UUELE ON VAJA ÕPETUST
Oskar Tanner

NÄIDEND ÜHES VAATUSES

TEGELASED: KALJU, ELLEN, REIN, KAJA, ARDO JAANO, HOLGER.

Paik, kus lugu toimuma hakkab, on vaikne vana park üsna koolimaja lähedal. Siin on kõik, mis ühes pargis olema peab: pisut raagus hekki, mõned põõsad, paar-kolm puud, pargipink, betoonist prügiurn. Ah jaa - vana kõlakoda paistab siia ka. Aeg on talvine, sest koolimajas toimub parajasti nääripidu, ja nääripeod toimuvad meil ikka kas vana aasta lõpus või uue alguses, muidugi kui pole parajasti gripiepideemiat, mille puhul kõik õpilaste koosviibimised ära keelatakse. Praegu igatahes on pidu käimas, sest muusikat on siiagi kosta.

KALJU ja REIN tulevad.
KALJU: Kaugele me läheme?
REIN: Siin pidimegi ootama.
KALJU: Hea küll, eks ootame. Ja mis siis lahti läheb?
REIN: Arts arvas, et uuele oleks pisut õpetust vaja.
KALJU: Sellele teie klassi uuele? Jantsile või?
REIN: Jantsile või? Just nimelt, muidu laiab liiga palju.
KALJU: Misasja ta laianud on? Mina küll pole tähele pannud. Poiss nagu poiss ikka, minu arvates täitsa sümpaatne kuju.
REIN: Sümpaatne? Juba see vastu näppe andmise komme on tal niisugune, et ... et selle eest tuleks talle vastu näppe anda. Alles see oli - läksin ta juurde füssa töövihikut võtma, mul oli vaja sealt mõned asjad enda omasse üle kanda. Tema tõmbas mulle vastu näppe nagu mõnele mudilasele, kes pahandust on teinud. Mõtlesime siis, et kõditame teda ka natuke. Läksime vahetunnis juurde - ta oli end aknalauale istuma seadnud ja tuupis ajalugu. Arts ise tõmbas tal raamatu käest. Jäime kõik vaatama, et mis siis nüüd sünnib. See aga krahmas oma raamatu tagasi ja andis Artsile vastu näppe. Artsile! Arts oli nii vihane nagu mata õps pärast kontrolltööd. Siis meil tuligi mõte selles ülbitsejas veidi käitumisharjumusi kujundada.
KALJU: Ahah. Nojah. Vihane võis ta küll olla - temale istub ainult see, kui teda alandlikult kummardada. Aga mina mõtlesin ...
REIN: Mida sina mõtlesid?
KALJU: Mina arvasin, et Arts on vihane hoopis muu asja pärast.
REIN: Mille pärast siis?
KALJU: Ma mõtlesin, et ta sai täna liiga vähe Piretiga tantsida.
REIN: Ära sa niisugust juttu Artsi kuuldes küll aja - võid kõvasti haiget saada. Aga ega see tänanegi kellegi aumehetemp olnud - ise pole kuud aegagi meie koolis olnud,aga juba kleebib tüdrukutele külge. Täna oli ta plikal nagu takjas küljes.
KALJU: Piretil ei paistnud suurt midagi selle vastu olevat ...
REIN: Ma ütlesin - kuss!
KALJU: No hea küll, aga kas Ardo on kindel, et ta Jaanost üle käib?
REIN (paljuütlevalt): Holgerit mäletad?
KALJU: Seda, kes möödunud aastal teie klassis käis? (Katsub oma kaela, otsekui see oleks hoopis kangeks jäänud.) Miks ma teda ei mäleta?
EIN: Voh, just see, kelle käest ... Arts läks teda kutsuma. Holger, muide hakkas nüüd poksitrennis ka käima. Ja meie oleme ka siin.
KALJU: Meie? Kuule, ega sa ometi arva, et ...
REIN: Tst! Poisid tulevad!
Poisid - Ardo ja Holger - Tulevad tõepoolest. Ardo rõivastussnitt vastab ka kõige nõudlikuma tarbija maitsele. Holgerit kaunistab aukartustäratav plaaster kulmu peal.
ARDO: Hou, mehed!
HOLGER: Balssoi privet, klutid, mis?
REIN: Privet-privet, klutid, mis?
HOLGER: Ma kuulsin, et teile olevat tekkinud mõned õige uhke lennuga linnud, mis? Et neil tuleks nagu mõni sabasulg välja kiskuda, mis?
ARDO (Reinule): No mida sa temast siia vedasid?
REIN: Ise ütlesid, et võtku ma veel mõni asjalikum mees kaasa.
ARDO: Oled ikka toigas! See siis ongi asjalik mees? Temast nüüd mõni lööja!
REIN: Ma arvasin, et ... Ja Holger käib niikuinii poksitrennis.
KALJU: On näha jah. (Holgerile.) Päris ilusasti on nad sinu ära ehtinud, pole midagi öelda.
Holger: Noo, noo, poja ...!
ARDO: Ta pandi eile trennis vabariigi noortemeistriga poksima!
Holger: Jaa, pojad - kõva käsi küll. Omaette pull vend ka - nagu kõvemini juhtus toksama, kohe vabandama. Ega me trennis muidu täie jõuga ei tee, aga ma ikka lajatasin talle ka paar toud - tõsiseks võttis mehe.
KALJU: Paistab küll, et ta on sind tõsiselt võtnud. Mitu plaastrit siis tema paikamiseks vaja läks?
HOLGER: Ära mõnita, klutt. Too mees on juba mitu aastat harjutanud, mul oli see alles kolmas trenn. Kui sina oleksid temaga poksinud, seisaksime sinu haua juures. Või äkki sina oledki see kõrge lennuga lind, kes täna maa peale tagasi tuleb tuua? Mis?
ARDO: Tema laulab niisama. Sinu jaoks on meil hoopis teist sorti elukas. Tead - tuli alles uude kooli, aga juba õpib, nii et vastik vaadata. Maha viksida ei anna. Õpetajate ees kohe kraps püsti, plikadele teeb ukse lahti, vaata et kummardab ka veel ja suudleb kätt. Tüdrukute kampa ta rohkem passibki.
HOLGER: No kui ta sedasorti kutt on, miks siis mina ...? Miks te ise ei ... mis?
ARDO: Tead ise - meid ta tunneb.
REIN: Läheb veel kaebama. Sul pole midagi, sind ta ei tea.
KALJU: Nii, poisid, mulle aitab. Kui te kambakat organiseerite, siis minuga küll ärge arvestage, mina lähen minema.
ARDO: Kuskile sa ei lähe.
KALJU: Iga kell lähen.
ARDO: Ette kandma, jah? Hoiatama? Ei lähe läbi, kas tead ... Holger, sa näita õige talle, mida poksijad reeturitega teevad!
HOLGER: Saa tast, tühjast, täismehele lüüagi - ma möödunud aastal proovisin järele, sai nii, et prillid lendasid. Aga mul on üks parem mõte. Siinsamas kõlakoja all on üks ütlemata kena kamber, kus pargi koristajad oma luudasid-labidaid hoiavad. Mäletad, Arts küll, kus me suitsu käisime tegemas. Sellele käib väljast poolt puu ette ja ... las istub seal, kuni me asjad siin ühele poole saame, mis?
REIN: Õige! Seal head paksud seinad ja mõnus jahe olemine. Sinna me ta pistamegi!
KALJU: Käige kus ...
Aga ei käi nad kusagile. Kolmekesi võetakse Kalju, kes küll mehemoodi vastu punnib, kinni ja toimetatakse minema.
Koolimajas mängib muusika.
Ajal, mil mehed oma meheasju ajavad, tulevad kooli poolt Ellen ja Kaja. Ellen on üsna õnnetu väljanägemisega.
KAJA: Noh, nüüd sul enam ruttu polegi. Koolimajas oli tuli takus, muudkui lähme ja lähme. Jäta nii kihvt pidu pooleli ...!
ELLEN: Kihvt küll, jah! Meie poisid kadusid kõik kuhugi ära, suuremad meiega ei tantsi ...
KAJA: Kuidas kõik? Rein läks, noh - temast pole niikuinii tantsumeest. Ardo ka, aga tema istus ju kogu õhtu nurgas, ohkas oma Pireti järele.
ELLEN: Pireti pärast ma tulingi. Vastik oli vaadata, kuidas ta selle Jaanoga edvistas.
KAJA: Ja mis sul sest?
Ellen ei vasta.
KAJA: Või siiski ...?
Ellen ei vasta ka nüüd, aga on just niisuguse näoga, et talle on see, kas Piret Jaanoga edvistab, üpris tähtis.
KAJA: Aa - no siis ma saan sust aru. Siis ma saan sinust küll aru.
ELLEN: Aga klassiõhtul tantsis ta minuga.
KAJA: Klassiõhtul tantsis Jaano kõigiga. Minuga ka. Aga siis oli ta meil olnud kõigest paar päeva.
ELLEN: Ja nüüd? - Issand, mis ma selle Piretiga küll ära teeksin ...!
KAJA: No mida? Mida sa talle teha saad? Ta on tegelikult täitsa kihvt tüdruk, mis imet siis, et Jaano ...
ELLEN: Ära mulle räägi nendest! Kohe mitte ühtegi sõna.
Nüüd on hetk vaikust, mil mõlemad omi mõtteid mõtlevad. Sellesse vaikusse sekkub esialgu ainult kaugelt kostev muusika, siis aga ka mingi müdin.
KAJA: Kuule - mis see on?
ELLEN: Keegi lõhub puid.
KAJA: Praegu? Nii hilja? Siin pargis?
ELLEN: Keegi nagu lõgistaks ust või ... See on tõepoolest midagi kahtlast.
KAJA: Lähme ära. Pidu lõpeb niikui nii varsti.
ELLEN: Lähme jah. Lähme koolimaja juurest, seal on valgemad tänavad.
KAJA: Oi issand, keegi tuleb!
Tulijad on Hardo, Holger ja Rein.
HOLGER: Kanäe. Neiud on tulnud parki värsket õhku hingama, mis? Peokära väsitab, mis?
REIN: Need on ju Kaja ja Ellen!
ARDO: No kas tüütas ära?
ELLEN: Häh! Pidu või asi.
REIN: Kas Piret on oma kavaleriga ikka veel nokkapidi koos?
KAJA: Kellegagi ta ju peab olema. Teie lasksite jalga, nii et ... Teil pole ju sellest midagi.
ARDO: Ju siis midagi ikka on.
REIN: Mõtlesime, et temaga tuleks veidi selgitustööd teha.
HOLGER: Kuss!
REIN: Ei, aga ...
ELLEN: Te tahate Piretiga selgitustööd teha? Soovite, ma saadan ta siia?
Rein avab suu, et midagi öelda, aga Ardo müksab teda.
ARDO: Hea mõte, kutsu jah.
REIN: Ega ta loll ole, et tuleb.
ELLEN: Küll ta tuleb. Jätke see minu mureks. Ma ütlen talle, et kavaler ootab. Et ta ise ei julgenud öelda, palus siis, et mina ...
ARDO: Voh! Just!
REIN: Siis ehk tulebki. Aga milleks, pagana päralt, meil ...
ARDO: Tasa, tasa. Sina ei seleta praegu midagi. - Mine siva, Ellen, muusika jäi juba vait.
KAJA: Ärge te nüüd ...
ELLEN: Lähme, Kaja. Lähme ruttu.
KAJA: Oota, Ellen ...!
Tüdrukud lippavad koolimaja poole - Ellen ees, Kaja, kes sündmuste seesuguse käiguga sugugi rahul ei paista olevat, kõhklevalt tema kannul.
ARDO: Nii, mehed, mul on üks päris kena plaanikene. Teate, teeme niimoodi ...
Paraku alandab ARDO oma hääle siinkohal sosinaks, nii, et me tema plaanist teada ei saa.
HOLGER: Just. Täitsa lahe lugu!
REIN: Väärt kino tuleb. Su kolu jagab nagu koorelahutaja, Arts!
ARDO: Ja nüüd, Rein - nagu tuul koolimajja. Lase käia nagu hästi õlitatud välk - muidu, kardan, saavad veel omavahel kokku. Peaasi, et ajate natukene juttu ka, muidu jõuab enne õiget aega siia.
REIN: Hihii, ma ütlen, et huligaanid tungisid ta südamedaamile kallale.
ARDO: Ei midagi taolist. Ütled, et Piret tahab talle midagi tähtsat teatada ... midagi sellist, millest teiste juuresolekul kõnelda ei saa.
REIN: Okei, ma läksin.
Rein kaob koolimaja poole. Minneski kihistab ta omaette naerda.
ARDO: Ma tõmban enda ka nüüd kaugemale, neiukene ei tohi mind siin näha. Temaga õiendad sina. Ainult - delikaatselt, Holger, delikaatselt. Vaata, et sa talle liiga ei tee.
HOLGER: Mis sa meist õige arvad - et meil pole kasvatust või? Meil on parim Kase tänava kasvatus, kõlbab parimassegi perekonda. Kõik saab tehtud peenikeste kommete järgi!
ARDO: Üks asi veel. Pärast lased mul uljast päästjat mängida. Ma mõtlen - siis kui poiss on kitli kätte saanud ja jalga lasknud. Siis olen mina see vapper püstolikangelane, kes daami kurjade jõudude käest päästab. Nõus?
HOLGER: Lase aga käia. Ainult vaata, et sa mulle kogemata liiga kõvasti ei viruta, muidu panen sulle tou vastu. Siis ... Plika meeldib sulle, mis?
ARDO: Mis me sellest arutame.
HOLGER: Olgu. Ainult ... Mis sa ütlesid, palju see Soome ürp maksab?
ARDO: Sada viiskümmend ... Ah soo, jah ... Mis siis ikka, saad sajaga.
HOLGER: Vot nii on õige.
ARDO: Ahaa, sealt ta tulebki. Ma kaon ja sina vaata, et sa pärast liiga vara välja ei ilmu.
ARDO kaob tulise kiiruga silmapiirilt, Ka HOLGER tõmbub pisut varju. Ebakindla sammuga - või veel, on ju tegemist talveõhtuse peaaegu pimeda pargiga! - läheneb PIRET. Ta kohkub tublisti, kui HOLGER ootamatult tema ette ilmub.
PIRET: Oh ...!
HOLGER: Vabandage, neiu, ärge ehmuge. Ma tahtsin ainult öelda, et ...
PIRET: Kes te olete?
HOLGER: Mina olen ... noh, ma olen ka keegi. Keegi, kes teab, et te kellegagi kusagil kohtuma pidite.
PIRET: Võib-olla saab veel umbmäärasemalt? Keegi kellegagi kusagil ... Mis teil vaja on?
HOLGER: Vaadake, too noormees ... Siin seadsid sõbrad talle lõksu üles, tahtsid kere peale anda. Ta pidi ...
PIRET: Mis lõksu? Kas Ardo teeb jälle oma tükke?
HOLGER: Ei noh ... khm-khm. Mina ei tea, kes mida teeb. Mina tean ainult, et ta sinna kõlakoja taha varjule puges, et ...
PIRET: Kes puges varjule?
HOLGER: Noh, too noormees, keda ... kes teid siia kutsus.
PIRET: Jaano?
HOLGER: Jaano? Ei mina tea, oli ta nimi Jaano või Maano või hoopis Jaagupson. Sinna lava taha ta läks. Ja käskis teil ka sinna minna. Palun, preili! (Pakub Piretile
käsivart.)
PIRET: Ma ei tule teiega kusagile!
HOLGER: Noo, kuis siis nii? Teine ju ootab. Ja õhtu on külm. (Krabab ise Pireti käsivarrest.) Tuleb ikka vist minna küll, neiuke.
PIRET: Ai, laske lahti! Kuulete? Ma ei tule kuhugi!
Siinkohal Piret eksib - ta läheb küll, aga mitte omal tahtel, vaid sellepärast, et Holger on temast tugevam. Piret puikleb vastu ja ütleb seejuures ära kõik, mida tüdrukud seesugustel juhtudel ikka ütlevad ("Te olete vastik kretiin!". "Sa teed haiget!", "Ära tiri!", "Issand, missugune tolvan!" jms.)
Mõni hetk hiljem algab summutatud mürtsutamine ja lõgin, mis vahepeal vaikinud oli, uuesti. Kahekordse jõuga.
ARDO (ilmub nähtavale ja on ilmselt nördinud HOLGERI sedasorti delikaatsusest, mistõttu lisab endamisi Pireti poolt väljapakutud metafooridele veel mõned): Pühvel! Jõehobu! Elevant portselanikaupluses ...!
REIN (tormab lõõtsutades kohale): Tuleb! Ma silkasin ringiga ette, et teid hoiatada. Kus Holger on?
ARDO: Holger on õiges kohas, kust ta õigel ajal esile astub. Mis sa pabistad!
REIN: Ei midagi. Mis mul pabistada on? Ainult et ... Ega meie teda ...? Mul ... Ma väänasin eile käe välja, ma ...
ARDO: Ära värise. Füüsilise töö jaoks on meil Holger. Ja nüüd tasa. Jants tuleb.
JAANO (tuleb tõepoolest ja astub võrdlemisi reipal sammul; Reinu ja Ardot nähes on üsna üllatunud): Sina, Rein, juba siin?
ARDO: Rein on jah juba siin. Ja mina ka.
JAANO: Ma näen jah, et sina ka.
ARDO: Tulid oma daamiga kohtama?
JAANO: Noh, vabanda, kui ma sinu vastu nüüd veidi häbematu olen, aga see ei ole sinu asi.
ARDO: Vaata kui lai leht me oleme!
REIN: Aga võib-olla tahtsime sinu käest hoopis füssa vihikut küsida?
ARDO: Sina ei seleta! Mul on Jantsikesega vaja üks jutuajamine maha pidada.
JAAN: Soo? Eks lase siis kuulda.
ADO: Lasen küll. Kõigepealt: iga uus nägu, kes meie hulka tuleb, käitub viisakalt ja tagasihoidlikult. Näiteks kui vanemad seltsimehed vajavad abi, siis ei keela ta seda neile kunagi. Ükskõik, kas tegemist on siis vihiku, pastaka või paberossiga. Said aru?
REIN: Ja vastu näppe ei anta vanematele seltsimeestele ka mitte.
ARDO: Lühidalt - uustulnukad näitavad vanade kalade vastu üles hästi palju igasugust lugupidamist. Selge?
JAAN: Üldiselt jah. Mul hakkab nagu koitma, miks te mu siia meelitasite. Eks ma tobu olnud, et alt läksin. Ja nüüd, kui lubate, kõnnin ma minema.
ADO: Oota-oota. Kõige tähtsam tuleb alles. Teatavasti on meie väikses töökas kollektiivis nii mees- kui ka naisliikmeid. Ja uustulnukad, enne kui nad mõnele naisliikmele külje alla ujuvad, küsivad nõu vanemalt seltsimeestelt. Selge?
JAAN: Vaat see ei ole selge. Ehk räägiksid lähemalt?
REIN: Piretile ei lähene sa tänasest õhtust alates ligemale kui kolme sammu peale, ponjal?
JAAN (laseb pika vile): Ah selles on asi? Ahah, nüüd ma saan aru küll. Nii, et kogu see etendus siin on Pireti pärast?
ADO: Pole tähtis, kelle või mille pärast. Sulle on öeldud, mis vaja. See, mis sa praegu kuulsid, oli uue materjali omandamine, nagu koolitunnis öeldakse. Kui see sulle pähe ei jää, tuleb meil kasutada ka kinnistavat kordamist. Millest mina sinu asemel hoiduksin.
JAAN: Kas nüüd on kõik, mis teil mulle öelda oli? Ega te midagi unustanud? Kui ei - siis head ööd.
REIN: Kas lased ta niisama minema? Aga ... Noh, vastu näppe või nii ...?
ADO: Las läheb. Ta on tark poiss, saab niisama ka aru. Ainult niipalju veel, Ants, et sinu südamedaam istub praegu siin kõlakoja lava all ja ootab ... noh, ütleme, et ootab mind.
JAAN: Te panite Pireti siia kinni? - Poisid, te ei tea, mis te teete ...! Kus ta on?
REIN: Kas sa lõhkumist ei kuule?
ADO: Vot nii.
JAAN lükkab ARDO sõna lausumata kõrvale ja tahab minna sinna- poole, kust ukselõgistamist kostab. Samal hetkel tormab kohale KAJA, keda ELLEN takistada püüab.
KAJA: Jaan, ära mine! Neil on seal rusikakangelased valmis, kes sulle kallale tulevad. Me vaatasime Elleniga vastasmaja trepikojas pealt, kuidas nad ...
ELLEN: Loll!
JAAN: Ma mõtlesin, et poisid kemplevad niisama. Aga nad on vist oma mängu tõsiselt võtnud. Nii et Piret on seal?
REIN: Ahaa! Nüüd said oma füssa vihikut! Nüüd saad sina vastu näppe!
KAJA: Ära mine!
JAAN: Teelt eest!
REIN taganeb pelglikult, ka ARDO, kes kõigest väest oma üleolevat poosi püüab säilitada, nihkub kõrvale. Kuid kõlakoja nurga juures astub Jaanile ette veelgi üleolevam kuju - Holger.
HOLGER: Kes siin nii kõvasti lärmab õhtusel ajal, mis? Kas keegi tahab minu luuakambri kallale minna, mis? Ei ole ilus, ei ole ilus ...
JAAN: Ohoo - mis mees see lapitud sell siin on? Nägu tuleks nagu tuttav ette. Kuule, kas sina oledki see rusikakangelane või?
HOLGER: Mis kuradi rusika ... ka ... ka ... Oi sa püha kurat! Sina oledki see Jaan või ...?
JAAN: Mis siis?
HOLGER: Ei noh ... Tere õhtust, noh.
JAANO: Tere õhtust jah. Ja edasi?
HOLGER: Edasi ... edasi enam ei ole midagi. (ARDOLE ja REINULE) Poisid, te olete igavene oinakari! Kelle te mulle ette ajasite, mis? See on ju Kanguri Jants!
REIN: Jants jah. Tema ongi see uus sell.
HOLGER: Uus sell! Tema on see sell, kelle pärast mu kulm rullis on. Mees, kes mind eile trennis togis.
REIN: Seesama mees? Kas seesama, kes ...? Kuule, Jants, kas sa oled vabariigi noortemeister? Poksis või?
JAANO: Ei - piljardimängus.
REIN: Piljardi - mis piljardi? Ära jama. Kuule, miks sa varem ei öelnud? Oota, ma lippan kohe ja lasen Pireti välja.
Rein lippabki.
HOLGER (Ardole): Kuule, sellest poisist hoia eemale, kui sa haiget ei taha saada.
ARDO: Olen juba saanud ja täna sain veel.
Tulevad PIRET ja KALJU, nende kannul REIN.
Kaks esimest puhastavad oma riideid tolmust, kolmas on jõudnud vabastatule ilmselt juba mõningat teavet anda.
REIN : ... et ta on poksija, vana kala juba, hulk aastaid trennis käinud ja meistriks tulnud ja puha. Ega meie midagi, see oli Ellen, kes su siia kutsus. Ja sinu vastu, Kalts, pole ka kellelgi midagi, ainult ...
HOLGER (Piretile): Vabandage, ma ei teadnud ...
PIRET: Te olete nagu tsirkusetola. (Ardole.) Ma pidasin sind ikka mõistusega inimeseks, aga ... (Jaanole.) Tuled mind ehk saatma? Nagu näed, pole siin üksikul tütarlapsel sugugi ohutu liikuda.
JAANO (läheb nüüd esmakordselt natuke ähmi täis): M-mh. Muidugi. Ma pidin niikuinii ...
REIN: Minu tee läheb ka siit.
KAJA: Ja minu oma ka.
KALJU (läheb Ardo juurde, võtab ta käe ja laksab poisile vastu näppe): Minulgi on sinnakanti asja.
HOLGER (vangutab Ardo poole pead - väga etteheitvalt. Aga nähtavasti arvab ta, et sellest veel ei piisa, astub seisja juurde ja pistab talle oma rusika nina alla): Voh! - Jants, oota mind ka, ma ... ma ka elan seal.
Ja nõnda ongi kõik tasapisi ära läinud, vaid ARDO ja ELLEN seisavad veel. ELLEN teeb põlastava grimassi, ütleb : "PÄH!" ja siis läheb ka tema. Jääb vaid ARDO, kes vaatab oma näppe - neidsamu, mille pihta ta äsja laksu sai. Kuhu tal ikka minna.

L Õ P P
___________________

H. Mänd * LASTETEATER * Tallinn * Eesti Raamat * 1987 * lk. 259.