsa! (Tarre hüpates.) Konn, too kiiremini ahjuroop, andkem talle paras hoop.(Ilmub kepiga väravale.) KARU: Teada, roop ei paita mind! (Hädise häälega, suure hirmuga. Reinuvader, aita mind! Püüab käppa värava alt ära tõmmata.) REBANE: Kohe tulen abiga. Oota, otsin labida! Kaevan augu aia alla, et sa saaksid käpa valla. (Varjub lähima põõsa taha. Vaatab, mis edasi saab.) KUKK: Kukeleegu, kokku kõik! Väravas on varas võik! Konnakene, katsu tuua kruusi, kust sul meeldib juua. Vett siit ülalt me karu kaela kallame. (Kõikide loomade poole. ) Kukk ja Konn löövad.Karu mõmiseb ja kisab valust ja vihast. (Konn kaob plangult.) (Konn ilmub plangule ja kallab Karule vett.) HIIR: Õpetame teda seega! KONN: Ujutame üle veega! SIIL: Kuluks terve ämber seks, et tal vargus ununeks! KARU: Appi, appi! Korravaht! Lämmatab see klaperjaht! Lõpuks kõik läks siiski roopa. Nüüd aidaa ja otse koopa! (Karu väriseb hirmust. Viskleb kui meeletu, rebib käpa värava alt välja.Kaob nuttes ja longates lavalt. Kõik teised naeravad võidurõõmsalt, lähevad majja peale Kuke, kes vaatab aial Karule järele. Võidukalt.) KUKK: Kukeleegu! Ko-ko-koo! küll ta sai aga sisse hoo - nõnda koopa poole punub, et tal teegi siia unub! Ko-ko-koo! Kikerikii! Kõiki õpetame nii! REBANE: Oota, kukk, sa vägimees - Vaatame, mis ootab ees. Kuigi Hunt siit pages huupi, mesikäpp sai kurjalt tuupi, mina aga omalt poolt kannan enda eest vaid hoolt. Oh, sa kuldakannus - (Põõsa juures aia all, tõstes nina kuke poole üles.) Kukeke hea. (Räägib sosistades, et teised peale Kuke ei kuuleks.) Teist maailmas ma sellist ei tea! (Läheneb ninaga aeglaselt Kuke poole üles.) Kuivõrd arukalt sa mõtelda võid, kuivõrd julgelt mesikäppa lõid! (Neid sõnu võib laulda, leides tuttava motiivi.) KUKK: Mesikäppa, va päntjalga lõin, jah, ma arukalt mõtelda võin! (Ta on väga huvitatud, kes temast nii ilusasti laulab.) REBANE: Oh, sa kikkake, hulljulge Kukk, kuldharjane vikkelsukk! Kõigil kade su ilust on meel. Lenda siia, mu lauliku keel! (Räägib üha vaiksemalt ja vaiksemalt. Kukk on noor, rumalakene.Ta on väga meelitatud, et teda kiidetakse ja seepärast kostab iga Rebase repliigi peale meelitatult "Ko-ko-koo".) KUKK: Pigem siin ülal mõtteid ma vaen - kõrgelt alla su peale ma kaen! REBANE: Laiad lehvivad tiivad on sul. (Veelgi vaiksemalt ja meelitavamalt lauldes.) Oled vägev kui kotkas või kull! KUKK: Ma ei kuule, (Allapoole koogutades.) mis keelitad sa. Korda: kellega sarnanen ma? REBANE: Liiga kauge on vahemaa. Tule, kõrva sul sosistan ma. Päris harilik kukk mulle näid! Lõunasöögi eest vahest ehk käid! (Nabib Kuke kaelast kinni ja tirib alla. Haarab Kuke tugevasti sülle ja hakkab lavalt ära minema.) KUKK: Mind Rebane kes teab kus padrikusse veab, võib-olla mägiteele korrata või järve siniveele! Kikerikii! (Kaeblikult. Konn ja Hiir hüppavad aknale. Siil jookseb avatud väravast rebasele vastu ja veereb otse rebase jalgade ette.) Siil, sa tule roobiga peksa ainsa hoobiga metsa reinuvader neetu! Olen ninapidi veetu! SIIL: Siil on tuntud okasmäest, sa ei pääse minu käest! Sinu nahka ootab hukk, anna kohe siia Kukk! (Torkab Rebast igast küljest. Kaklemine.) REBANE: Siilike, küll sul on orgid, oh, kui valusasti torgid! Minu nahka säästa sa, näed, et Kukke päästan ma! (Laseb Kuke lahti ja lahkub Siili torgete peale valukarjatustega lavalt. Kui Rebane vabastab Kuke, on vaja Kukke hoida laval küljeli, et ta oleks lamavas asendis.) HIIR: Kinni pea! KONN: Siil, tal saba otsast vea! HIIR: Tänu, Siilikene hahk! See on tõesti tore nahk! Hea on seda kaelas kanda. See võib talvel sooja anda. Kannan mina talverüüd hoian nina soojas nüüd. KONN: Meie löögil oli hoog! Palga teenis võllaroog! Ainult kas on elus Kukk, kuldakannus vikkelsukk? (Leiavad Kuke. Kukk hakkab end pikkamööda liigutama pead tõstes, kuni ajab end püsti, kohendab tiibu, raputab pead. Jääb Siilile otsa vaatama, püüdes lauluharjutusi teha.) KUKK: Kukeleegu! Kukeleegu! Minu laul sull' tänu toogu. Olen süüdi, sest mu meel liialt lapselik on veel! (Sügava kummardusega.) SIIL: Ära kurda, kulla kikas elu ees on ootusrikas. . Paremaid sa päevi näed, kui kord arukamaks läed. (Kukke toetades ja paitades. Siil ei vihastu. Tal on Kukest kahju ja ta püüab lohutada. Lähevad tarre. Hiir ja Konn kaovad aknalt. Taas algab laul.) KÕIK: (Hiir ilmub sirmi servale väikese veskiga. Konn ilmub keset lava kausitäie kookidega. Siil ilmub väravale. Kukk ilmub plangule lõõtspill käes. Hiir asetab Konna poolt toodud linikule kakke. Siil asub keskele liniku taha.) Varjab taret metsatukk, metsatukk! Tare madal, aga mukk, aga mukk! Hiirekene teri jahvatab, Konnakene kakke küpsetab, aga lõbusasti lavatsil neile mängib Kuke lõõtsapill, Hiirekesel kakke kausitäis, Konnakene lauda katmas käis. Aga lõbusasti lavatsil ikka mängib Kuke lõõtsapill. KUKK: (Tuleb plangult liniku taha. Vaatab lahkunud vaenlastele järele. Samal ajal teised maitsevad toitu. Kukk toksib süüa.) Nüüd on rõõmupidu täies hoos. Pilli saatel me tantsime koos. Pages Karu siit ehmunud päi, Reinuvader see sabata jäi, mida kummalist kõike ei näi! HIIR: (Konn ja Siil võtavad tantsupoosi. Tants ja rõõmsad häälitsused Kuke pilli saatel.) Hei, nüüd tantsu löö, krooksuja Konn, Siil su kaaslaseks tantsudes on! KÕIK: Nüüd on rõõmus pidu täies hoos, pilli saatel me tantsime koos. (Pärast tantsu lähevad tarre, pimeneb. Väike finaalimuusika. Siil jääb valvesse tare ette. Väravad ja uksed on kinni.) JUTUSTAJA: (Muusika saatel:) Varjab taret metsatukk, metsastukk! Tare madal, aga mukk, aga mukk! Vaata, seal kus metsatukk, metsatukk, hoiab taret tugev lukk, tugev lukk. Saabunud on õhtutund, magab tare vaikset und. Siilikene kerra ennast veab, ta ei maga - hoolsalt valvet peab. Head ööd, tareke, head ööd!   Nõuandeid lavastamiseks Laval on vaja tarekest ja aeda koos väravaga, mis peaks asetsema otse tare ees paralleelselt sirmiga. See on vajalik selleks, et ei oleks näha osatäitjaid endid, kui nukud on värava peal. Tare aken peab olema nii kõrgel, et üle värava oleksid näha aknal olevad loomad. Kukk vaatab välja ülemisest aknast. Osatäitja varjamiseks peaks alumise akna ees olema kardin. Et tare aknas valgus süttiks, tuleb tare taha akna kohale kinnitada elektrilamp. Värava ees oleva tabaluku teeme vineerist või papist. Selle külge kinnitame varda. Luku riputame väravale konksude abil. Kuke lõõtspilliks võib kasutada poest ostetud laste väikest lõõtspilli, mida liigutab abiline pilli külgedele kinnitatud varraste abil. Kui karu jääb käppapidi värava vahele, tuleb osatäitjal endal või abilisel karu käppa värava all kinni hoida. Rebase saba peaks olema nuku külge kinnitatud nii, et seda saaks kergesti ära võtta. Näidendi lõpus võivad kõik osatäitjad tulla jutustaja asemel või koos jutustajaga tarekesele head ööd soovima. Loomade laule võib laulda viisil, mille on selle näidendi jaoks loonud helilooja V. Tarkpea.