NUKUTEATRI ARENG Nukuteater on üks vanemaid teatrikunsti liike. Igivanadest aegadest peale on inimesi ümbritsenud esemed, mis on küll sümboliseerinud jumalaid, küll looduse saladusi, kuid olnud ka igapäevase elu kunstilise mõtestamise vahendiks. Kuivõrd sügavalt on nukk ja nukumäng juurdunud inimeste teadvuses, näeme kasvõi sellest, et paljude rahvaste keeltes leidub nukkude või nukuteatriga seotud väljendeid ("hingetu kui nukk", "kuulekas nagu marionett", "nukuvalitsus", "laseb end nöörist tõmmata" jne.). Nukuteater on läbi teinud pika arengutee, läbi elanud mitmeid tõuse ja langusi. Kogu maailmas on ta arenenud tihedas seoses rahvakunsti ja folklooriga. Palju mängiti muinasjuttudel ja legendidel põhinevaid süžeesid. Nukuteatri repertuaar oli, eelkõige Euroopas, omamoodi tüüpide ja süžeede varaait. Paljude W. Shakespeare'i ja J. W. Goethe surematute teoste tegelased ning süžeed olid juba palju varem tuntud nukurepertuaarist. Vana-Egiptuse haudadest on leitud liikuvate liigestega nukke, mida kasutati pidustustel ja usukultusega seotud etendustel. Mõnede pidustuste ajal liikusid 30-40 cm kõrgusi kujukesi kandvad naised külast külla. Rongkäigu ees käis flöödimängija. Nukke liigutati eriliste nööride abil. Vana-Roomas eksisteerinud nukuteatri kohta on kirjutatud (umbes 100 aastat enne meie aega): "Kui puunukke käsitsevad inimesed tõmbavad liikuva kehaosa külge kinnitatud nöörist, pöörab nukk kaela, noogutab pead, silmadki liiguvad ühele või teisele poole, käed tõusevad asjade tõstmiseks või igasugusteks muudeks toiminguteks ja kogu nukk näib üsna elus." Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati nukke nii jumalateenistustel, pidulikel rongkäikudel ja karnevalidel kui ka ilmalike lugude ettekandmiseks. Nukkudega on mängitud Aristophanese, Plutuse jt. antiikautorite komöödiaid. Keskaja Euroopa teater arenes välja jumalateenistustest. Liikuvate nukkude abil kanti ette piibliteemalisi lühinäidendeid. Ilmalike süžeede kasutuselevõtuga kandus teater kirikust välja. Nukuetendusi hakati korraldama ka pidustustel ja rahvakogunemistel. Nukunäitlejate elu ei olnud kerge. Alates 13. sajandist pandi paljudes maades nukuteater keelu alla. Näitlejaid süüdistati nõiduses. Kuid nukuteater elas kõik katsumused üle. Rahvas armastas nukuteatrit ja tema lõbusat ning rahvapärast kangelast. Juba Vana-Roomas kujunes nukukomöödiate kangelaseks Maccus. Tema eeskujul sündis Itaalias 16. saj. Pulcinella. Koos Pantalone, Doktori, Arlekiini ja teiste kuulsate maskidega jõudis ta ka commedia del'arte repertuaari. Möödus mõnisada aastat ja lõbus, energiline, sõjakas suure nina ja kapuutsiga kangelane ületas paljude Euroopa maade piirid. Ta lõbustas inimesi Londonis, Pariisis, Prahas ja Moskvas. Igal maal omandas ta uusi iseloomujooni, tema Itaalia päritolu ununes ja teda hakati pidama vastava maa rahvalikuks kangelaseks. Prantsusmaal sai ta nimeks Polichinelle, Inglismaal Punch, Venemaal Petruska, Saksamaal Kasper, Kasperle või Hanswurst, Tšehhoslovakkias Kasparek, Prantsusmaal hiljem veel Guignol. Need tegelased läksid muutumatutena näidendist näidendisse, stseenist stseeni ja neile lisandus uusi tegelasi: Punchi kõrvale ilmus Judi, Kasperi kõrvale Gretel jt. Venemaal tunti Petruskat juba 17. sajandil. Nukkudega esinesid sel ajal rändnäitlejad skomorohhid. Nad kandsid pikka kuube, mil oli allääres rõngas. See tõsteti üle pea ja sirm ligi valmis. Stseene Petruskaga oli nende repertuaaris palju, kuid kunagi ei näidatud neid kõiki korraga. Stseenid valiti vastavalt publiku meeleolule. Sageli kasutati ka kohalikku ainestikku. Üks nukkudest kujutas sel juhul kellelegi ülekohut teinud tegelast ja nupukas Petruska nüpeldas teda rahva meeleheaks malakaga. Aasia rahvaste seas levis väga laialt varjuteater. See teatriliik sai alguses idamaades levinud esivanemaate vaimude väljakutsumise rituaalist. Hingesid hakati kujutama varjudena. Ilmusid esimesed professionaalsed nukujuhid, kes näitasid müütiliste esivanemate varje ja laulsid nende kangelastegudest. Põhirepertuaari moodustasid eeposed. Jaapanis on nukuteater tänapäevani säilitanud kõik oma traditsioonilised vormid. Mõnikord on nukud kuni 3/4 inimese suurused. Neid juhivad mitu musta riietatud näitlejat, kel on peas kapuutsid, kuid näod katmata. Ometi jälgivad vaatajad ainult nukke, kes esitavad üsna dramaatilisi lugusid. Teksti esitab lava kõrval istuv näitleja pilli saatel. Tänapäeval kulgeb etendus täpselt samuti nagu mitusada aastat tagasi. Väga mitmekesine on nukuteater Hiinas, kus on eriti suurt rõhku pandud näitlejate tehnilisele meisterlikkusele. Ka seal antakse nukukunsti üle ühelt põlvkonnalt teisele. Seega arenesid juba tekkeaegadest peale kõrvuti paljud tänapäeval tuntud nukuteatri liigid ja nukud: nii marionetid, käpiknukud kui ka varjuteater. Juba keskajal sündis Euroopas rahvalik nukuteater, kus näitlejad ei püüdnudki oma vaatajaile tõestada, nagu oleksid nende nukud elusad, liiguksid ja räägiksid ise. Need nukunäitlejad ei häbenenud sirmi tagant välja otse vaatajate ette tulla, et oma meisterlikkust, käteosavust, fantaasiat ja leidlikkust demonstreerida. Traditsiooniline nukuteater levis peaaegu kõigis maades üle kogu maailma. Tema vastu tundsid huvi paljud kirjanikud, kunstnikud ja lavastajad. J. W. Goethel, A. France'il ja K. Stanislavskil olid kodused nukuteatrid. Paljud maailmakultuuri väljapaistvad tegelased on loonud teoseid nukuteatrile või kirjutanud oma teostes nukuteatrist või selle tegijatest. Nukke või nukuteatrit mainitakse 15 Shakespeare'i näidendis. Austria helilooja F. J. Haydn lõi nukuteatrile viis nukuooperit. Tuntud on S. Prokofjevi ballett "Petruska", mida on lavastatud nii suurel laval kui ka nukulaval. Tänapäeva nukuteater hakkas kujunema pärast Esimest maailmasõda. Tuletati meelde ununenud traditsioone ja loodi uusi. Tekkisid uued populaarsed nukud. Pärast seda, kui Inglise televisioonis näidati lõbusat eeslikest Maffinit ja tema seiklusi, ilmus ta peagi koos oma sõpradega ka nukulavadele. Tsehhoslovakkias sai professor Josef Skupa kuulsaks oma uue nuku Spejbliga, kellele hiljem lisandus poeg Hurvinek. Teise maailmasõja ajal arreteerisid hitlerlased antifašistlike etenduste eest nii professor Skupa kui ka tema nukud Spejbli ja Hurvineki. Nukke hoiti politseivalitsuse spetsiaalses seifis. Põlvest põlve tegutsenud traditsiooniliste nukuteatrite kõrvale ja asemele hakkasid tekkima uued professionaalsed teatrikollektiivid. Vanim nukuteater Venemaal asub Peterburis ja on asutatud 1918. a. Kiiresti tõusis üheks kogu maailma juhtivamaks teatrikollektiiviks Moskva Riiklik Kesknukuteater, mis asutati 1931. aastal Sergei Obraztsovi juhtimisel. Tähelepanu keskmesse tõusis näitleja looming. Tekkis uus dramaturgia. Eesti nukuteater on alles üsna noor. Meil puuduvad sellised sajanditepikkused nukuteatri traditsioonid nagu teistes Euroopa maades. Kuid seegi lühike ajalugu alles ootab oma uurijat. Meie nukuteatri ja näitlejate kohta leidub teatrialases kirjanduses, suulistes ja kirjalikes mälestustes üksnes lünklikke andmeid (L. Kalmet "Pool sajandit teatriteed", G. Falk "Nukuteater igasse klubisse", D. Normet "Lo Tui", L. Talts "Olli Ungvere"). Siin esitatud lühike ülevaade eesti nukuteate algusaastaist põhineb peamiselt Leo Kalmeti mälestustel. Tõuke kutselise nukuteatri tekkeks andis 1935. aastal Tallinna külastanud J. Skupa marionetitrupp Tsehhoslovakkiast. Enne seda olid küll juba tegutsenud mõned isetegevuslikud nukutrupid (A. Libliku, S. Siiraku jt. juhtimisel), kuid just J. Skupa teatri külalisetenduste mõjul tekkis Leo Kalmetil ja Daved Poskal soov asutada ka Eestis nukuteater. 1936. aasta detsembris toimusidki selle esimesed etendused. L. Kalmeti loodud nukutrupp (Draamateatri juures) esitas kaks ühevaatuselist näidendit: D. Poska "Möldri mälestused" ja O. Lutsu "Nukitsamees". D. Poska nukuteater "Pillerkaar" aga esitas samal ajal D. Poska nukunäidendi "Miki spordimarssal". Seega möödus 1986. aastal 50 aastat Eesti kutselise nukuteatri asutamisest. Peale juba nimetatute seisid selle hälli juures ja olid hiljem pikemat või lühemat aega nukuteatriga seotud veel A. Talvi, S. Reek, L. Tui, O. Seliaru, O. Ungvere, A. Engelberg, H. Siirak, S. Siirak, M. Orgussaar, V. Alev, O. Liigand, A. Kaktus-Mägi jt. 1937. aastal õnnestus lavastajal Leo Kalmetil ja dekoraatoril Päären Raudveel minna õppereisile Tsehhoslovakkiasse. Kahe kuu jooksul sõideti koos Skupa trupiga läbi kogu Tsehhimaa, tutvuti ka teiste nukuteatritega ning toodi peale kogemuste kaasa ka hulk nukke. Kuni 1948. aastani mängiti ainult marionettnukkudega. Käpiknukusüsteemile mindi üle pärast 1949. aastal toimunud õppesõitu Leningradi ja tutvumist Leningradi Riikliku Nukuteatri ning sel ajal seal viibinud Moskva Kesknukuteatri etendustega. Juba sama aasta lõpul esietendunud G. Vladõtsina "Talumatus elevandipojas" (lavastaja H. Vaag) ja H. Vaagi "Laiskvorstis" (lav. F. Veike) rakendati õppereisilt saadud kogemusi. Eest Riiklik Nukuteater rajati 1952. aastal seni edukalt nukunäitlejatena tegutsenud näitlejate baasil. Nende seas oli end juba algusaastaist nukuteatriga sidunud Lo Tui ja Oskar Liigand, aga ka Helmut Vaag, Olaf Paesüld, Raivo Kuremaa, Bruno Mitt ja mitmed teised. Vastse teatri peanäitejuhiks sai Ferdinand Veike. Avaetendus oli F. Marsaki "Tare-tareke". Teater tõusis kiiresti NSVL paremate nukuteatrite hulka ja esines alates 1958. aastast edukalt mitmesugustel festivalidel ja ülevaatustel. 1960. aastal sõitis Nukuteater esimese Eesti teatrina välismaale. Bukarestis toimunud II ülemaailmsel nukuteatrite festivalil mängiti edukalt G. Gompanejetsi lasteooperit "Hunt ja seitse kitsetalle" (lav. F. Veike). Ka edaspidi esineti edukalt arvukatel külalisesinemistel nii kodu- kui välismaal. 1986. aastal toimus Riias juba seitsmes Balti vabariikide ja Valgevene nukuteatrite festival, mille traditsioon sai alguse 1966. aastal Tallinnas. Alates Kaunase festivalist 1989. aastal on need festivalid muutunud rahvusvahelisteks. Hulk aastaid olid Nukuteatri alustaladeks Lo Tui, Oskar Liigand, Helle Raa, Raivo Kuremaa, Olaf Paesüld, Bruno Mitt, Lembo Mägi, Kalju Renel, Meta Jürgo jt. Üheks tugevamaks nukunäitlejaks on kujunenud Hendrik Toompere. Mitmeid toredaid rolle on loonud Harri Kõrvits, Heino Seljamaa, Tõnu Raadik, Tene Ruubel, Malle Peedo, Anu Presjärv, Piret Sikkel, Aita Vaher ja Ülo Vihma. 1981. aastast on teatri peanäitejuht Rein Agur. 35 tegevusaasta jooksul on Riiklikus Nukuteatris loodud hulk meeldejäävaid lavastusi. Peale eespool nimetatud "Hundi ja seitsme kitsetalle" tuleks esileküündivamaina mainida veel selliseid etendusi nagu Raivo Kuremaa lavastatud G. Landau "Lumehelbekese kool" ja U. Leiese "Buratino lendab kuule" , F. Veikese lavastatud J. Kangilaski "Kaval Ants ja Vanapagan" ja "Kalevipoja sõit maailma otsa", U. Leiese "Vihavaenlased", P. Mäeotsa "Isand Seguini kitseke",G. Vladõtsina "Talumatu elevandipoeg", G. Lopejska - H. Krculova "Kureke ja hernetont", Rein Aguri lavastatud M. undi-R. Aguri "punamütsike", F. Tuglase-R. Aguri "Väike Illimar" ja "Toome Helbed", T: Janssoni-J. Saare "Muumimuinasjutt", V. Popisilova "printsess ja kaja", T. Yliruusi"Kadunud aabitsa saladus", Y. Kokko-J. Sanga "Pessi ja illuusia", E. Ignatviciuse "Tuhkurhobuse saatus", vendade Grimmide "Okasroosike" ja mitmed teised. Omapärased on olnud näitleja ja lavastaja Helle Laasi näitlejatunnid soome-ugri rahvaste muinasjuttudest (vepsa, setu ja saami muinasjutukavad). Teater on algusaastatega võrreldes muutunud mitmekesisemaks. Mängitakse nii traditsioonilise sirmiga kui sirmita. Julgemalt kasutatakse mitmesuguseid kujundlikke väljendusvahendeid. Teatrikeel on muutunud rikkalikumaks ja keerulisemaks. Eesti nukuteater tekkis ja arenes eelkõige kui lasteteater, samal ajal kui mujal maailmas oli nukuteater oma tekkeaegadel mänginud valdavalt täiskasvanuile. Nukuteater ongi eestlaste teadvuses tänaseni jäänud lasteteatriks, kuigi aastate jooksul on loodud mitmeid lavastusi täiskasvanute jaoks: I. Stoki-J.Drda "Kuradiveski" (lav. F. Veike), J. Peegli-J. Saare "Verine John" (lav. F. Veike), R. Rannapi-J. Sanga-M. Hundi "... ja ahne naine" (lav. R. Agur), "Aisopose vitsad" (lav. T. Raadik), W. Shakespeare’i "Romeo ja Julia" (lav. R. Agur), E. Ionesco "Ninasarvik" (lav. J. Lumiste), F. Dürrenmatti "Herakles ja Augease tall" (lav. R. Agur) ja A. Ehini "Kalevipoja lood" (lav. E. Spriit). Menukaimad lavastused on olnud I. Trulli "Imeline imik" (lav. E. Spriit) ja W. Shakespeare’i "Suveöö unenägu" (Lev. R. Aur). Peale kutselise nukuteatri mängivad eesti noorele teatripublikule ka harrastusnukuteatrid. Ludmilla Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn "Koolibri" 1992, lk. 8.