KASS, KUKK JA REBANE N. PANOVA Nukunäidend kahes pildis vene muinasjutu ainetel Tõlkinud H: Einas Laulutekstid S. Lauren Muusika H. Kaljuste T e g e l a s e d: Kass Kukk Rebane Jänes Esimene pilt Taamal mets. Vasakul kassi ja kuke maja. Paremal põõsas. KUKK (pühib majaesist ja laulab): (Muusika nr. 2) Metsa servale, künka nõlvale ehitasime maja. Seinad saarepuust, uksed kuusepuust, katus, kõik nagu vaja.   Öösel kassike valvab majakest, uinuda võin siis mina. Kuid kui koiduke vaatab aknasse, une silmadelt viib ta.   Rõõmsa lauluga algan päeva ma, kuulge vaid: kukeleegu! Suigub kassike, laulan temale õrnalt ma: kukeleegu! KASS (uniselt): Kukeke, kuldharjake, võipeake, siidihabemeke, mis sa nii kõvasti laulad? Sa ei lase ju mind magada! KUKK (aknast sisse vaadates): Tõuse üles, kassike, tõuse üles! KASS: Küllap tõusen. Pesen ennast ja lähen siis kohe jahile. Kass väljub, püss õlal. Head päeva, kukeke! Ole siis ettevaatlik! Ära pead aknast välja pista! Muidu reinuvader viib su minema. KUKK (iseteadvalt): Rebast ma juba ei karda! Teen oma vikati teravaks ja löön ta maha! KASS: Ära enneaegu kiitle, kukeke! Pistad korraks pea aknast välja, juba ta napsabki su kinni ja viib minema. KUKK: Ole mureta, ei ma vaata välja. KASS (läheb ja laulab): (Muusika nr. 3) Lähen metsa jahile, maja valvab kukeke. Õhtul koju tulen ma ohtra jahisaagiga. KUKK (vaatab õues ringi): Puud on lõhutud, õu puhtaks pühitud. Lähen nüüd tuppa, panen paja tulele ning hakkan kapsasuppi keetma. (Läheb tuppa.) Paus. Korstnast hakkab tõusma suitsu. Rebane vaatab põõsa tagant välja ja hiilib akna alla. REBANE (laulab): (Muusika nr. 4) Kukekene, kikkakene, siidiharja sametkuub! Tule õue, armsakene, oaseemneid tõi sul tuul! KUKK (kõhklevalt): Kas need on ka head oaseemned? Hästi magusad? (Vaatab aknast välja.)Rebane haarab kuke kinni ja viib metsa. KUKK: Appi! Kassike, vennake, tule appi! Päästa! Rebane viib mu suurte metsade taha, kõrgete mägede taha oma sügavasse urgu. Kass jookseb lavale, vaatab ringi. Näeb siis, kuidas rebane kukega tahab ära joosta. Kass hiilib neile järele, ennast põõsaste taha peites. Lava jääb tühjaks. Lava taga on kuulda võitlust. KASS: Va vanamees, lase kukk lahti! Kostab kassi tigedat näugumist ja turtsumist. REBANE (haledalt): Oi-oi-oi! Kass-küürselg, püstsabake, sametkäpake, miks sa mind küünistad? Ai-ai-ai! Kass tuleb kukega lavale. Lava tagant on kuulda rebase haledat vingumist. KASS: Kas ma sulle ei rääkinud, et ära vahi välja. Sa ei kuulanud sõna ja rebane viiski su ära - suure vaevaga sain su seekord veel kätte. KUKK: Aitäh, kassike, suur tänu, vennake! KASS: Ega siis midagi, ma lähen nüüd jälle jahile. Sina, kukeke, ole aga ilusti kodus! Ja et sa enam pead aknast välja ei pista. Pikuta ahju peal, istu pingil, söö kapsasuppi, aga rebase juttu ära kuula! KUKK: Ole mureta, nüüd olen ma juba targem! Kass läheb ära. Kukk läheb tuppa ja paneb akna kinni. KUKK (toast): Kukeleegu! Valvan maja. Rebast ma sisse ei lase ja ise ka välja ei vaata. REBANE (tuleb põõsa tagant välja; pilkavalt): No seda me veel näeme! Enam sa minu käest ei pääse! Koputan õige sabaga: kopp-kopp-kopp! (Hiilib maja juurde ja koputab.) KUKK: Käi minema, reinuvader! Pole mulle vaja su herneid ega terakesi, mul on omal head kapsasuppi. (Piilub aknast, aga akent lahti ei tee.) REBANE (laulab): (Muusika nr. 4) Kukekene, kikkakene, tule välja vaatama! Väljas imet näha saad: laev siin sõidab mööda maad, kuldsed rattad all on tal, masti otsas õhupall! Kukk avab akna, piilub ettevaatlikult - rebast pole. Tuleb trepile, rebane sööstab põõsa tagant välja, haarab kuke ja viib ära. KUKK: Kass-kiisuke, kallis vennake, aita mind! Rebane viib mu suurte metsade taha, kõrgete mägede taha oma sügavasse urgu. Rebane rikkus mu ilusa kuue ära, katkus laulusuled välja. (Eemalt.) Kassike-vennake, päästa mind! Kaugelt kostab kassi laul: (Muusika nr. 3) Lähen metsa jahile, maja valvab kukeke. Õhtul koju tulen ma ohtra jahisaagiga. Viimase värsi ajal jõuab kass lavale. Läheb majja, jookseb uuesti välja. KASS (erutatult): Pole kukekest pingi peal ega pingi all, ei ahju peal ega ahju all. Pole kuskil kukekest! Küllap rebane viiski ta minema. Vaja appi rutata. (Jookseb tagaplaanil ringi, tuleb tühjalt tagasi.) KASS (rusutult): Ei saanud rebast kätte, ei leidnud kukekest! (Nutab.) Miks ma ometi jätsin ta üksinda koju? Tuleb jänes. JÄNES (kaastundlikult): Mis sinuga on juhtunud? Miks sa nutad, kassike? KASS (kurvalt): Oh, ära parem küsi, juhtus suur õnnetus! Rebane viis mu kukekese ära, aga ma ei tea, kuhu. JÄNES: Ma tean küll, kus rebane elab, aga vaevalt ta meid sisse laseb. Kuidas me saaksime kuke päästa? KASS: Sina, jänes, näita mulle teed! Küll mina ta siis juba välja meelitan. JÄNES: Lähme, kassike! KASS: Oota üks minut! Ma teen end pillimeheks, siis rebane ei tunne mind ära. Kass läheb tuppa, tuleb tagasi ümberriietatult, ühes käes kannel, teises kott. KASS: Sina, jänes, võta see kott ja nöör. Mina aga võtan heliseva kandle. Lähevad. Kass mängib kannelt. KASS (laulab): (Muusika nr. 6) Kui Reinu peaksin tabama, ei armu talle anna ma! Küll näeb, et kass on kaval ka ja oskab võlga tasuda! E e s r i i e     TEINE PILT Vasakul rebase urg. Paremal põõsas. REBANE (aknast): Nuuman enne kukekest, siis keedan tast maitsva supi. Pistan ta kinni, nii et kondikestki ei jää järele. (Kaob aknalt.) Kass ja jänes tulevad. JÄNES: Olemegi kohal! KASS: Anna nüüd kott minu kätte ja jää ise põõsa taha ootama. Hoia aga nöör käepärast! Jänes läheb põõsa taha. KASS (laulab ja mängib kannelt): (Muusika nr. 7) Mu laulud, õrnasti kõlage, et kuuleks teid kaunitar rebane! Tal taevatähena särab silm, ta kaunidust kadestab terve ilm. REBANE (vaatab aknast välja): Kes seal nii ilusasti laulab ja mind ülistab? KASS (laulab): (Muusika nr. 7) Mu laulud, õrnasti kõlage, et kuuleks neid kaunitar rebane! Tal kuldne saba ja hõbene pea, teist kaunimat looma ma küll ei tea! REBANE: Lähen õige ja vaatan, kes seal nii ilusasti laulab!? Viin talle saiakese. (Läheb välja ja keerab ukse enda järel lukku.) KASS: Tere, kaunitar-reinuvader! REBANE: Tere, pillimees! Ilus on su lauluke, helisev su kandleke! Siin sulle kingituseks magus saiake! KASS: Tänan sind, rebaseke! Ka mina tõin sulle kingituse. REBANE: Mis sa tõid mulle kingituseks? KASS: Halli hiirepoju. REBANE: Ah, ma armastan väga hiirepoegi! Kus su hiirepojuke siis on? KASS: Näe, seal kotis! REBANE: (Vaatab kotti): Ma ei näe siin midagi. KASS: Vaata sügavamale, otsi hoolega, ehk on koti nurka pugenud. Rebane poeb kotti. Kass tõmbab kotisuu kinni ja hüüab. KASS: Jänes, tule seo kotisuu kinni! Jänes seob kotisuu kinni. Rebane rabeleb kotis. REBANE: Oi, oi, kuidas mind on petetud: see ei olnudki mingi kanneldaja, see oli hoopis kass. KASS: Suu kinni, va õelus! Lähme nüüd kukke vabastama, jäneseke! Lähevad maja juurde. JÄNES: Aken on kinni. KASS: Uks on lukus. Kuhu ta, kavalpea, küll võtme pani? REBANE(kotist): Võti on siin, minu taskus. Lase mind kotist välja, siis teen ise sulle ukse lahti. KASS: Või veel! Tuleme sinutagi toime. Jänes, löö aken katki! Jänes lööb akna katki. KASS: Kukeke, kikkake, oled sa veel elus? KUKK (Tuleb aknale): Elus, kassike, elus! KASS: Roni välja, kukeke! KUKK (katsub aknast välja ronida): Ma ei mahu, kassike, aken on liiga kitsas. KASS: Siis lõhume katuse maha. Kass ja jänes ronivad katusele ja hakkavad lõhkuma. Katus langeb sisse. Kukk lendab välja. KUKK: Siin ma olengi, Kukeleegu! Aga kus rebase-õelus on? KASS: Näe, kükitab seal kotis. KUKK: Kukeleegu, see on talle paras! Teen oma vikati teravaks ja löön tal pea maha! KASS: Juba jälle hakkad hooplema! Täna parem neid, kes sind hädast välja aitasid. Ja vaata ette, kui sa veel kord sõnakuulmatu oled, siis hoolitse juba ise enese eest. KUKK (kohmetult): Ära ole minu peale kuri, kassike! Mul on endalgi häbi! JÄNES (kassile): Küll ta teinekord sõna kuulab. KASS: Kas kuulad? KUKK: Kindlasti kuulan. KASS: Hea küll siis! Aga nüüd lähme koju! Ja jänesekese kutsume kaasa, kostitame teda kapsasupiga. Kass, kukk ja jänes lähevad lauldes ja kannelt helistades ära. Rebane jääb kotti ja ulub laulu taktis. KÕIK (laulavad): (Muusika nt. 8) See, kel on ustav sõbrake, ei iialgi jää hädasse. Kuid Reinuvader rebane sai karistuse õiglase. E e s r i i e MEIE NUKUTEATER. Koostanud H: Einas. Eesti Riiklik kirjastus. Tallinn 1958, lk.29.