KAKUKE Muinasjuttude ainetel L. Sibul ja L. Gustavson TEGELASED: Jutustaja Kakuke Hiir Siil Jänes Rebane Jutustaja: Elasid kord eite-taati. Ühel hommikul ütles taat eidele: "Küpseta mulle kakuke." Eit kohe nõus. Ta segas taigna, puistas sisse head ja paremat ning pani kakukese ahju küpsema. Kakuke küpses ja küpses. Ahjust tuli nii meeldivat lõhna, et eidel ja taadil hakkas suu vett jooksma. Kui eit arvas, et kakuke on juba küllalt küpsenud, avas ta ahjuukse, et kakukest välja võtta. Ja siis see kõik juhtuski. Kakuke veeres ahjust põrandale, sealt aga ukseni, mis oli veidi praokil, pääses õue ja oligi läinud. Ajas teda taga eit, ajas teda taga taat, aga kätte nad kakukest ei saanud. Oi, aga kas see ei olegi kakuke, kes sealt lauluga tuleb? Ongi kakuke! (Lahkub.) KAKUKE (tuleb lauldes): Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvakene! Olen Kakukene kaunike! Eide eest pagesin ära, taadi eest pagesin ära. Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! Ja nüüd lähen ma rändama. HIIR (tuleb vastu): Piiks, piiks! Oi, kui tore leivakakk! Ja kui hästi ta lõhnab! Ja räägitakse veel, et magavale kassile ei jookse hiir suhu! Ongi kõht tühi. Kakuke, Kakuke, ma söön su ära. KAKUKE: Pea nüüd, pea! Ära kiirusta! Ma parem laulan sulle. Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! Eide eest pagesin ära, taadi eest pagesin ära, ja sinu eest pagen ka ära! HIIR: Küll ma su kätte saan! (Algab tagaajamine.) KAKUKE: Siin ma olen! Asjata hooples. Ei saanud ta mind kätte. Aga nüüd ma pean küll natuke puhkama. SIIL (tuleb): Pop-pop! Pole pohlakest, pole puravikku, pole popsujal pisutki põske pista. (Näeb Kakukest.) Oi, kui pirakas puravik! Sellest jätkub tervele perele. (Torkab.) KAKUKE: Ai, ai! Kes mind torgib? SIIL (ehmunult): Vabandust, kes sa oled? KAKUKENE: Mina olen leivakakk, ilus ümmargune, paks. Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! SIIL (naerdes): Mina mõtlesin, et leidsin piraka puraviku. KAKUKE: Ega sa ei kavatse mind ära süüa? SIIL: Ei, ma ei söö leivakakku. KAKUKE: Ei söö? Kuule, sa meeldid mulle. Kas sa otsid puravikke? SIIL: Jaa! Aga ei leia kusagilt. KAKUKE: Tule minuga kaasa, ma näitan, kus nad kasvavad. (Lahkuvad.) JÄNES (tuleb lauluga): Olen pisi-pisikene Jänku ma. Väike saba, pikad kõrvad on mul ka. Väga-väga väledasti jooksen ma - mitte keegi iial kätte mind ei saa! (Teiselt poolt tuleb Kakuke. Põrkavad kokku, kaovad, põõsa tagant paistavad ainult jänese värisevad kõrvad.) KAKUKE (tuleb peidust välja): Huvitav, kes see sihuke oli? Aa! Seal ta värisebki! Tule välja, jänes! Mis sa seal värised? Jänes (värisedes): Ära söö mind ära! Kakuke (naerdes): Pole kavatsenudki! Jänes: Kes sa siis oled? KAKUKE: Olen leivakakuke. (Laulab). Olen Kakukene pruunike! Olen Kakuke krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! JÄNES: Kas tõesti Kakuke? Mul ongi kõht tühi. Palun luba, ma hammustan ühe pisi-pisikese tükikese! KAKUKE: Pole mingisugust hammustamist! Ma parem laulan sulle. Olen Kakuke pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! Eide eest pagesin ära, taadi eest pagesin ära, hiire eest pagesin ära ja sinu eest pagen ka ära! JÄNES: Jookse, jookse, küll ma su kätte saan! KAKUKE: Püüa! (Tagaajamine. Jooksevad lavalt ära.) KAKUKE (tuleb uuesti lauluga:) Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene kaunike! KAKUKE: Jälle pääsesin! Peitsin ennast põõsasse ja Jänes pani suure jooksuga mööda. Oih! Tullakse! Poen peitu. REBANE (tuleb, laulab): Kõikjal tuntakse mind, kavalpead. Minust räägitakse ainult head. Kenamat kui minul saba ma ei tea. Silmavaadegi mul tark ja aus ja hea. Olen uhke rebane. Astun sammu, astun kaks, lähen veelgi uhkemaks. Uhkus uhkuseks, aga kõht lööb näljapilli. Meeleldi näriks kasvõi leivakoorukest. (Nuusutab.) Imelik, siin nagu lõhnakski leiva järele. Lõhnab! Lõhnab! Ongi leivakakk! KAKUKE: Kes sa niisugune oled? REBANE: Mina olen Rebane. Kas ma pole tark? Kas ma pole tore? Vaata, kui ilus saba mul on, vaata, kui ilus kasukas mul on, kui terased kõrvad, kui võrratud silmad! (Laulab.) Kõikjal tuntakse mind, kavalpead. Minust räägitakse ainult head. Kenamat kui minul saba ma ei tea. Silmavaadegi mul tark ja aus ja hea. KAKUKE: Oled kaval ja ilus küll! Aga ega sa ei kavatse mind ära süüa? REBANE (kavalalt): Oh, ei! Mulle maitseks mõni kana või kanapojuke. (Teeskleb, et ei tunne Kakukest.) Ja kes sina oled ja mis sa siin teed? KAKUKE (laulab): Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike! Eide eest pagesin ära, taadi eest pagesin ära, hiire eest pagesin ära, jänese eest pagesin ära ja nüüd lähen rändama! REBANE: Kakuke ja rändama? Kuule, võta mind kaasa, seltsis segasem. Mulle meeldib väga rännata. KAKUKE:: Ei, Rebane! Olen Kakukene pruunike! Olen Kakukene krõbedake! Olen Kakukene maitsvake! Olen Kakukene kaunike!Eide eest pagesin ära, Taadi eest pagesin ära, Hiire eest pagesin ära, Jänese eest pagesin ära ja sinu eest pagen ka ära! (Veereb minema.) REBANE: Kakuke, oota mind ka! Kuhu sa kadusid? (Lahkub.) KAKUKE (ilmub): Kas rebane läks ära? Pääsesin jälle. Aga nüüd ruttu edasi! Soovige mulle head reisi, lapsed! (Lahkub lauluga.) JUTUSTAJA: Ja läkski Kakuke rändama. Kui teda ära ei ole söödud, siis rändab ta veel praegugi. Mis teie arvate, kas rändab? Mina usun ka, et rändab veel praegugi. Kakukese laul jäi teile kindlasti meelde ja ma tahaksin väga seda koos teiega laulda. (Laulab koos lastega.) Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas, on kange mees. Nõuandeid lavastamiseks Lava kujundamiseks kasutame üksikuid puid ja põõsaid. Lavapildi teevad lõbusamaks mõned lilled sirmi serval. Kakukese võib valmistada penoplastist või poroloonist ja kinnitada varda külge.