NUKKUDEST Teatrites mängitakse mitmesuguste nukkudega: marionettidega, varjunukkudega, käpiknukkudega, varrasnukkudega, miimiliste nukkudega jne. Marionettnukud on sellised nukud, mida juhitakse ülalt niitide abil. Niidid on kinnitatud hargi külge ja näitleja hoiab neid käes. Vastavat niiti tõmmates paneb näitleja nukul ühe või teise kehaosa liikuma. Nukkude käsitsemine on keerukas ja nõuab eritreeningut. Marionettnukuteater vajab ka keerulise konstruktsiooniga lava. Kui marionettnukuteatris varjab näitleja end lavaportaali taha, siis alt juhitavate nukkude puhul on näitlejad peidus nukusirmi taga. Näitleja käes olev nukk liigub sirmil ja tekib illusioon, nagu oleks nukk elustunud ja tegutseks iseseisvalt. Kõige lihtsamad alt juhitavad nukud on näpunukud ja käpiknukud. Näpunuku kehaks on näitleja paljas või kinnastatud käsi. Nuku pea on tõmmatud sõrme otsa. Palju kasutatakse selliseid nukke estraadil. Käpiknukk koosneb nuku peast ja pehmest materjalist kehast, mis nagu kinnas kätte tõmmatakse. Käpiknukk on üks kergemaid, kiiremaid ja elavamaid nukke, kuid tema liigutused on piiratud. Ei ole võimalik näiteks pöörata nuku pead. Suuremate võimalustega on üks käpiknuku eriliike pulk-käpiknukk ehk pulknukk. Ka selle süsteemi puhul on näitleja sõrmed nuku käte sees, nuku pea aga on pulga otsas. Vaba käega pulka keerates on võimalik nuku pead pöörata. Pulga külge võib kinnitada kangisid mehhanismide tarvis, mis panevad liikuma nuku suu, silmad, kõrvad jne. Liigendiga pulk annab võimaluse nukuga kummardusi teha. Nimetatud mehhanismide tõttu on pulknuku käsitsemine keerukam kui lihtsa käpiknuku käsitsemine. Alt juhitavate nukkude hulka kuuluvad ka varrasnukud ehk jaava nukud. Nende käsitsemine on veelgi keerukam. Oma nimetuse on nukk saanud Jaava saare järgi, kus mitme meetri pikkuste nukkude käsi juhiti nende külge kinnitatud teivaste abil. Jaava nuku pea on liikuvalt kinnitatud lühikese käivituspulga külge, mida näitleja hoiab peos. Nuku pead juhitakse puust rõnga ehk sõrmuse abil, mida näitleja liigutab pöidla ja nimetissõrme abil. Vardad võib peita ka nuku keha sisse. Pulknuku käte juhtimiseks võib samuti vardaid kasutada. Tulemuseks on pulk- ja jaava nuku segasüsteem, kombineeritud nukk. Nukke, mille juhtvardad on kinnitatud nuku jalgade külge, võib pidada vertepnukkude hulka kuuluvaiks. Algselt olid vertepnukud väheliikuvad staatilised kujukesed, mis liikusid mööda lavapõrandasse lõigatud kitsaid pragusid. Väga huvitavad on miimilised nukud. Pehmest materjalist, näiteks poroloonist, valmistatud nuku pea sees on vastavates kohtades aasad. Kui näitleja nuku pea sees olevate sõrmedega neist aasadest tõmbab, muudab nukk oma pea kuju ja ühes sellega ka näoilmet. Peale ülalkirjeldatute kasutatakse veel mitmesuguseid nukke, millest enamik on siiski ühe või teise põhiliigi teisendid või kombinatsioonid. Varras, mille küljes on nuku pea ja mille abil nukku üleval hoitakse, võib olla ka väljaspool nuku keha. Sellise nuku kehaks sobib tavaline käpik, kuid tema käsi ja jalgu võib liigutada ka nende külge kinnitatud varraste abil. Omaette grupi moodustavad nukud, mida kasutatakse lavastustes, kus näitleja ei varju sirmi taha, vaid on koos nukuga laval vaatajate ees. Siin on väga palju erinevaid võimalusi. Neid nukke võib juhtida varraste abil tagant või ülalt, nukku võib hoida kukla külge kinnitatud käepidemest jne. Selliste nukkude juhtimiseks on vahel vaja kahte või rohkem kui kahte näitlejat. Piiranguid ei ole ka nukkude suuruses: nukud võivad vabalt inimese suurused olla. Nuku jalad võib kinnitada näitleja jalgade külge. Ühe käega hoiab siis näitleja nuku pead, teises käes on nuku käsi. Selliseid nukke kasutatakse sageli ka estraadil. Varjuteater on eriti levinud idamaades. Vaid harva kohtame seda ka meie lavadel mõnedes stseenides. Varjunukud on siluettnukud. Nad võivad olla valmistatud nii läbipaistmatust kui ka läbipaistvast värvilisest materjalist. Idamaades tehakse varjunukke sageli õhukesest värvilisest nahast. Nukkudel võib olla ka liikuvaid liigeseid. Ekraanitagusest valgusallikast lähtuv valgus joonistab siluetid ekraanile. Lasteaedades ja lasteringides valmistamiseks ning kasutamiseks sobivad kõige enam näpunukud, käpiknukud ja pulknukud. Väga lihtsaid nukke võib valmistada paberkottidest, pappkarpidest, aedviljadest, lauatennisepallidest jne. Oma fantaasia rakendamiseks on siin piiramatud võimaluseed. Tuleb vaid silmas pidada, et nukk oleks lastepärane ja ilmekas. Ta peab vastama lapse käe suurusele, olema kerge, tingimata puhas ja korralikult triigitud riietega. Ludmila Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn "Koliibri" 1992, lk.13.