KURB SÜNNIPÄEVAPIDU TEGELASED:
1 pilt Kivinõia kiviloss. Kivinõid istub nukralt troonil, telefonitoru peos. Kivinõid: Keda küll kutsuda oma
sünnipäevale? Teised kivinõiad on ju kõik kivisööjate poolt ammu nahka pistetud.
Vaid mina üksi olen jäänud.... Ega ma siis ometi endale helistama ei hakka!? Või
siiski... Kivinõid: Kas ma olen nüüd
Kivinõid või külaline? Ah, laulan parem. "Istutasin kivipuu, Nüüd helistan Ropkale! (võtab telefoni ja
valib numbri) Kivinõid: Sa oled lepapea! Kui ma sulle helistan, kes siis veel peale sinu peaks kuulma? Ropka: Kvaaks! Ühtki kivisööjat pole näha. Ei lähedal ega kaugel. Kvaaks! Kivinõid: Ropka, sa oled suhkrupea, koogikreemipea. Kui kivisööjaid pole näha, siis tule minu lossi. Ropka: Si-si-sinu los-ss-si? Kas-ss ss-sa ss-saadad mind pens-ss-ionile? Kivinõid: Sa oled jahupea! Mis sa sisised nagu uss. Muidu mul tulebki tahtmine sind ussiks nõiduda! Viskab telefonitoru hargile. Kivinõid: (uudishimulikult) Näita, mis sa mulle tõid? Ropka: Mi- midagi... Kivinõid: (vihaselt) Sina oled lollpea, kipspea, kruvipea! Kas sa tahad, et ma olen sünnipäevalaps ja sünnipäevakülaline korraga ning peale selle pean veel endale kinkima kah? Ropka seisab hirmunult ja põrnitseb maha. Kivinõid lööb käega ja hakkkab nõiduma. Kivinõid: Jälle kostab krigin ja kragin ja Ropka kätele langeb uhke ussinahast mantel. Kivinõid rõõmustab nagu laps. ja plaksutab käsi. Kivinõid: Tjah, kas see ei tulnud mul toredasti välja! Mis sa seisad nagu kivikuju! Soovi mulle ruttu õnne ja anna kink üle. Või pean ma ka seda sinu eest tegema? Ropka: Pa-palju õnne sü-sünnipäevaks ja i-isiklikuks e-eluks! Ja si-siin on si-sinu kink. Kivinõid: (rahulolematult) Sa oled ludupea! Mis tuleb teha kingiga? Mulle ümber panna. Ma tahan ometi uhkustada. Ropka täidab kiiresti käsu ja paneb nõiale mantli õlgadele. Kivinõid läheb end peeglist imetlema. Kivinõid: Noh, Ropka, mitu mind on? Ropka: Ku-kuidas mitu? Ss-sind on üks. Kivinõid: Ropka, mina saadan sind pensionile, kui sina oled niisugune luupea, kapsapea, sulepea... Ropka: Millal sa mind saadad?
Ma ootan kogu aeg, et sa mulle uhke märgi rinda paned. Kvaaks. Ropka: Jaa, sa lubasid. Seesamune, et sa ütlesid... et Ropka, sul on viimane aasta käia ümber Halli Kivi, siis saadan sind pensionile, panen sulle märgi rinda ja ütlen : puhka nüüd, Ropka! Kvaaks! Kivinõid: (virilalt) Sa mõtled ainult endale. Aga täna peab minule mõtlema. Täna on minu sünnipäev. Mulle ei pane keegi märki rinda. Kivinõid puhkeb nutma. Kivinõid: Mitte keegi ei mõtle minule. Ainult kivisööjad mõtlevad ja nemadki tahavad mind vaid nahka pista. Nutt lõpeb järsu nuuksatusega. Kivinõid: Sina, Ropka, oled tainapea, kummipea, naelapea! Mind ei ole mitte üks, vaid kaks. Ja kui sina seisad siin peegli ees, siis on sind samuti kaks. Aga meid peab olema rohkem. Palju rohkem. Mis sünnipäevapidu see on, kui meid on ainult neli. Ütle mulle, no mida ma pean tegema? Ropka mõtleb pingeliselt, kuid ei tule ühelegi heale mõttele. Kivinõid: Sa tahad öelda, et ma pean hakkama peegleid nõiduma. Tubli, Ropka! Et siin oleks peegel ja siin ja siin ja siin. Ah? (naerdes) Et ma oleksin nagu täring, mida saab kuue kandi pealt vaadata. Ja sind kah. Ja siis on mind kaksteist. Kuule, misasja sina kuulad, kui mina arutan! Võta jalad selga ja too vanaemad sünnipäevapeole! Kõik kolm vanaema ja ma peegeldan nemad kah kolmeteistkümneks. Ütle, palju meid siis on? Ropka hakkkab oma sõrmedel arvutama. Ropka: Sina ja mina oleme kaks, kolm vanaema veel juurde, see teeb kokku viis ning nüüd viis korrutada... Kivinõid: Ropka, kas sa polegi veel läinud! Too vanaemad siia, mulle tuli sünnipäevatuju! Ropka kihutab minema. Kivinõid hakkab peegleid nõiduma. Nagu taevast ilmuvad kuus uut peeglit. Kivinõid: 2 pilt Mets. Maare: Oih, Sulo! Ma vupsasin
ainult viieks minutiks sisse! Rohkem pole mul aega, muidu vanaema paneb plehku. Maare: (hingeldades) Ega ma naljapärast ei tulnud, ma tulin matemaatika pärast. Sulo: Kui matemaatika pärast, siis oota kümme sekundit. Ma saan oma joonistuse kohe valmis. Mida sa siis ei oska lahendada? Maare: (hüpeldes ja liblikana hõljudes) Oih, ma teadsin kohe, et sa oled hea hundipoeg, aga mitte mõni vanatöll. Sulo: Mul läheb silmade ees kõik kirjuks, kui sa liblikat mängid. Maare: (jääb seisma) Oih, ma rohkem ei mängi. Maare:( avab õpiku ja vuristab) Aasal tantsivad neli päevapaabusilma. Igal liblikal on tiibadel neli suurt sinist täppi. Mitu täppi on kokku? Sulo: Mida sa pead kõigepealt tegema? Maare: Kõigepealt? Pean koju vanaema juurde minema, et vanaema plehku ei paneks, aga tegelikult ... tahaksin minna aasale, kus need liblikad tantsivad, nende sinised täpid on just nagu silmad. Oih, aga ma pidin ju arvutama! Sulo: Täpselt. sa pidid kirjutama oma vihikusse neli korda neli ja siis arvutama, palju see on. Maare: Ja muud mitte midagi? Oih, kui kerge ülesanne! Neli korda neli on kuusteist. See on ju korrutustabel. Oih, kui kerge ülesanne! (hakkab uuesti keksima) Heliseb telefon. Ropka: (ähmi täis) Halloo. Siin räägib kivivalvur Ropka. Kas sina oled Zuuzi? Sulo: (teeb vanaema Zuuzi häält) Mina. Ropka: Kas sa oled üksi toas? Sulo: Üksi. Ropka: Sulot ei ole? Sulo: Ei ole. Ropka: Tee siis eluga! Kivinõial on täna sünnipäev ja me oleme kõik kutsutud. Kvaaks. Ja et pidu rutem peale hakkaks, too Sabiine ja Adelheid autoga platsi. Sulo: Saab tehtud. (paneb toru hargile ja ulub nii pikalt, et Maare peab kõrvad käppadega katma) Sulo: Helistan ka Taisile. (võtab telefonitoru ja valib numbri) Halloo, Taisi. Kas keegi helistas praegu su vanaemale? Taisi: Ei. Vanaema Adelheid magab juba seitse tundi. Sulo: Väga tore. Las magab seitse tundi veel! Kui keegi peaks kõllama, siis mängi oma vanaema ja ütle talle: tulen kohe sünnipäevapeole. Taisi: Ma ei saa su jutust õhkagi aru, tukastasin just. Oota natuke. Taisi paneb telefonitoru hetkeks kõrvale, hõõrub käpaga silmi, teeb paar kükki. Taisi: Nüüd räägi mulle veel üks kord üle, et ma ei ajaks midagi segamini. Sulo: Kui keegi peaks helistama, siis ütle, et sina oled vanaema Adelheid ja helista mulle kohe tagasi. Maare tammub nõutult paigal. Ei tea, mida asjast arvata. Maare: Ma jooksen ruttu koju, panen kõik uksed ja aknad kinni ning poen kõige kaugemasse nurka. Kui keegi helistab, siis ta mind ei näe. Sulo: (rahustavalt) Aitab pabistamisest! (otsustavalt) Ma helistan ise vanaema Sabiinele ja mängin Ropkat. Sulo valib Sabiine numbri. Sabiine: Kas sina oled Ropka? Ma just mõtlesin, et sa pole ilmatu aja mulle tilistanud. Ka sa kutsud mind nüüd koosolekule? Sulo: Ei. Mul on seekord Kivinõialt erakordne käsk. Ma saadan su magama. Sabiine: Kuri pähe! Ega mina pole Adelheid, kes tahab voodis lesida. Sulo: Tahad küll.. Ma saadan sulle ilusa unenäo. Sabiine: Missuguse? Sulo: Oma unenäo. Sabiine: Sina, Ropka, oled vanas eas dsentelmeniks hakanud. Eelmine kord lubasid mind võrkkiiges kiigutada ja nüüd saadad oma unenäo. Mäherdune see unenägu siis on? Sulo: Mina mängisin unes koeraga. Aga äkki sai koerast sebra, tead küll, see väljamaa loom. Mina toppisin teda kogu aeg kappi, aga tema tahtis kapist välja tulla ja kapp lagunes koost ja siis ma naersin. Sabiine: Ei, see pole miski unenägu. Mina näen sinust palju ilusamaid unenägusid. Ma nägin, nagu oleks juba talv olnud ja me tegime Zuuziga kaks lumememme. Noh, mitte lumememme, aga lumemeest. Üks oli nõianäoga ja teine surnupealuunäoga, aga see surnupealuunäoga sai elavaks ja andis meile kummalegi kolm võlumusi. Sulo: Kindla peale on sinu unenägu kenam. Tead, sa vaata see ükskord veel läbi! Sabiine: Mida? Sulo: (käskivalt) Ole nagu kinos ja vaata veel ükskord läbi! Pane vatitropid kõrva ja tõmba tekk üle pea, siis ei sega sind keegi vaatamast. Head kosutavat kinoskäiku! 3 pilt Suure Halli Kivi juures. Ropka jalutab ümber kivi. Peatub aeg-ajalt ja vaatab kaugusesse. Ta ootab susi Zuuzi autot. Ropka: (ümisedes) Kostab imelik krigin ja kragin. Ilmub Kivinõid. Ropka kohkub hirmsasti. Kivinõid ronib kivi otsa istuma. Kivinõid: Tjah, ma kuulen ainult sinu laulu, aga kus on vanaemad? Ropka: Silmapilk on nad platsis. Kivinõid: Sina oled nullpea. Mitte vanaemad, vaid kivisööjad. Kui nende ajarvestus sassi läheb, kas sa mõtled siis, et nad oma koopas kükitavad? Siis nad tulevad siia. Ropka: (ümber kivi jalutades) Kvaaks. Just nii. Kivinõid: Ropka, sina oled jahupea! Mis asja sa käid ümber kivi, kui mina olen kivi seest väljas! Sa pead nüüd mind kivi peal valvama. Ropka ronib kivile Kivinõia kõrvale. Kivinõid: Ropka, kui sina oleksid noor, mis sa siis teeksid? Ropka: (areldi)Ma... ma... ei tea. Kvaaks. Kivinõid: Ma ütlesin kohe, et sa oled põhupea, õhupea! Need arvavad ka, et kui meie saaksime nooreks, küll me oleksime siis targad. Aga just rumaluses peitub kõige suurem ilu. Sa vaata, kui armsad on vanaemad, kui nad nooreks muutuvad. Ropka vaatab sõnakuulelikult ringi vanaemasid otsides. Kivinõid: (käratab) Ei, tea, mida sa peaksid vahtima, kui mina räägin. Sina õhupallipea, mine võta vanemad vastu. Ropka tormab ummisjalu vanaemade poole, ise neid märkamata. Põrkab vanaemade vastu. Susi , Maare ja Taisi on vanemadeks maskeerunud. Ropka: Noh-noh! Kuhu te jäite nii kauaks? Kvaaks? Taisi: (teeskleb solvunut) Väga kena vastuvõtt. Me tuleme peole ja saame riielda. Me lähme kohe tagasi. (keerab end ringi) Maare: (värisedes) Mi-mina a-arvan ka, e-et lähme ta-tagasi. (väristab silmade ees ristikuõiepunti, milles on ka üks salarelv - neljaharuline ristikheinaleht). Ropka on nagu pisut kahtlustava olekuga. Kivinõid: Tagasi ei tohi minna! Tulge siiapoole, ikka otse, ikka otse. Tjah, ja nüüd võtan ma teie kingid vastu. Sulo: Vabandage väga, aga meil ei ole kinke. Meil oli selle tulemisega nii kiire, et ...Sabiine ei jõudnud muud kaasa krabada kui paar härjapeanutti. Kivinõid: (pahaselt) Ise oled härjapea! Misasja teen mina härjapeanuttidega! Ega ma jänes ole, et neid söön. Või mesilane, kes korjab ristikust mett. Kui ma üldse mett tahan, siis peab see olema kollane paakspuumesi. Korraga muutub kivinõid sõbralikuks. Kivinõid: (vaikselt omaette) Ma ei tohi nendega tõreleda, kui ma oma eesmärki saavutada tahan. Keep smiling! Kivinõid nõiub krigina ja meeldiva naeratuse saatel härjapeanutid Maare käes roosideks. Ainult üks - see väike roheline õnneleht, ei muutu lilleks. Maare: Oih! Aih! (laseb roosid kukkuda) Kivinõid naerab. Ropka võtab roosid maast ja ulatab need Kivinõiale. Kivinõid:( hakkab uuesti nõiduma, pobiseb) Pean neil pead veel rohkem segi ajama. Kostub krigin ja kragin. Taevast kukuvad alla peeglid. Kivinõid hüppab peeglite keskele ja hakkab kargama. Kutsub ka vanaemasid endaga lustima. Maare: (kargleb peeglite ees) Oih, kui palju mind on! Oih, kui palju mind on! Nüüd ma olen nagu terve pesakond. Taisi:(sosinal Sulole) Hea, et keegi ei märka meie pettust, kõik hüppavad nii hoogsalt nende peeglite ees Ropka: (kekseldes ja peeglitest end vaadates) See on minu suur-suur pesakond. See olen mina, see on minu naine ja need on minu pisikesed armsad lapsed. Kvaaks! Kivinõid: Ropka, sina oled
tuhapea! Mis sa keksid?. Vana mees, aga varsa aru. Hakka vanaemasid tantsitama. Ei, mis me
aega viidame, parem mängime kohe keerukuju. Maare: Oih, ma ei oska keerukuju mängida! Vanasti oskasin, aga kui kooli läksin, unustasin kõik mängud ära. Kivinõid paneb muusika mängima. Niipea kui ta katkestab, peavad kõik seisatama ja mingi kuju võtma. Kivinõid: (vaatab poosidesse tardunud vanaemasid ja kiidab) Tjah, te olete päris ilusad, aga võite veel ilusamad olla. Suuremad. Ajage käed laiali. Nii. Ja nüüd jalad laiali. Nii. Nii. Ja ärge liigutage ennast! Te olete nagu monumendid. Kivinõid paneb uuesti muusika mängima ja kõik võtavad üha uusi kujusid. Maare: Oih, kui tore mäng! Oih, kui tore mäng! Taisi: Pole ta ühti nii tore. Minul käib pea juba ringi. Kivinõid võiks mulle parem paakspuumett pakkuda. Kivinõid: Peabki käima ringi! Veel rohkem ringi! Ringi! Ringi! Ringi! Kõik keerlevad ja Kivinõid hõõrub rahulolevalt käsi. Viimaks jääb ta kõigi poosidega rahule. Kivinõid: Üks hetk. Mitte liigutada! Paigal olla! Ma pildistan! Fo-tu-grah-vee-rin. Sulo: Millega sa pildistad, kui sul fotoaparaati pole? Kivinõid: Mina pildistan silmadega. Sil- ma- de- ga. Vot nii. Vaadake mulle otsa. Noh, aga kui te soovite, ma võin ka fotomasinaga pildistada. Kivinõid hakkab nõiduma. Taevast sajab alla fotoaparaat. Ta hakkab pildistama, kuid siis viskab aparaadi kõrvale ja hakkab manama. Kivinõid: Ehmunud sünnipäevakülalised taipavad, et see pole enam mäng. Kõik tahavad end liigutada, kuid jalad on väga rasked ega kuula sõna. Kõige vapram on Sulo. Viimase meeleheitliku jõuga heidab ta endalt vanaema riided ja nähtavale tuleb Zuuzi kootud kampsun. Kivinõid pungitab imestusest silmi, kui d selle ajaga vabanevad Taisi ja Maare hetkeks tema pilgust ja suudavad ka ennast liigutada. Kivinõid: Mis-ss ss-see ss-siis-ss tähendab? Ss-see on ss-sulass-selge petus-ss! Ss-sulitemp! Sulo: (On nõia võimusest vabanenud. Astub nõia poole ja lausub nõia hääletooniga) Mine ära nõiaudu, Kivinõid taganeb sammhaaval. Taisi: (vehib oma käpikutega) Mine ära nõiaudu, Kivinõid taganeb veelgi rohkem. Maare: (vibutab oma ristiku õnnelehega) Mine ära, nõiaudu, Kivinõid:(on nutu äärel, hüüab) Ropka, sina kobrupea, miks sa ei kaitse mind! Aja need lapsed minema! Misasja sa seisad nagu kivikuju! Samas taipab Kivinõid, et Ropka ongi kivikuju. Kivinõid:(vihaselt Ropkale) Sina pudrupea, modrupea, adrupea, miks sa mulle ei öelnud, et vanaemad ei tohi kududa? Sina muudkui seletasid: käsi neil kududa, siis on vanaemasid kergem kodunt välja meelitada. Ja ka kodused mõtlevad, et vanaemad ei lähe lulli lööma, vaid tööle. Ikka tööle, tööle. Sa ole kummipea, Ropka! Ja sellepärast sa jäädki kivikujuks! Kivinõid kaob oma lossi. Maare, Taisi ja Sulo hõiskavad rõõmust ja jooksevad koju. Keset lava jääb ilusas poosis seisma vaid Kivivalvur Ropka. LÕPP |