NUKUTEATRIS Kui teise klassi lapsed Elju ja Anne ja Ene ja Lembit - ja kes nad seal kõik olid - nukuteatrisse jõudsid, oli etenduse alguseni veel tund aega. Teatrimaja eesruumis tuli neile vastu rõõmsa naeratusega tädi. Kui tered ja nimed öeldud ja head teatrikuud soovitud, küsis teatritädi: "Millest me siis meie maja tundmaõppimist alustame?" Siin polnud pikka mõtlemist. "Ikka nukkudest," ütlesid Elju ja Anne ja Ene ja Eino ja Lembit - ja kes nad seal kõik olid - kooris. Mõned nukud juba paistsid. "Vanaema Vintsel - Vantsel," osutas teatritädi ühele jalutusruumi seina ääres olevale klaaskapile. "Seal kõrval näete ritsikat, kes viiuldas, aga ritsika õlal on…" Teatritädi suu jäi lahti. Ta vaatas imestusega väikest ümarikku tegelast, kes talle kapist silma pilgutas. Niisugust tegelast ei mäletanud ta ühestki nukutükist. Lapsed seevastu tundsid silmapilgutajat hästi. "Klaabu, kes sind siia lubas?" koputas Eino sõrmenukiga kapi klaasuksele. "Tule kohe ära!" "Palun vabandust," ütles Klaabu kapist. "Väike krimblivigur, ei muud midagi. Mulle paistis, nagu tahaks see rohutirts midagi ütelda. Ja vahel on ju vaja ka läbi klaasi minemist harjutada. Tähelepanu"!" Klaabu keerutas krimbleid, suunas nende teravikud ühte punkti ja juba ta oligi kapist kadunud. Kust nukuteater endale nukke saab? Poest küll mitte. Kõigepealt teeb teatri kunstnik joonised. Kui nukunäidendis tegutsevad näiteks kass ja koer, joonistab ta kassi ja koera. Kui kassil ja koeral on sõber Peeter, joonistab ta ka selle Peetri. Nüüd asub tööle nukutegija ehk kunstnik - skulptor. Ta võtab pappi ja puud või vahtkummi või vilti või midagi muud, mis sobilik, ning teeb kassi ja koera ja Peetri jooniste järgi valmis. Seejuures peab ta muidugi nukutehnikuga nõu. Et mis asjus? Aga ikka selles, kuidas nukutehnik kavatseb panna koera saba liputama ja kassi silmi pesema. Ja pead keerama ja jalgu liigutama. Või veel hoopis muud tegema, mis näidendis vaja. Sest seda kõike on tarvis nuku loomisel arvesse võtta. Nii või umbes nii rääkis lastele teatritädi ja viis nad siis lavale. Nukud olid juba etenduseks valmis. See tähendab, nad rippusid erilises varnas pulkade vahel, et rõivad kortsu ei läheks. Teatritädi võttis sealt poiss Indreku kätte. "Neid nukke kutsutakse alt juhitavateks kombineeritud nukkudeks," rääkis ta. "Alt juhitavateks sellepärast, et näitleja hoiab nukku oma pea kohal. Kombineeritud nukkudeks seepärast, et nuku liikumapanekuks on mitmesuguseid viise. Näete, käsi liigutavad need kepikesed, pea aga paneb liikuma see rõngake nuku kehasse paigutatud pulga ümber." Lapsed vaatasid võlutult poiss Indrekut, võlurit, krokodilli, lõvi ja kass Intsu, kes pidi neid varsti viima muinasjutumaailma. "Kas ma tohin ühte nukku korraks mängitada?" küsis Eino aralt. Ta tohtis. Teatritädi ulatas talle Indreku. Eino astus sirmi taha ja tõstis nuku ettevaatlikult pea kohale. Püsimatu Klaabu oli jõudnud juba saali lipsata. Tema muidugi Einot ei näinud. Tema nägi linna, kus varsti pidi avatama loomaaed. Korraga ilmus majade ette teele väike tragi poiss, keerutas uudishimulikult pead ja vehkis hoogsalt käega. Klaabu silmad venisid otsaette. "Lap-seed, lap-seed!" pistis ta kisama. "Tulge ruttu! Etendus algab!"   Täheke nr.3 / 1977