SILUETTNUKUD   Nukulavastuses vajaminevad nukud võime teha ka siluettidena. Nuku silueti joonistame vineerile või papile, saeme või lõikame välja ning kinnitame traatvarda või pulga külge. Väljalõigatud silueti värvime või aplitseerime värviliste paberitega. Lihtsate vahenditega võime üksikuid kehaosi liikuma panna. Selleks lõikame nuku käed-jalad eraldi välja ja kinnitame keha külge. Käed ja jalad võivad rippuda vabalt, kuid neid saab niidi abil ka liigutada. Sageli läheb nukulavastustes vaja ka linde, liblikaid, mesilasi jne. Neidki on kõige lihtsam valmistada siluettidena. Kinnasnukk ehk äpu on üks lõbusamaid ja kergemini valmistatavaid nukke, mis pakub lõbu ja mängulusti niihästi lastele kui ka täiskasvanuile. Äpu võime teha mitmesuguses suuruses, olenevalt sellest, kas temaga hakkab mängima laps või täiskasvanu. Äpude valmistamine pakub suuri võimalusi fantaseerimiseks. Nukkudele võib õmmelda kõrvad, juuksed, sarved, käpad, keele, saba, mitmesuguse kujuga silmad, nina jne. Materjalina sobib kasutada mitmeid pehmeid ja karvastatud riideid, dekrat, karusnahka, nahka, nööpe, pärleid. Keha võib vooderdada ka porolooniga. Äpude valmistamisega tulevad toime ka lapsed ise. Sellest pole midagi, kui suuosa õmmeldes veidi viltu kipub jääma. Väiksematel lastel võib ema või kasvataja kinda masinal valmis õmmelda. Nukuks kujundab selle laps ise vastavalt oma kujutlusvõimele. Kinnasnuku käsitsemine on üsna lihtne. Paneme käe nuku sisse ja püüame sõrmedega avada ning sulgeda tal suud, teha tema näoga mitmesuguseid krimasse ning nukk muutub elavaks. Kõige parem on äpu liikumist harjutada peegli ees. Eriti ilmekas on ta otsevaates ja seda peaks nuku kõnni juures eriti arvestama. Kui lastel on terve hulk äpusid, saavad nad mängida äpude teatrit. See on lõbus mäng, kus äpud võiksid laulda, tantsida, lugeda luuletusi jne. Äpude kontserdiga saab valmistada toreda üllatuse sünnipäevalapsele nii lasteaias, koolis kui ka kodus.   Ludmilla Gustavson "TEEME ISE NUKUTEATRIT" Tallinn * Koolibri * 1992, lk. 29.