Nukunäidend ühes vaatuses šoti kirjaniku Donald Bisett' ainetel

Lava on varjatud sirm-eesriidega, mille kohal kõrguvad mõlemas lavanurgas vaksalitornid. Tornidele on kirjutatud "Põhjavaksal" ja "Lõunavaksal". Põhjavaksal on suursugune nikerdatud ilustustega ja rõdukestega hoone. Lõunavaksal on madalam, lihtne telliskivist hoone.

LÕUNAVAKSAL (vestlust jätkates): Jama! kõik teavad, et ma olen linna kõige suurem vaksal!
PÕHJAVAKSAL: Te eksite, mu armas, hoopis mina olen kõige suurem.
LÕUNAVAKSAL: Mõttetus! Minu rongid sõidavad kogu maal, piirist piirini.
PÕHJAVAKSAL: Aga minu omad veelgi kaugemale!
LÕUNAVAKSAL: Ha-ha-haa! Mis võib veel pärast piiri olla?
PÕHJAVAKSAL: Oo! Te ei tea isegi seda, et seal kus lõpeb meie maa, algavad teised.
LÕUNAVAKSAL: Võib-olla, et ma ei tea üht-teis võõrastest maadest, see-eest tean ma aga, et ma olen kõige tähtsam vaksal ja et minu ülem kannab kõige ilusamat
vormimütsi.
PÕHJAVAKSAL: Minu ülem kannab samuti ilusat mütsi, kuid mulle paistab, et mütsist tähtsam on pea.
(Avaneb aken, millele on kirjutatud "Linnapea". Sellest vaatab välja Linnapea, silinder peas.)
LINNAPEA: Mis kära see on? Ah, jälle need vaksalid! Aina vaidlevad, kumb neist on parem. Juba hommikul vara alustavad, ei lase magada! Mis nendega küll teha,
mõistus ei võta kinni! (Kaob aknalt.)
PÕHJAVAKSAL: Aga mul on kell!
LÕUNAVAKSAL: Mõtleks! Mul on ka kell!
PÕHJAVAKSAL: Aga minu kell on linnas kõige täpsem!
LÕUNAVAKSAL: Mõtleks, aga minu kell on kõige täpsem maailmas!
Sel momendil lööb Põhjavaksali kell kuus pauku. Kellal on õrn, meloodiline hääl.
PÕHJAVAKSAL (SALVAVALT): See on see teie kiidetud täpsus! Minu kell on juba kuus, aga teie oma on järel nagu alati.
Ka Lõunavaksali kell hakkab lööma - karmilt ning mehiselt. Kellalöökide ajal sõidab ühest vaksalist välja vedurike, vedades enda järel sirm-eesriiet. Sirmi taga on tänav, mille ääres asub Masinist maja. Tänava serval kasvavad võõrasemad, mis avanevad kellade helisedes.
Masinisti maja ees jookseb puudel.
PUUDEL (jookseb vasakule, seisatab, vaatab Lõunavaksali kella): Nelikümmend üks koma kolm sekundit ... (Jookseb paremale, vaatab Põhjavaksali kella.)
Nelikümmend kaks koma neli sekundit. (Jookseb vasakule.) Nelikümmend üks koma kaks. (Jookseb paremale.)
Samal ajal sõidab tänavale vankrike, mida veab Poni, vankrikesele on kirjutatud: "Kes joob palju piima, see on jooksus priima."
PONI: Kuhu sa lähed, Puudel?
PUUDEL (käigupealt): Ei kuhugi, ma jooksen aja peale.
PONI: Kas koerad käivad ka võiduajamistel?
PUUDEL: Milleks kohe võiduajamistel? Tahaksin lihtsalt saada tõeliseks jahikoeraks, kiireks ... Taipad?
PONI (naerab): Sina? Jahikoeraks? Ära tee nalja! Mis jahikoer sinust ka saab! Sul on liiga lühikesed jalad.
PUUDEL: Aga ma treenin hommikuti. Igal hommikul jooksen aja peale: kolmkümmend sammu paremale, kolmkümmend sammu vasakule. Ma olen juba mõningast edu saavutanud, eriti vasakule jooksmises.
PONI: Mispärast vasakule?
PUUDEL: Ei saa isegi aru. Vasakule jooksen terve sekundi kiiremini kui paremale. Võib-olla pöörleb maa mulle vastu.
Põhjavaksali kell lööb ühe korra, sekundi pärast lööb Lõunavaksali kell.
PONI (naerab): Paistab, et ma saan aru, milles asi on. Vasakpoolne kell käib lihtsalt järele. Seepärast sa jooksedki vasakule kiiremini.
PUUDEL (nukralt): Vaata, Poni, sa oled tark, peaaegu niisama tark kui mina.
Kellalöökide ajal sõidab vaksalist välja auru pahviv vedur ja varjab tänava sirmiga.
PÕHJAVAKSAL (mürgiselt): Kuulsite, mu armas? Isegi Poni märkas, et teie kell käib järele.
LÕUNAVAKSAL (põlastavalt): Aga millest üks poni ka aru saab! Ta pole ju isegi hobune. Mitte minu kell ei jää järele, vaid teie kell käib ette! Ha-ha haa!
PÕHJAVAKSAL: Ennekuulmatu! Minu kell - täpseim maailmas -, ja käib ette! Te olete mühakas! Ja kuidas te julgete end minuga võrrelda! Ennast! Ütelge, palun, mitu
perrooni teil on?
LÕUNAVAKSAL (uhkelt): Minul? Seitse!
PÕHJAVAKSAL: Nojaa! Aga minul on kümme!
LÕUNAVAKSAL: Mõtle! See-eest on minu perroonid sinu omadest pikemad. Said?
PÕHJAVAKSAL: Esiteks on seda vaja kontrollida ja teiseks, palun mind mitte sinatada!
LÕUNAVAKSAL (toriseb): Mõtleks, missugused tseremooniad! Ma ei pruugi ju teiega üldse rääkida!
Pahisedes sõidab välja vedur, veab sirmi ära. Tänaval mängivad Poni ja puudel "Trips-traps-trulli".
PUUDEL: Aga mina teen ristikese siia!
PONI: Aga mina nullikese siia ... Ei, parem siia!
PUUDEL: Keeruta, kuidas tahad, mina teen ristikese siia ja sa oledki läbi. Jälle said kaela, kaela, kaela!
PONI: Mis sa arvad, miks ma alati kaotan?
PUUDEL: Sellepärast, et mina alati võidan!
(Rõõmsalt kepseldes jookseb Puudel järele vedurile, mis asjalikult mööda sõidab.) Ja jälle ma võitsin, võitsin. (Jääb vedurist maha.)
PONI: Küll see vedur kihutab kiiresti! Ma tahaksin ka nii!
PUUDEL: Milleks sinul seda vaja? Et piimapudelid katki läheksid?
PONI: Tead ... mul on oma unistus. Ma pole seda veel kellelegi rääkinud. (Kohmetub, kraabib jalaga maad.)
PUUDEL (kannatamatult): Noh?
PONI: Hea küll, sulle ma ütlen. (Vilistava sosinaga.) Ma tahaksin joosta nagu võidusõiduhobune.
PUUDEL (naerab): Mis võidusõiduhobune sina oled? Sa oled ju Poni!
PONI (solvunult): Aga mina mõtlesin, et sa mõistad. Sina ju ka ...
PUUDEL (tuliselt): Ei, ei, ära haavu! Ma niisama! Ma saan aru küll!
PONI (unistab): Kujuta ette: võiduajamised, ja mina kõige ees! Ma lendan kiiremini kui tuul ja inimesed tribüünidel hüüavad: "Poni! Las käia, Poni! Edasi, Poni!" ,kuid
see kõik on vaid unistus! Seda ei juhtu iialgi.
PUUDEL: Miks ei juhtu? Tarvis ainult väga tahta!
PONI: Ma väga, väga tahan. Aga mis ma pean tegema?
PUUDEL (rõõmsalt): Treenima.
PONI: Arvad, et ma suudan?
PUUDEL: Muidugi, et suudad. Ma õpetan sind. Noh, alustame. Üks, kaks, kolm! Minu meelest teed edusamme. Eriti, kui joosta vasakule.
PONI (hingeldades): Vaata, kas ma pole suuremaks kasvanud?
PUUDEL: Mis sa nüüd! Nii kiiresti! Me ju jookseme kõigest pool tundi. Tarvis midagi sihukest välja mõelda, et korraga ...
Ilmub vedurike.
PUUDEL: Jookse vedurile järele ja vaata, mis ta teeb, et nii kiiresti liigub. (Jooksevad veduri järel, kuid jäävad maha.)
PONI (ebakindlalt): Ta tegi tsuh-tsuh-tsuh!
Vedur sõidab ära ja hetke pärast ilmub lavale Tsuh-tsuh-tsuh - see on midagi lõõtspilli-taolist, mis kokku tõmbudes ja lahti venides toob kuuldavale hääle
"tsuh-tsuh".
PONI: Oi, mis see on? Keegi kaotas oma Tsuh-tsuhi? Ega see sina olnud?
PUUDEL: Kohe kontrollin. Tsuh-tsuh-tsuh! Ei, mina mitte. Võib-olla oli see minu perenaine missis Masinist? (Hüüab.) Missis Masinist! Kas teie kaotasite oma
Tsuh-tsuh-tsuhi?
MISSIS MASINIST (vaatab aknast välja, unine, lokirullid peas): Tsuh-tsuh-tsuh! (Asetab näpu huultele.)
PONI: Tema mitte ...
MISSIS MASINIST : Ära kisenda nii, Puudel! Äratad mister Masinisti. Ta on vaja välja magada. Ta peab ju hommikust õhtuni juhtima vedurit Põhjavaksalist
Lõunavaksalisse ja tagasi. (Suleb akna.)
PUUDEL: Tähendab mister Masinist ei kaotanud Tsuh-tsuh-tsuhhi. Ta pole ju veel ärganudki. Tuleb viia Tsuh-tsuh- tsuh politseijaoskonda.
Hullusti kihutades ilmub vedur, vedades enda järel sirmi, millele on joonistatud politseijaoskonna fassaad. Ukse ees on suur kuulutuste tulp. Selle ees peatuvad
Poni ja Puudel.
PONI: Näed, tuleb kirjutada kuulutus. Kohe vaatame, kuidas seda tehakse.
PUUDEL (loeb): Kadunud pointer, nimega Pointer. (Naerab.) Pointerit kutsutakse Pointeriks. Midagi paremat ei saa välja mõeldagi!
PONI (loeb): Kadunud setter nimega Setter.
PUUDEL (naerab): Aga sind näiteks, hüütakse poniks nimega Poni.
PONI (solvunult): Aga sina oled ka puudel nimega Puudel.
PUUDEL (löödult): Kas mind kutsutakse Puudliks? Jah, tõepoolest. Kurba meelt lahutab tsuh-tsuh-tsuh. (Ta sisiseb rahulolematult "Tsuh-tsuh-tsuh". Kirjutab, vaatab
ringi.) Mitte keegi ei tule oma Tsuh-tsuh-tsuhi järele. Võib-olla hüüame?
PUUDEL ja PONI (koos): Kes kaotas tsuh-tsuh-tsuhi nimega Tsuh-tsuh-tsuh?
LINNAPEA: Mis asja te kisate mu akna all?
PUUDEL: Me otsime seda, kes kaotas Tsuh-tsuh-tsuhi.
LINNAPEA (ruuporisse): Viivitamatult kontrollida kõiki samovare, kastruleid ja kohvikanne. (Vastuseks kajab mitmehäälne susin.)
Kõigil on tsuh-tsuh-tsuh alles. Kontrollida kõiki vedureid! (Jälle mitmehäälne susin.)
Minu meelest on üks hääl puudu.
Lavale kihutab hääletult vedur. Peatub kuulutuste tulba ees ja hüüab kurvalt: "Tuut-tuut-tuut!"
LINNAPEA: Kas mitte tema ei kaotanud tsuh-tsuh-tsuhi?
VEDUR (noogutades): Tuut-tuut-tuut!
PUUDEL (annab vedurile tsuh-tsuh-tsuhi): Susisege hästi. (Vedur sõidab suure susinaga minema.)
PUUDEL (käigupealt Ponile): Ma mõistan kõike. Ma õpetan sind sõitma nagu võidusõiduhobune. On vaja joosta susiseda nagu vedur. Vaat nii: tsuh-tsuh-tsuh,
tsuh-tsuh-tsuh.
Sul ju on Tsuh-tsuh-tsuh?
PONI: Ma ei tea, mul pole kunagi susiseda tulnud. Ma pean igal hommikul ja õhtul piima vedama.
PUUDEL: Aga sa proovi.
PONI (saamatult ja vaikselt): Tsuh-tsuh-tsuh ... tsuh-tsuh-tsuh.
PUUDEL: Nii ei aita, proovi valjemini.
PONI: Ma miskipärast häbenen. (Susiseb kõvemini.) Tsuh-tsuh-tsuh. Kas nüüd on parem?
PUUDEL: Mitte just hiilgav, aga käib kah. Aga kuidas minul on? Tsuh-tsuh-tsuh, tsuh-tsuh-tsuh!
PONI (vaimustuses): Lihtsalt suurepärane! Suurepärane!
PUUDEL: Noh, alustame: üks, kaks, kolm!
(Jooksevad suure susinaga.)
PONI(hingeldades): Miskipärast läks veel aeglasemaks.
PUUDEL: Lihtsalt kell jääb järele. Sa ise ütlesid ...
PÕHJAVAKSAL: Te kuulete, isegi Puudel märkas, et teie kell käib järele.
LÕUNAVAKSAL: Mõtleks, Puudel! Iga puudli järgi mina juba käima ei hakka.
PUUDEL: Nüüd proovime teisele poole joosta. Sinnapoole jooksime alati kiiremini. Üks, kaks, kolm!
(Jooksevad vaevaliselt, kuid ausalt susisedes.)
PONI (jõuetult maha kukkudes): Nüüd on veel aeglasem. Tähendab, asi pole üldse tsuh-tsuh-tsuhis.
PUUDEL: Aga milles siis?
PONI: Kuule, aga mis asi ta õieti on?
PUUDEL: Kes - ta?
PONI: Vedur, noh! Ta ju susiseb,aga ikkagi kihutab kiiremini kui võidusõiduhobune.
PUUDEL: Kiiremini kui jahikoer!
PONI: Tähendab tuleb välja uurida, mida ta sööb lõunaks, hommikuks ja õhtuks.
PUUDEL: Ma kohe küsin oma perenaise käest, ta on ju Masinisti naine. Tema peaks ju teadma, mida sööb ta mehe vedur. (Hüüab.) Missis Masinist!
MISSIS MASINIST (ilmub aknale): Mis on, Puudel?
PUUDEL: Ütelge, mida sööb Masinisti vedur hommikusöögiks?
MISSIS MASINIST: Hommikusöögiks sööb ta sütt.
PUUDEL: Suur aitäh, aga õhtuks?
MISSIS MASINIST: Ka sütt.
PUUDEL: Ja kõik? Tohutu, ülitohutu suur tänu!
Aknast tuleb suitsu.
MISSIS MASINIST: Ah, kõrbeb! Alati tülitad sa mind oma rumalustega, Puudel! Sinu pärast muutus mister Masinisti lõuna söeks, kuid ta pole vedur ja sütt ei armasta.
PONI: Kõik on selge. Vaja sütt süüa. Ainult kust sütt võtta?
PUUDEL: Käes! Tuleb minna veduri juurde depoosse ja süüa seal kõik süsi ära. Aga praegu ei saa, praegu on seal mister Masinist. Peame ootama õhtuni, kui mister
Masinist tuleb koju lõunat sööma.
PONI: Ma ei saa õhtuni oodata. Õhtul pean jälle piima laiali vedama. Ma tahaksin kiiremini võidusõiduhobuseks saada.
PUUDEL: Tähendab on vaja teha nii, et õhtu saabuks kiiremini ja mister Masinist tuleks rutem koju sööma.
PONI: Kas nii on võimalik teha?
PUUDEL: Muidugi, tarvis ainult väga tahta. (Pöördub võõrasemade poole.) Kallid võõrasemad! Kas te ei saaks täna varem sulguda? Meil on väga vaja, et õhtu saabuks
täna varem kui õhtu tuleb. Palun!
Võõrasemad hakkavad sulguma. Hämaruses sõidab vedur, sirmi ette tõmmates.
PÕHJAVAKSAL: Miskipärast läks täna väga ruttu pimedaks. Minu meelest varjate teie päikest minu eest. Teie olete ju minust lõuna pool.
LÕUNAVAKSAL: Jäta see jutt! Kuigi ma olen lõunapoolsem, aga päikest varjad ikkagi sina.
PÕHJAVAKSAL: Te olete lihtsalt ebaviisakas!
LÕUNAVAKSAL: Aga võib-olla on tõesti varsti õhtu. (Liigutab kiiresti tunniosuti ühe tunni võrra ette.) Nagu näha, hakkate te vanaduse tõttu halvasti nägema - teie kell
jääb maha.
LÕUNAVAKSAL: Ah sina teed niiviisi? Hea küll! Kohe vaatame, kelle kell jääb rohkem maha!
Lõunavaksal lükkab osuti kolm tundi ette, siis lükkab Põhjavaksal oma kella neli tundi edasi. Aknast vaatab välja Linnapea.
LINNAPEA: Mis on juhtunud? Miks nii pime on? Kas päike on juba loojunud või pole veel tõusnud? Mister Masinist, kuhu te sõidate?
MASINIST: Vaksalite kellad näitavad õhtut. Järelikult ootab naine mind lõunale.
Möödub vedur, vedades sirmi eest. Laval on söeladu.
LINNAPEA: Kõik see on väga imelik. Näib, et vaksalid jälle nääklevad. Tuleb jalamaid midagi välja mõelda, mis neid lepitaks. (Suleb akna.)
Lattu poevad sisse Poni ja Puudel.
PONI: Oi, kui palju sütt! Kas me peame kõik selle ära sööma?
PUUDEL: Aga see-eest hakkame vedurist kiiremini jooksma.
PONI (võtab maast tükikese sütt): Mis sa arvad, kas see on maitsev?
PUUDEL (ebakindlalt): Ei tea, eks proovi!
PONI: Aga võib-olla proovid parem sina? See on ju su peremehe süsi.
PUUDEL: Tead, teeme parem nii! (Loeb liisulaulu.)
Inni-minni-diksi-din,
mina jää peal istusin,
aga teised mängusellid
rippusid kõik karussellil.
Illi-minni-dili-don,
kes see mängust väljas on?
(Liisk langeb Ponile.) Noh, kõik, maitse sina!
PONI: Mispärast küll alati minule juhtub? (Võtab väikese tüki.)
PUUDEL (söetükki näksides): Ptüi, kui paha! Pole üldse suhkru moodi!
PONI (närib sütt): Mispärast peakski ta suhkru moodi olema, suhkur on ju valge.
PUUDEL: Oh, kui palju siin sütt on. Mul juba hambad valutavad.
Lattu sõidab vedur.
MASINISTI HÄÄL: Mis te siin teete, häbematud? Mispärast te sütt sööte?
PUUDEL: Jookseme, Poni! Ruttu!
Poni ja Puudel jooksevad ära veduri eest, kes ei kavatsegi neid taga ajada. Ta tõmbab ainult sirmi ette. Laval on uuesti jaamaväljak. Väljakul jooksevad
hirmunud Poni ja Puudel.
LINNAPEA (vaatab aknast välja): On alles kiirus! Vean kihla, et see poni võidaks isegi võiduajamistel. Aga see puudel kihutab jahikoerast kiiremini. Ausõna! Nad on
medalid ära teeninud. Ja medalid ma neile annan, või ärgu olgu ma linnapea. (Naerab kavalalt.) Annan neile medalid kätte siinsamas jaamaväljakul. Mis siis ütlevad minu
vaksalid, kui ma nende silma all annan teistele medalid!
Ilmuvad Poni ja Puudel. Nad on kaunistatud lintide ja lilledega. Linnapea ulatab neile pidulikult medalid kirjaga "Kiiruse eest". Kõlab marss.
PONI: Uskumatu, et mina, mina, mina sain medali kiiruse eest!
PUUDEL: Ma olen alati rääkinud, et tarvis ainult väga-väga-väga tahta.
Autasustatuid tervitavad tuututamisega vedurid. Kõik lahkuvad lavalt. Linnapea suleb akna. Jäävad ainult vaksalid.
PÕHJAVAKSAL: Kas te nägite. Lõunavaksal? - Anda medal kiiruse eest mingile pulstunud puudlile!
LÕUNAVAKSAL: Ja lühijalgsele ponile! Milline ebaõiglus!
PÕHJAVAKSAL: Jah, just ebaõiglus! Mitte mulle ja isegi mitte teile! Teie vedurid ju jooksevad kindlasti kiiremini kui Poni ja Puudel.
LÕUNAVAKSAL: Mis nüüd minu omad! Sinu omad, needki on kiiremad.
PÕHJAVAKSAL: Aga meid unustati ära. Kõik ju teavad, et me oleme kõige suuremad vaksalid Londonis!
LÕUNAVAKSAL: Kõik ju teavad, et meie vedurid on kõige kiiremad kogu Inglismaal.
PÕHJAVAKSAL: Ma näen, et ainult teie võite mind tõeliselt mõista. Milline õnn, et teid paigutati just minu jaamaväljakule.
LÕUNAVAKSAL: Jah, mul on nähtavasti vedanud, et minu jaamaväljakule sattusid just sina. Oleks võinud ju sattuda mõni teine, halvem ja rumalam.
PÕHJAVAKSAL: Aga sul on päris meeldiv hääl. Ah, kui tore on meie argipäevases, ruttavas maailmas maailmas sõpra leida!
LÕUNAVAKSAL (kajana): Sõpra leida!

E e s r i i e