NÄPUNUKUD Näpunukke on väga lihtne valmistada tennisepallidest. Tennisepall on küllalt kerge ja selle pehme, karvastatud pind ei vaja erilist katmist, piisab vaid detailide - kõrvad, silmad, nina jne. - lisamisest Tennisepalli sisse teeme skalpelli või terava noaotsaga augukese sõrme jaoks. Seejärel tuleb välja valada palli sees olev ebameeldiva lõhnaga vedelik ning jätta pall mõneks ajaks seisma. Vajaduse korral võime tennisepalli ka värvida. Selleks sobib villase riide värv. Keeta ei ole vaja, piisab palli veeretamisest kuumas värvilahuses. Mõned nukud on isegi huvitavamad, kui nad jäävad laiguliseks. Kui pall on kuivanud, alustame detailide õmblemist või liimimist pallile. Kõrvad valmistame loomnukkude poroloonist, flanellist, uhutud trikooriidest, karusnahast või villasest materjalist. Silmadeks sobivad nööbid, pärlid, nahk või paksem riie, ninaotsakeseks pärlike või väike nööp. Vurrud võib panna jõhvist , naharibadest või lõngast. Juuksed inimnukkudele teeme lõngast või uhutud trikooriidest. Kui mõni nukk peab olema teistest suurem, näiteks kitseema või hunt, siis teeme palli suuremaks naharibade lisamisega või kogu pinna katmisega. Näpunuku juurde võib kuuluda sõrmkinnas: jänesel valge, hiirel hall jne. Sõrmkinda külge sobib kinnitada saba või mingi muu väike detail. Näpunukkude valmistamisest võivad edukalt osa võtta ka lapsed, see meeldib neile väga. Toredaid näpunukke võib teha aedviljadest. Fantaseerimisvõimalusi on palju. Loodus ise annab selleks küllalt palju ainet. Oleme ju kõik leidnud "kõrvade" ja "ninaga" kartuleid ning muidki huvitava kujuga juurikaid. Tähtis on, et need oleksid kerged ja püsiksid hästi sõrme otsas. Näpunukkude valmistamiseks sobivad aedviljadest kõige enam kartul ja porgand, samuti väike kaalikas, punane peet, seller ja petersell. Kaalikas ja peet on seda huvitavamad, mida suurem narmasjuurikas neil on. Sama kehtib ka porgandi ja peterselli kohta, mille omapära tõstavad kõverused, lisaharud ja mügerikud. Kartul tuleb muidugi valida selline, millel "kõrvad" ja "nina" juba olemas. Hästi sobib nukkudeks ka kõvem õun ja pirn. Kui huvitav üks või teine juurikas oma kujult ka ei oleks, vajab ta tavaliselt täiendamist. Väiksemast mugulast, porgandist või petersellist võib saada suurepärane nina. Kartulist või porgandist lõigatud rattad, marjad, pooleks lõigatud väikesed tammetõrud, puukoore tükikesed, herned, oad jne. sobivad hästi silmadeks. Juusteks kasutame sammalt, rohututte, samblikku, puulehti, tilli õiesarikat. Suu võib lõigata porgandist või punasest peedist. Kasetohust või mõnest suuremast lehest saab nukule toreda mütsi. Aedviljad peseme kõigepealt puhtaks. Sobivasse kohta lõikame sõrme jaoks nii sügava augu, et nuku pea püsiks hästi sõrme otsas. Detailid kinnitame plastiliini, teritatud tikkude, liimiga. Aedviljadest tehtud nukke saab kasutada illustreeriva materjalina õppetundides. Lasteaias sobivad aedviljanukud mitmesuguste sügisteemaliste kõnearendustundide läbiviimiseks. Neid saab kasutada ka muusika-, joonistus-, voolimis-, kleepetöö ja meisterdamistundides. Näpunukud mõjuvad eriti hästi siis, kui neid on nukulaval palju. Seetõttu sobivad nad nukukontsertide korraldamiseks, millest saab korraga osa võtta palju lapsi. Juba paari-kolme aedviljanukuga võivad lapsed sisustada toreda sügiskontserdi. Piisab ka ühest nukust, kes juhib kogu kava. Need nukud sobivad ka väga mängupidude läbiviimiseks õues. Aedviljanukke ei saa ka kaua säilitada. Need on põhiliselt ühepäevanukud. Kilekoti sees hoituna säilivad nad veidi kauem. Ludmilla Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn * Koolibri * 1992, lk. 33.