Õpetajat jälitamas (“Tsatsiki ja mamps”) Kui õpetaja koolimajast väljus, oli tal pruun mantel seljas ja suur kott käe otsas. Ta kissitas vastu päikest silmi ning astus ringi vaatamata pikkade sammudega üle kooliõue. See oli hea, sest muidu võinuks ta märgata Tsatsikit ja Per Hammarit, kes põõsastest välja hiilisid ja teda eemalt jälitama hakkasid.Tegelikult pidid Tsatsiki ja Per Hammar praegu pikapäevakodus olema. Pikapäevakodu nimi oli “Vallatus” ja neid endidki kutsuti seal vallatuteks. Täna olid nad mitte vallatud, vaid lausa huligaanid, sest lapsi pikapäevakodusse viima tulnud kasvatajale ütlesid poisid, et ema tuleb neile kooli järele. See oli puhas vale! Per Hammaril olid ees tumedad spiooniprillid ja Tsatsiki kandis seljakotis oma laserkeppi. Nendest asjades võib kasu olla. Suurim oht, nagu neile peagi selgeks sai, oli õpetaja silmist kaotada, sest ta käis kiiresti. Ja ta läks punase tulega üle tee! Tsatsiki ja Per Hammar ei uskunud oma silmi. Sõbrad olid nii vapustatud, et oleksid õpetajale peaaegu järele hõiganud. Just täna räägiti koolis liiklusest ja sellest, kui ohtlik see on. Õpetaja jutu järgi oli punase tulega üle tee minna sama hea kui auto alla jääda ja surma saada, ning nüüd tegi ta seda ise! Läbematult rohelist tuld oodates nägid Tsatsiki ja Per Hammar, kuidas õpetaja nurga taha kadus. “Äkki on ta värvipime,” oletas Per Hammar. “Või tuleb see sellest, et ta on ahvnaine. Ta paneb kindlasti oma ülivõimu mängu ja peatab autod, kui need talle otsa sõidavad. Umbes nagu Terasmees.” Nad leidsid õpetaja uuesti üles rinnahoidjate ja sukkpükste vitriini uudistamast. Ta avas ukse ja kadus kauplusse. “Mis me nüüd teeme?” muretses Per Hammar. “Ootame,” pakkus Tsatsiki. Nad ootasid ja ootasid, ent õpetaja ei ilmunudki välja. “Lähme siis sisse,” pani Tsatsiki ette, “äkki laskis ta tagaukse kaudu jalga.”
|