TAHVELTEATER Nukuteatri ja varjuteatri kõrval valmistab lastele palju rõõmu tahvelteater. Enamasti tuntakse seda flanellteatrina ehk flanellograafina, sest kaua aega kasutati tahvli katmiseks põhiliselt flanelli. Nüüd on selle kõrvale ilmunud hulk pehmeid karvastatud tehismaterjale (mistra, dekra jne.), mis sobivad tahvli katmiseks ja siluettide valmistamiseks niisama hästi või isegi paremini kui flanell. Seepärast on õigem kasutada senise flanellteatri asemel nimetust tahvelteater. Tahvelteatri näitamiseks on vajalikud karvastatud materjaliga kaetud tahvel ning sellele kinnituvad siluettnukud ja dekoratsioonid. Tahvli suurus sõltub võimalustest ja kasutamistingimustest. Tahvel võib olla hästi suur, suures ruumis nähtav paljudele lastele. Ta võib olla ka küllalt väike, et seda oleks mugav kasutada väikese lasterühmaga või kodus. Tahvli kattematerjali (flanell, mistra, dekra, sünteetiline vilt) värvus sõltub siluettidest. Heledad siluetid paistavad hästi silma tumedal taustal, tumedad heledal taustal. Sobivaimad on rohelised, sinised ja hallid toonid. Lasteasutuses võiks olla mitu eri värvi tahvlit, soovitatav kahepoolsed, üks näiteks heleroheline, teine tumesinine. Siis saab pikemate kirjanduspalade esitamisel kasutada vajadusel erinevaid taustu. Tahvli ümberpööramine võib tähistada ka pildivahetust. Vajalikud siluetid joonistame paberile ja neid võib värvida või aplitseerida juba enne väljalõikamist. Aplitseerimisega tuleb olla väga ettevaatlik, et siluetid liiga raskeks ei läheks. Valmis siluetid kleebíme flanellile, dekrale või mistahes karvastatud alusmaterjalile. Liim pannakse siluettide tagaküljele. Siluetid asetatakse alusele ja pannakse pressi alla kuivama, et nad kaardu ei tõmbuks. Pärast kuivamist lõigatakse valmis siluetid mööda piirjoooni välja. Lastel on kõige lihtsam panna siluettide tagaküljele vatti, sest see kleepub tahvlile väga hästi. Aplikatsioontehnikas nukkude valmistamiseks sobib mitmesugustes värvitoonides sametpaber. Et selline paber jääb väga hästi karvastatud materjalist tahvli külge kinni, on soovitav siluetid mõlemalt poolt ühtemoodi aplitseerida. Siis saab neid kasutada mõlema poolega. Siluette võib valmistada ka ainult sünteetilisest materjalist, näiteks dekrast, mis on pehme, kerge, painduv ja jääb kergesti igasuguste karvastatud pindade külge kinni. Dekrat on mitmetes värvitoonides. Sünteetilisi materjale saab värvida villase ja sünteetilise riide värvidega. Väikesi siluette võib teha ka mistrast, kuid suurte siluettide jaoks on ta küllalt raske. Piltide valik ja nukkude kujundus on tahvelteatris väga tähtis. Nukud peavad olema ilmekad, lastepärased, kuid mitte liiga kirevad. Kuivõrd tahvelteatri etendus on vaatemäng, on tähtis, et see mõjuks esteetiliselt. Oluline on siluettide (nukkude ja dekoratsioonide) hea teostus. Nukud peavad stiililiselt üksteisega kokku sobima. Seepärast on soovitatav iga pala jaoks joonistada pildikomplekt. Pildid arendavad laste ilumeelt. Kui endal vajalikku joonistamisoskust ei ole, võib nukud maha joonistada raamatutest. Lasteraamatutest tuntud lugude esitamisel on raamatuillustratsioonid väga soovitatavad. Tuttavaid tegelasi nähes on lapsed rõõmsad ja nad saavad esitatavaga paremini kontakti. Nukkude suurus peab vastama tahvli mõõtmetele. Nad ei tohiks olla liiga suured ega liiga väikesed. Vajaduse korral võib raamatuillustratsioone suurendada või vähendada. Muidugi tuleb kinni pidada sobivatest proportsioonidest. Siluettide valikul peame silmas ka seda, et tahvlit üleliigsete detailidega üle ei koormataks. Etenduseks sobib kõige paremini pime või hämar ruum, kus valgustatud on üksnes tahvel. Valgusallikaks võib olla läbipaistmatu kupliga laualamp, mille valgusvoog on suunatud otse tahvlile. Vajalikud siluetid asetame lauale tahvli kõrvale nende ilmumise järjekorras, soovitatav on siluetid nummerdada. Jutustaja (kasvataja või õpetaja) seisab tahvli kõrval ja asetab jutustuse ajal vajalikke siluette tahvlile või võtab neid ära. Et pildid ,on staatilised, peab seda väga enam jutustama. Siluetid vaid näitlikustavad esitatavat. Nukuetendusena on raske lavastada palu, kus on palju kirjeldavat teksti. Tahvelteatri puhul pole rohke kirjeldav tekst takistuseks. Kuigi siluetid ei saa tahvlil liikuda ega tegutseda, saab neid valmistada mitmesuguseid tegevusi sooritavatena. Vajaliku kirjelduse saab jutustaja esituse käigus juurde lisada. Tahvelteatrit saab kasutada lasteaia kõigis vanuserühmades ja algklassides nii vabal ajal kui ka kujutavate tegevuste (kunstiõpetuse), muusika-, matemaatika- ning keeletundides. Hästi sobib tahvelteater sõimerühma tegelustesse. Tahvelteater on üks esimesi lastele jõukohaseid teatrivorme. Tahvlit ja siluette saab hästi kasutada lavastusmängus. Olenevalt tegelaste arvust võib tahvli juures tegevuses olla mitu last. Laps elab lavalisse tegevusse, lavastusmängu niivõrd sisse, et muutub ise selleks tegelaseks. Lapse käes olev nukk või siluett on tema jaoks vaid sümbol, täites sama funktsiooni, mis mask maskimängus. Seetõttu pöörab laps enamasti vähe tähelepanu nuku liikumisele ja püüab vajalikke tegevusi ise sooritada. Tahvelteatrina sobib lavastada eriti hästi K. Tsukovski "Tibu" ja vene muinasjuttu "Naeris". Rohkesti võib leida materjali kogumikust "Kirju-Mirju"II. L. Palmeri "Kuidas kassipoeg kassi moodi rääkimise ära unustas", E. Niidu "Õige väikeste poiste õige väike hobusejutt"; E. Moskovskaja "Väike Jõehobu", Cz. Janczarsky "Hiir ja tihane", Z. Halaphjani "Ema lill", I. Täptõgi "Pirnipuu" jt. Ludmilla Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn "Koolibri" 1992, lk.90.