KOERAD TEEVAD KOERUST Uno Leies Nukunäidend Tegelased: 1. Kalamees 2. Jahimees 3. Taks 4. Krants 5. Liblikas 6. Sipelgas 7. Mesilane Eelmäng. Laval mets. Lava vasakul serval istub Kalamees ja püüab kala. Paremalt tuleb lauldes Jahimees, temaga kaasas jahikoer Taks. JAHIMEES (laulab): Ma olen osav jahimees, mul saak on seljakotis, seljakotis jah! Seal praegugi on jänes sees, kuid õhtul on ta potis, on ta poti sees. Mul silm on hea ja käsi hea ja püss mul hästi tabab, hästi tabab jah! Ka reinuvader kavalpea mul kinkis oma saba, kinkis saba jah! Ka jahikoera ei või ma ei kiruda, ei laita, sest igal jahiretkel ta mind rõõmsal meelel aitab, aitab hoolega. Me käime jahil iga päev, püss paugub pauh! pauh! pauh! Kui aga kutsu jänest näeb, siis hüüab ... TAKS: Auh, auh, auh! JAHIMEES: Hüüab auh, auh, auh! KALAMEES (paneb sõrme suule): Pst! Ära laula, jahimees, ehmatad kõik kalad ära! Kas sa seda siis ei tea - kala kardab hirmsat kära! (Tõmbab õnge veest välja.) No-jah ... selge - uss on läinud! Kalake on söömas käinud. (Pöördub jahimehe poole.) Et ei oleks pikka juttu, palun kaduge siit ruttu! JAHIMEES:Vabandage, kalamees! Loodan, et mu vabandust kuulevad ka kalad vees. (Koerale.) Lähme, mis me vahime, otsekohe jahile! (Lahkuvad.) KALAMEES: Kuhu minu krants on läinud? Mitu tundi pole teda enam järve ääres näinud. (Haigutab, viskab õnge vette.) KRANTS (pistab pea põõsast välja). Rrr ... Mis ma ikka kaldal magan peremehe selja taga. Põõsa all on parem uni, puhkan kojuminekuni. (Kaob uuesti põõsasse.) JAHIMEES (tuleb lava paremale servale): Mets on tühi ... (Kükitab koera juurde.) Otsi sina, sul on hea ja terav nina! Aja jälgi, otsi, nuusi, metsarajad läbi nuusi! (Haigutab ja viskab pikali.) TAKS (hakkab otsides minema. Näeb liblikat): Rr-rr-auh! Liblikas! Ma tunnen sind. Tiivad on, kuid pole lind! Sind ma kauem nüüd ei vahi, mul on kiire, olen jahil! (Läheb nuuskides edasi, näeb sipelgat.) Rr-rr-auh! Kes mul nüüd on tee peal ees, jalgupidi sambla sees? (Uurib sipelgat.) Ka sind ma olen varem näinud. Naljakas, ent suuremaks sa ei ole üldse läinud! Ütlen sulle, küll sa näed - väike oled, väikseks jääd! (Läheb otsides edasi, näeb mesilast.) Rr ... auh! Kes sind siia metsa palus? Mäletan veel sinu nõela, ninaots on praegu valus! Lenda ära, muidu haugun, haugun nii, et maailm paugub! (Mesilane lendab ära.) Mesilasi mina vihkan! Kõige rohkem aga neid, kes on oma hirmsa nõela torganud mu nina pihta! (Läheb nuuskides edasi, märkab põõsa all Krantsi.) Rr ... On see koer või rebane? Või on jänes põõsa all? (Nuusutab, käib ümber põõsa.) Imelik ja naljakas - koera lõhn on juures tal! Ehk on müügil kauplustes koeralõhnaline õli? Rebastel ja jänestel siis on tõesti alles põli! Kes ta on? No ei saa aru ... Aga viimaks hoopis karu! (Väriseb.) KRANTS (tõstab pea, haigutab): Mis sa nuusid, olen koer! Eluks ajaks koeraks jään, sest et täpselt koera moodi igast kandist välja näen. TAKS (liputab saba): Oi kui tore! Mis siis viga! Arvan, meil ei hakka igav. Peremees mind jahile ilmast-ilma tassib ... KRANTS (samuti pahaselt): Mind tõi jälle kalale, see töö küll ei passi. Istu kaldal, ussi leota, see ju koera lausa teotab! (Vaatab peremehe poole.) Seal ta ise praegu tukub, vaata veel, et järve kukub! Rr - auh! TAKS: Minu oma samuti tuleb metsa, laulab, magab. Mina nagu pöörane ajan loomi taga. Päeva läbi otsin, haugun. Peremees teeb aastas vaid mõne püssipaugu! KRANTS: Rr ... Paistab, meie eluke pole kuigi kiita. aga täna võiksime lõbusamalt aega viita! (Otsustavalt.) Auh! Teeme mõne väikse vembu! TAKS: Mõne vahva koeratembu! olen nõus, nüüd läheb lahti! KRANTS: Enam veel ei ole mahti ... Rrr-auh! Mida teha? Peremehed mõlemal meil magavad ... TAKS: See on hea, nii pole karta, et nad kohe pragavad! KRANTS: Kui teeks peremeestele mõne väikse vembu?! TAKS: Rr ... Aga mitte pahandust. A-ainult väikse vembu. On sul mõni mõte peas? KRANTS: Miks ei ole, olen juba ammu tuntud koerte seas! Nina otsast sabani olen koerustükke täis! Oot, oot ... Mida ükskord tegin ... Kuidas see nüüd täpselt käis? (Mõtleb.) Rr-auh! Meelde tuli! Vahetame peremeeste asjad ära! Kui see vemp meil õnnestub, küll saab nalja pärast! TAKS: Kalamehest jahimees saab siis nagu niuhti! KRANTS: Jahimehest kalamees aga jälle viuhti! (Naerab.) Sõber, nüüd meil aeg on minna, viimaks meie plaanidest saavad haisu ninna! TAKS: Tean - nüüd haukuda ei tohi! Olema peab hästi vakka! KRANTS (sosistab): Sest me salajane töö kohe peale hakkab! Lõbusa muusika saatel vahetavad koerad ära püssi ja õnge, klaaspurgi ja seljakoti, päikeseprillid ja piibu, mütsid .... Seda tegevust piiluvad puude tagant liblikas, mesilane ja isegi väike sipelgas sambla seest. KRANTS (hingeldades): Aitab! Rohkem pole vaja. TAKS: Jõudsime veel õigel ajal. Peremehed õige varsti juba üles ärkavad. KRANTS: Ruttu peitu, muidu viimaks kohe meid nad märkavad! (Koerad peituvad. Mesilane lendab sumisedes jahimehe ninale.) JAHIMEES (ärkab, ajab mesilase ära, haigutab): Ooh ... Küll oli magus uni ... Nägin unes jäneseid! Sada tükki oli neid! Pistsin kõik nad seljakotti, aga kodus ... (neelatab) supipotti! (Naerab, järsku ehmub.) Mis? Seljakotti polegi! Mingi purk ... ja kala sees! Kas ma üldse pole siis enam jahimees? Appi! Püssi ka ei ole! Õngeritv!!! No kus ma olen - kalal, jahil ... jahil, kalal? Tegutsen vist kahel alal ... Ma ... ma ei usu oma silmi, paistab - see ei ole ilmsi! Piipu ka mul suus ei ole! Mingid võõrad prillid ninal! Kes ... Kes ma üleüldse olen? Arvan - mina pole mina ... Jääb liikumatult istuma. Liblikas lendab kalamehe ninale. KALAMEES (ärkab, tõrjudes käega liblikat eemale): Oo-h ... mul silmad kinni läksid. (Haigutab.) Nägin unes - kala näksib! Tõmbasin ... ja oli vaal! Sada kilo eluskaal! Sellist kala pole ma pildiraamatuski näinud. Rõõm on kaunist unenäost, aga nüüd on uni läinud. Püüan kala edasi ... (Ehmub.) Mis? Mu käes on hoopis püss! (Püss teeb ootamatult paugu.) Appi! Ja veel padrun sees! Kas ... kas ma tõesti siis ei ole üleüldse kalamees? (Vaatab ringi. Ehmub uuesti.) Kala ... kalapurki ka ei ole! Mingi võõras seljakott! Kas ma tõesti magasin nagu karu-Ott? (Hõõrub uniseid silmi.) Prille ... prille ka mul pole ees ... Hoopis võõras piip on suus! Pole olnud suitsumees aastat viis või kuus ... Siis ma ära viskasin viimse suitsukoni ... Appi! Mis on minul peas - kaabu! Mitte oma soni! Ma ... ma ei usu oma silmi - on see unes või on ilmsi? (Jääb liikumatult istuma.) Põõsast poevad välja Taks ja Krants. KRANTS: Rr - auhh! Noh, kas oli vägev vemp? TAKS: See vast oli koeratemp! Sellist tempu teeksin veel! (Liputab saba.) KRANTS: Nüüd nad teavad: (vaatab peremeeste poole): metsateel eal ei tohi magada ja ka oma koerte peale ilmast-ilma pragada! TAKS: Las nüüd kodus räägivad jahi-, kalamehe lugu! KRANTS: Meie seni vempe teeme, TAKS ja KRANTS (koos): kuni  maa peal koerte sugu! Rr-rr ... auh! (Jooksevad haukudes minema.) E e s r i i e Nukkude osi võivad täita ka lapsed. O. Saar * PIONEER LAULAB, MÄNGIB, TANTSIB * Kirjastus Eesti Raamat * Tallinn 1974 * lk.61.