NÄÄRIVANA KOTT Kasutatud motiive N. Gerneti "Hanepojast" O. Liigand TEGELASED: Jänes Karu Kass Hunt Näärivana (Sirmi serv on kaetud valge riideribaga (lumi). Laval lumine küngas. On kuulda ähkimist. Lõpuks ilmub nähtavale Jänes, kes suure pingutusega veab enda järel suurt kotti.) JÄNES (märkab saalis istuvaid lapsi. Rõõmsa üllatusega): Oh-hoo! Tere-terekest kah! Näh, olengi juba päral. (Vaatab ärevalt ringi.) Kuulge, ega näärivana ole kusagil näha olnud? Ei ole? Näh, kartsin, et jään hiljaks. (Pühib higi.) Oh! (Osutab kotile.) See kott on ju päris raske. Ja kõik, mis siin sees on, on teile. (Vaatab uurivalt ringi, sosinal.) Tahate, ma näitan? (Vaatab ringi, jääb veidi mõttesse.) Ei, ma parem ei näita. Küll te pärast ise näete. (Hakkab uuesti kotti sikutama. Tõmbab, tõmbab, kuni komistab lumemügariku otsa, lennates kukerpalli.) Uuh-uu-huuh! (Lumi vajub kõrvale ja maast tõuseb üles unine Karu.) KARU (torisedes): To-to-tohooh! (Haigutab magusalt.) JÄNES: Oi, kuidas ma ehmusin. Oi, oi küll sa ehmatasid mind! KARU (naerab): Hö-hö-hö! JÄNES: Mis sa veel irvitad, va laiskvorst! KARU: hä-hä-hä! (Ringutab mõnusalt.) JÄNES: Magad õige aja maha ja nüüd kohutad tõsist töömeest ka veel. Tule aita kott õigesse kohta vedada! KARU: Mmh? (uudishimulikult.) Mis kott see sul on? JÄNES: Näh! Ära nii palju päri! (Lastele.) Küll võib ikka palju pärida ja rääkida. Tule ja aita! Noh! KARU (läheb appi ja ühiselt veetakse kott õigele kohale. Kott on suur): No on aga põrakas kott! Mis see siis on? JÄNES (laulab): Nääripakid, nääripakid, nääripakid ilusad. Sees on õunad, präänikud, kompvekid ja pähklid. KARU (üllatunult): Ära räägi! Tõsi või? Kas juba näärid? JÄNES: Näh! Naljatilk! KARU (solvunult): Mis tilk ma sul olen? Parem vasta, mis sult küsitakse? JÄNES: No mis sa siis arvad, et on maipühad või? Kas siis ise ei näe, et ümberringi on puha lumi ja tähed säravad kui nööbid. KARU (vahib ringi): Oh sa mait! (Veab ninaga õhku.) On jah näärid. Näärilõhnagi kõik kohad täis. Mis ma nüüd teen? Ma pidin ju sul aitama nääripakke valmistada. Miks sa mind üles ei äratanud? JÄNES: Kas ma teadsin, kus sa vedeled. KARU: Ära ole pahane. JÄNES: Mis seal pahane või ... KARU (haarab jänesest kinni ja tiirleb temaga ringi, ise laulab): Nääripakid, nääripakid, nääripakid ilusad. Sees on õunad, präänikud, kompvekid ja pähklid. (Jänes naerab.) KOOS: Näärikotti valvame. Näärivana andis luba. Vaevalt kui saad mõtelda - ongi siin ta juba. (Eemalt kostab Kassi kräunumist.) JÄNES (ehmunult): Mis see on? KARU: Oleks nagu kass või ilves. JÄNES: Kass metsas? Nääri aegu? Mine nüüd! KARU (nõutult): Mm-mõhh? JÄNES: Äkki ongi ilves, mina kardan. (Enne kui karu jõuab vastata, tuiskab üle lava kassipoeg.) KASS: Trilla- trulla-trilla-trulla ... KARU: To-hohh! JÄNES (on karanud ehmatusest Karu selja taha, üllatunult): Ongi kass ja tillukene! KASS (tuleb hüpeldes lavale tagasi): Tere, sõbrad! KARU: Mida sina siin teed? KASS: Näed isegi, et hüppan! KARU: Seda ma näen jah. Aga mida sa siit otsid? KASS: Tulin Näärivana otsima. JÄNES: Üksi? KASS: Kuidas üksi, teie olete ju ka. KARU: Ei - noh ... JÄNES: Mis su ema küll ütleb? Sa pead kohe koju minema. Oled ju nii pisike, külmetad end veel ära. KASS: Mina ei taha pisike olla. (Laulab.) Pisike on olla paha. Kohe suureks saada tahan. Siis ei karda ma kedagi ja elan uhkelt edasi. JÄNES: Naljakas kassipoeg. KASS: Ah mina poeg? Oh-oh hoo! (Viibutab käppa jänese nina all, see taganeb.) KARU: Vaata, kui sõjakas. Kuule, kui sa pisike olla ei taha, siis sulle Näärivana ka ei tule. Suurtele Näärivana ei tule ju. KASS: Ah suurtele ei tule. Ei, siis ma tahan küll pisike olla. KARU: Noh, näed nüüd. Mine ilusasti koju. KASS: Ma ei oska ju! (Jänes ja Karu on nõutud.) JÄNES: Hea küll, me anname koti Näärivanale üle ja viime siis su koju. KASS: Kas Näärivana tuleb siia? KARU: Tuleb. KASS (keksides): Oi, kui tore, oi, kui tore! JÄNES (naerab Karule): Ei sellel külm hakka. KARU: Küllap vist. JÄNES: Kas sa Näärivanale salmi oskad lugeda? Ega sa muidu kingitust ei saa. KASS: Oskan küll! (Loeb ühe hingetõmbega.) Kurr-karr, kus sa lähed? Nurr-narr, nurme lähen. Mirr-marr, mida otsid? Hirr-harr, hiiri otsin. (Keksib. Peatub äkki.) Aga kas teie oskate? JÄNES: Oskame küll. KASS (läheb Karu juurde): Noh, ütle sina! KARU (naerab laginal, siis küünitab end kassipoja kõrva äärde ja ütleb salapäraselt, ilmekalt ja aeglaselt): Mäe taga avar aru, aru taga tume mets ... Metsas elab vana Karu ... kõnnib vaikselt müta-müts. Noh, mis sa arvad, kas kõlbab? KASS: Kõlbab küll. Ainult liiga lühike. KARU: Ma võiksin ju veel edasi ütelda, aga järgmine salm tooks mulle uuesti une peale, sellepärast ma ei ütle. KASS: Ütle, ütle! Noh ütle! KARU: Noh olgu: Talvel karu magab aga ... vaikses urkas lume all ... (Haigutab magusalt.) Ei, edasi ma enam ei või. Ma võin uuesti magama jääda. (Raputab une uuesti ära.) Ma lähen parem jalutama. Peletan une ära. Teie aga valvake. Kui Näärivana tuleb, siis hõigake. (Lahkub.) KASS: No nüüd jättiski salmi pooleli. JÄNES: Noh, aga kui ta magama oleks jäänud, kes siis Näärivanale koti selga aitaks? KASS (patsutab kotti ja uurib seda igast küljest): Kas see ongi Näärivana kott? JÄNES: Jah. (Eemalt kostab laulujoru.) Keegi tuleb! KASS: Keegi tuleb. JÄNES: Siia tuleb! HUNT (lavale ilmudes): Auu-uu! Kus nüüd suureküla kari, väikeküla veised, laisa rahva lambad? Kõik on juba kaugele ära läinud ja mina jälle ilma. Aa-uuu! JÄNES: Uuuuuhhh! (Hüppab koti taha.) HUNT (uudistab kassi, tehes tema ümber tiire, aeglaselt liginedes): Tere-e-e! (Kass on küüru selga tõmmanud ega lase hunti silmist.) HUNT (julgemalt): Kuidas käbarad käivad? KASS: Kõhh! HUNT (kargab ehmunult tagasi, uudistab): Ke-kes sa sitikas sihuke oled? (Kass kräunub koleda häälega.) HUNT (hüppab hirmunult eemale): Ee-i, ära nüüd pahanda, kullake ......... (Kass liigutab end.) HUNT (taganeb Kassist hästi kaugele): Mm-a olen hästi kukupai. Ära ärritu! Ära pahanda! KASS: Hha! HUNT (võpatab): Ja-jah! Mm-ma lähen kohe ... (Pöördub minekule, siis üle õla.) Ütle, mis sa siin teed? KASS (läbi hammaste): Valvan! HUNT (pöördub uudishimulikult): Valvad? Mida? KASS (endiselt): Näärivana kotti valvan. HUNT: Oo-o! Kas sedasama? (Läheneb kotile.) KASS: Sedasama! HUNT: Oi, kui suur! Kas võib lähemalt vaadata? KASS: Vaata! HUNT (näeb koti taga Jänest, kilkab rõõmsalt): Jänes! (Jänes tõuseb värisedes püsti, Hunt tahab Jänest emmata.) Jänku, vana sõber! JÄNES (põikab eest): Mi-mis sõber ma sulle olen? HUNT: Ha-ha-ha! Mis sa, pikkkõrv, kardad? Ma olen praegu heas tujus. Las ma kaisutan sind veidi. (Ligineb.) JÄNES (jookseb Hundi eest ümber koti ja varjab end Kassi selja taha): Aa-appi! KASS: Põhh! (Läbi hammaste.) Jäta Jänku rahule! HUNT (taltub): Hea küll, hea küll! Olgu pealegi. Jätan. (Vaatleb kotti. Jänes ja Kass jälgivad iga tema liigutust. Hunt tuleb ligemale.) Kas Näärivana teile ka kinke annab? JÄNES: Kui salme oskame, siis annab. HUNT: Kuulge, võtke mind ka valvama. KASS: Kui salme oskad, siis valva. JÄNES (teeb Kassile märke, et see ei nõustuks. Kuna Kass on nõusoleku peaaegu välja pahvatanud, lisab): Jah, kui ainult ilusaid salme oskad. HUNT (naerab): Oskan, miks ei oska. Kuula! Silkan, solkan sooda mööda, astun aia äärta mööda, kargan karjase järele - ehk on jäänud jäärakesi, uinund utetallekesi, viibind varssu, vasikaida. JÄNES: See on kole salm, see ei kõlba. KASS. Ei kõlba jah. HUNT: Aga ilusamat ma ei oska. JÄNES: Siis sa valvama ei kõlba. HUNT: Noo? Ha-ha-haa! Või ei kõlba? (Ligineb Jänesele.) Miks see salm siis ei kõlba? Ütle seda mulle kõrva sisse. JÄNES: Ära tule! Ära tule! Appi! (Hunt ligineb aeglaselt ja naerab. Kass möirgab lõvi moodi.) HUNT (kargab ehmunult tagasi): Mis hääl see oli? KASS: Lõvi hääl HUNT: Lõvi hääl? Oled sa lõvi? KASS: Ei ole, aga mu sõber on lõvi. HUNT: On ta ka siin? KASS: Ei ole. JÄNES: Aga Karu on küll. Jalutab siin läheduses ringi. HUNT: Ja-jah. Või lippab läheduses ringi. No-jah, mul ka aeg minna. (Lippab minema.) KASS: Kes see oli? HUNT: Hunt, väga paha ja kuri loom. KASS (käib pahaselt ringi): Igav hakkab. Et see näärivana ka ei tule. Kuule, loe ajaviiteks oma salm. JÄNES: Metsas algab nääripidu. Jänes peitu nüüd ei lidu. Kuuse juures rõõmuhoos kepsu lööb ta täies hoos. (Kuuldub käo kukkumist. Kass ja Jänes jäävad kuulatama.) KASS: Kägu? JÄNES: Talvel? (Kostab. Ku-ku, ku-ku! Kärr-kä-rr-auh!) KASS: Mis see on? JÄNES: See pole õige asi. KASS: Mida teha? JÄNES (hirmu täis): Lähme vaatama. (Lähevad.) HUNT (joostes): Näärivana tuleb, Näärivana tuleb! Lapsed, vaadake, vaadake selja taha, näe!! (Kui lapsed lava poole tagasi pöörduvad, on hunt kotiga läinud. Samal hetkel tuleb laste keskele Näärivana.) Tere, lapsed! Tere, kogu pere! Mis mu elul nüüd on viga, sõitsin siia lennukiga. All olid metsad, härmas puud, Ülal taevas naerev kuu. Tuulepoisid tegid võidu, pika-pika saanisõidu. Ümberringi oli öö, kõikjal näärisagin, töö.. Sõit, see paar tundi aega nõudis, aga näete, siia jõudsin täpipealt just sellel ajal, kui mul tulla oli vaja. Mõtelge nüüd kähku valmis oma laulud, näärisalmid! Mina aga vaatan, mis mul kotis teie jaoks leidub. (Otsib.) Noh, kus mu kott siis on? Ei ole. Jänku ja Karumõmm pidid mulle selle siia ette valmis tooma ja selga aitama. Ei ole. Kas Jänes ja Karu käisid siin? Huvitav, kuhu nad koti panid? Lapsed, hüüame neid, kutsume nad siia. JÄNES ja KASS (tulevad suure jooksuga): Näärivana, Näärivana! JÄNES: Näärivana juba siin! NÄÄRIVANA: Kus mu kott on? KASS (märkab, et kotti pole): Kotti pole! JÄNES(Märkab alles nüüd, et kotti pole): Kotti pole! KARU (ähkides): Noh! (Märkab Näärivana.) Tere, Nääritaat! JÄNES: Kotti pole! KARU (ähmi täis): Mi-mi-mi-mis? Kuidas pole? KASS: Kadunud! KARU: Mm- mmõh? NÄÄRIVANA: Huvitav, kuhu see siis jäi? JÄNES (hädiselt): Ei tea. KASS: Oli siin ja nüüd ei ole. NÄÄRIVANA: Kas keegi veel siin käis? JÄNES ja KASS: Hunt. NÄÄRIVANA: Nii-nii. (Pöördub laste poole.) Lapsed, kas keegi nägi, kes koti ära viis? LAPSED: Hunt viis! NÄÄRIVANA: Või nii! Siis kohe Hundile järele! KARU: No on alles lugu. Ma sellele soele näitan! NÄÄRIVANA: Lapsed, kuhu poole Hunt läks? (Lapsed näitavad.) Ah sinnapoole. Siis lähme talle järele. Lähme kõik koos. Tulge meile appi! Tõuske püsti ja marssige kohal kaasa: üks, kaks, üks, kaks! Loeme salmi ka. KASS, NÄÄRIVANA ja JÄNES: Tasa vaikse metsa all hulgub kuri susi hall. Meie lähme metsast läbi, teeme Hundile seal häbi. Edasi ja edasi mööda Hundi radasid! (Ilmub hundi maja.) NÄÄRIVANA: Seis! Olemegi kohal. Istuge, lapsed! Mis nüüd edasi saab? KASS: Kui katsuks algul heaga? JÄNES: Või kavalusega? NÄÄRIVANA: Tehke, kuidas soovite, ainult et kott oleks tervelt käes. (Kass koputab uksele.) HUNT: Kes seal on? Mind ei ole kodus. KASS: See olen mina. Anna Nääritaadi kott meile heaga kätte. Lapsed ootavad. HUNT: Ei anna, mine, kust tulid! JÄNES: Me tõime sulle teised kingitused. Kompvekid panevad hambad valutama. HUNT: Huvitav, mida sa siis tõid? JÄNES: Sada kana ja sada kukke. HUNT: Kas tõesti või? Miks ma nende häält ei kuule? NÄÄRIVANA (sosinal): Lapsed, aitame nad hädast välja. Kaagutage kana ja kirege kuke moodi! (Lapsed häälitsevad.) Aitab. KASS: Noh, kas kuulsid? HUNT: Kuulsin. Need alles noorukesed, ei neist saa mulle midagi. NÄÄRIVANA: Kaval, mait. KASS: Proovime veel. JÄNES: Kriimsilm, me tõime sulle tallekesi. HUNT: Valetad, tallekesed määgiksid. NÄÄRIVANA: Lapsed, määgime kõik. (Lapsed häälitsevad.) HUNT: Kuulen. Aga ma ikkagi ei taha. Näärikoti sisu on palju maitsvam. KASS: Ah, ei tule välja! JÄNES: No mis sa ütled! Ma proovin veel. Tõime sulle lehmakese! NÄÄRIVANA: Ammuge, ammuge - ammuu! ammuu! (Lapsed ammuvad.) HUNT (itsitab): Hihihii! Kotti ma ei vaheta. Kasige minema! JÄNES (lootusetult): Meie ei suuda seda röövlit üle trumbata. KASS: Mida nüüd küll teha? NÄÄRIVANA: Ma ei saa ühe koha peal nii palju aega viita. Teised lapsed ootavad mind ka juba. Sellepärast teeme nii. (Sosistab midagi Kassile ja Jänesele. Siis pöördub laste poole.) Need lapsed seal ääre peal on kütid ja lasevad püssi: põmm-põmm! Teised puhuvad jahisarve: tuu-tu-luutu! Aga need siin peavad koera moodi haukuma. Praegu vaikige, aga niipea, kui Hunt uksele ilmub, hakake pihta. Kas saite aru? JÄNES ja KASS (klopivad vastu ust): Häda! Häda! Tule välja! Häda! HUNT: Pole mingit häda. Ha-ha-ha! tehke, et minema saate! Magada tahan. JÄNES: Jahimehed on metsas! KASS: Vist otsivad sind! JÄNES: Lase jalga! KASS: Tule uksele ja vaata! HUNT: Jahimehed? (Pistab pea uksest välja.) NÄÄRIVANA: Hakake pihta! Põmm-põmm! Tuutu-luutu! Auh-auh! HUNT: Oi heldeke! Nüüd on küll ots käes. Appi! (Põgeneb. Kass, Jänes ja Karu tormavad majja ja tirivad koti välja.) JÄNES: Kätte saime! KASS: Siin ta on! JÄNES (Karule): Aita! KARU: Tore on ! (Upitab koti Näärivana õlale, Jänes ja Kass aitavad.) NÄÄRIVANA: Lõppeski kõik õnnelikult. Nüüd on kõik nääripeoks valmis. Las kõlab rõõmus tantsuviis ja rõõmsalt tantsu lööme siis! JÄNES, KASS ja KARU(saavad Näärivanalt kingipakid, teevad lauldes ringi ja lahkuvad): Me rõõmsalt vastu võtame siin jälle aastat uut! Ja uljas ringis keerleme all halja nääripuu. NÄÄRIVANA (lastele): Ja, nüüd, lapsed, on teie käes kord. Nääripakid, nääripakid ilusad ..