JUHMIKESE SEIKLUSED
N. Nossov
Muinasjutt- näidend viies pildis
Tõlkinud H. Einas ja S. Lauren
Tegevus toimub muinasjutulises nukulinnas, mille elanikeks on kääbused. Kääbusteks on käpiknukud. Majad, milles elavad kääbused, on nii väikesed, et harilikud lilled asendavad puid. Sellest olenevalt omandab näidendi tegevus muinasjutulise iseloomu ja näidendi tegelasteks on muinasjutukujud, mitte realistlikud inimesed.
JUHMIKE(võib nimetada ka TOTUks)- mitteteadja. Tal on naiivne, rumalavõitu nägu. Kannab kollaseid pükse, oranži särki rohelise kaelasidemega ja eresinist kübarat.
TABLETISTE - doktor. Valges kitlis ja arstimütsis. Ninal näpitsprillid. Kitli taskust ulatub välja suur stetoskoop.
TUUBIKE - kunstnik. Pikkade tahakammitud juustega. Kannab lühikest, laia kitlit.
KRUVIKE - mehaanik. Pikk ja kõhn. Sinises tööülikonnas. Peas nokkmüts kaitseprillidega. Taskust paistavad mutrivõtmed.
MUTRIKE - mehaanik. Sarnaneb Kruvikesega, ainult väiksem ja paksem.
TARKPEA - korralikult triigitud mustas ülikonnas. Pea kurgikujuline. Ninal ümmargused sarvprillid.
LILLEKE - poeet. Pidžaamas. Taskust paistavad kaks suurt täitesulepead. Juuksed sassis. Ilme hajameelne.
PONTSIK - paksuke. Kannab ülikonda, millel on palju taskuid.
TÕTUSTE - sinises tõmblukuga tuulepluusis.
KÄRBSEKE ja NÖÖBIKE - Lillekese naabrid.
TÜMISTE, HARJASTE, TUTISTE - Lillekese naabrid.
POLLA - koer.
PILLIMEES - inimene.
Esimese pildi tegevus toimub eesriide ees. Pillimees või klaverimängija istub nukulava ees klaveri taga ja mängib laulu rohutirtsust.
Eesriide ette tuleb Pontsik.
PONTSIK (laulab):
Tirts rohuaias laulis
ja omas kuues kaunis
ta haljas nagu kurk,
ta haljas nagu kurk.
Ilmuvad Tarkpea ja Kruvike ja hakkavad kaasa laulma.
PONTSIK, TARKPEA ja KRUVIKE (laulavad):
|
Sõi ainult värsket rohtu, |
Kes arvata võis seda, |
|
tast teistel polnud ohtu |
et surm nii äkki teda |
|
ja sõbraks kärbes tal |
viis ära meie seast, |
|
ja sõbraks kärbes tal. |
viis ära meie seast. |
|
Konn rohuaeda tuli |
Pillimees mängib edasi. |
|
ja hetke pärast oli |
|
|
ta kõhus rohutirts, |
|
|
ta kõhus rohutirts. |
|
Tarkpea, Kruvike ja Pontsik lahkuvad tantsiskledes lavalt. Teiselt poolt tuleb Juhmike. Liigub tantsiskledes ja hakkab valesti kaasa laulma.
Nähes pillimeest, vehib käega.
JUHMIKE: Tere, pillimees!
PILLIMEES (katkestades mängu): Ahaa, tere, Juhmike! Kuidas käsi käib?
JUHMIKE: Hästi, pillimees. Aga teil?
PILLIMEES: Ka hästi.
JUHMIKE (püüab laulda): Tirts rohuaias laulis
ja oma kuues kaunis ...
Mängisite äsja ilusat laulukest, pillimees. Ma tahaksin ka seda laulma õppida.
PILLIMEES: Mis siis ikka, Juhmike, õpi!
JUHMIKE: Teeme nii, pillimees, - teie mängite, aga mina laulan.
PILLIMEES: Väga hea.
JUHMIKE: Teeme nii: niipea, kui ma näitan käega, hakkate teie mängima, aga mina laulma.
PILLIMEES: Hüva. Algame.
Juhmike võtab laulja poosi, asetab käed kokku ja annab seejärel märku. Pillimees hakkab mängima, kuid Juhmike selle asemel, et laulda, vehib käega.
JUHMIKE: Stop, stop, stop! Ma ei jõudnud. Teate, hilinesin. Võtame uuesti.
PILLIMEES: Võtame.
Olles ennast valmis seadnud, annab Juhmike pillimehele märku. Pillimees hakkab jälle mängima, kuid Juhmike hilineb ka sel korral. Pillimees katkestab mängu ja vaatab küsivalt Juhmikese otsa.
JUHMIKE (käsi laiutades): Jälle hilinesin, teate. Veel korrake.
Pillimees hakkab uuesti mängima. Juhmike hilineb jälle. Pillimees peatub.
Võtaksime veel kord.
Kordub sama.
Prooviksime veel üks kord.
PILLIMEES: Nii mitu korda! Sa laula ometi!
JUHMIKE: Ma ei suuda kuidagi tabada momenti, et koos alustada.
PILLIMEES: Sina hakka laulma, küll mina juba järele tulen. No, nüüd!
Alustavad koos. Juhmike laulab kiunuvalt ja väga valesti.
PILLIMEES: (katkestab mängu ja vaatab üllatunult Juhmikesele).
JUHMIKE (katkestab laulu ja vaatab nõutult pillimehe poole): Miks te siis ei mängi?
PILLIMEES: Seepärast, et sa ei laula.
JUHMIKE: Näib, et ma võtsin liiga peenikese häälega. Kohe võtan jämedamalt. Noh, alustame!
Alustavad koos. Seekord Juhmike laulab peaaegu nagu bass, kuid ikka valesti. Pillimees katkestab jälle mängu.
PILLIMEES: Pea, pea!
JUHMIKE: Mis? Jälle valesti!
PILLIMEES (ärritatult): Muidugi valesti.
JUHMIKE: Millest see küll tuleb? Mulle näib, et ma laulsin hästi. Proovime veel kord.
PILLIMEES: Proovime.
JUHMIKE (undavalt): "Tirts rohuaias lau-ulis ja oma kuues kau-u-nis ..."
PILLIMEES (katkestades): Mitte nii! Mitte nii! (Mängib algusest peale.)
JUHMIKE (ulgudes veidi teisiti): "Tirts rohuaias lau-u-lis ..."
PILLIMEES (pahaselt): Mitte sinnapoolegi! Kuula, kuidas on õige. (Mängib ja laulab.)
JUHMIKE: Mina laulan ju samuti. (Laulab.)
PILLIMEES: Hoopiski mitte. Sa laulad nii ... (Laulab Juhmikest matkides.)
JUHMIKE: Ei, teie laulate nii, mina laulan ilusti.
PILLIMEES: Kuidas ilusti? Sa, vennas, pead veel õppima.
JUHMIKE: Miks ma veel õppima pean, kui ma niigi oskan.
Juhmike hakkab laulma ja täiesti valesti. Pillimees lööb käega ja lahkub. Tuleb Polla ja hakkab ulguma.
Ahaa, Polla! Polla! Sulle meeldis mu laul. Laulame õige koos.
Juhmike laulab, Polla ulub. Tuleb Tarkpea.
TARKPEA: Mis lärm siin on? Mis lärm siin on?
JUHMIKE: See ei ole lärm, meie laulame.
TARKPEA: Kes teie?
JUHMIKE: Meie Pollaga.
Juhmike hakkab jälle laulma. Polla ulub, tuleb Kruvike.
KRUVIKE: Silmapilk jätke ulgumine järele!
JUHMIKE: Me ei ulu, me laulame.
TARKPEA: Teie laul paneb kõrvad huugama.
JUHMIKE: See tuleb sellest, et te pole me lauluga veel harjunud. Kui ära harjute, siis kõrvad enam ei valuta.
TARKPEA: Aga meie ei taha sellega harjuda.
KRUVIKE: Seda jah meil veel vaja!
JUHMIKE: Kuidas soovite!
Juhmike laulab, Polla ulub.
KRUVIKE: Jäta juba, kuulsid, mis tarkpea ütles! ...
JUHMIKE: Paljugi, mis su Tarkpea ütleb!
KRUVIKE: Kuule, Tarkpea! Lähme toome suure kaika ja kui ta veel piiksatab, siis anname talle mööda turja.
TARKPEA: Õige! Lähme!
Tarkpea ja Kruvike lahkuvad.
JUHMIKE: Tasa, Polla! Kuulsid, läksid kaigast tooma! Ei maksa enam laulda. Kaikaga löömine on väga valus. Mulle aitas sellestki, mis ma pasunapuhumise eest sain. Parem laseme jalga.
Juhmike ja Polla lahkuvad.
E e s r i i e
Tegevus toimub selle maja hoovis, kus elavad Juhmike ja kõik tema seltsimehed. Maja uste kohale kummardavad oma päid sinised kellukesed, valged kummelid ja rukkililled.
Esiplaanil seisab kunstnik Tuubike maalipukiga ja maalib Tõtuste portreed, kes istub laua juures toolil. Maalipukk on keeratud nii, et portreed pole näha. Tõtust tõuseb aeg-ajalt üles, püüdes vaadata oma portreed, ja istub siis jälle.
TUUBIKE: Istu veel natuke! Kohe lõpetan.
TÕTUSTe: Tee, tee! Maali aga kiiremini, tahaksin nii väga oma portreed näha.
TUUBIKE: Kohe näed.
Tuleb Juhmike. Läheb Tuubikese juurde, vaatab üle tema õla portreed.
JUHMIKE: Sa maalid Tõtustet, Tuubike.
TUUBIKE: Tõtustet. Kuidas sa ära arvasid?
Ma ju näen, et sul on siin maalitud Tõtust, sellest taipasingi.
TUUBIKE: Oled väga taibukas, Juhmike.
JUHMIKE: Hhm, aga muidugi!
TUUBIKE: Ongi valmis! Võta vastu, Tõtuste, oma portree!
TÕTUSTE: (jookseb portree juurde ja imetleb seda): Tore! Suurepärane!
Väga sarnane portree! Tõsi, Juhmike?
JUHMIKE: Nagu oleks! Ainult, et juuksed siin nagu ei oleks sarnased ... Ja ninaots just nagu ei oleks ka päris sarnane, aga üldiselt üsna sarnane.
TÕTUSTE (lööb käega): Mis sa nüüd, "nagu ja nagu"! Minu arvates on väga sarnane. Suurepäraselt maalitud! Tänan sind, Tuubike. Luba, ma suudlen sind selle eest.
(Süleleb Tuubikest ja suudleb teda.)
TUUBIKE: Oh isa nüüd, pole tänu väärt.
TÕTUSTE: Kuidas pole tänu väärt! Imetlusväärne portree! Olen sellest kogu elu unistanud. Jooksen kähku koju ja riputan seinale. (Haarab portree ja jookseb sellega
minema.)
JUHMIKE: Kuule, Tuubike, õpeta mind maalima, ma tahan ka kunstnikuks saada.
TUUBIKE: Sa ju tahtsid laulmist õppida.
JUHMIKE: Seda õpin ka.
TUUBIKE: Hästi, õpi! Annan sulle kohe ülesande. (Asetab lauale savikannu.) Joonista esialgu seda kannu. Annan sulle kaks tundi aega. Homme näitad, mis sul välja
tuli.
JUHMIKE: Hästi, hästi, näitan.
Tuubike lahkub, Juhmike hakkab joonistama.
Nii-ii-ii-i, nii-ii-ii-ii-ii-ii! Nii-ii-ii, ja valmis. Mis siin veel kaks tundi joonistada. Hei, Tuubike! Valmis! Juba läks!
Pontsik läheb mööda, Juhmike näeb teda.
Hei, Pontsik! Pontsik! Tulge õige siia! Ma maalin sind!
PONTSIK: Kas sa oskad?
JUHMIKE: Muidugi oskan. Mis siin osata on! Istu siia ja ära liiguta!
Said aru?
PONTSIK: Sain, sain.
Pontsik istub liikumatult. Juhmike maalib. Pontsik tõuseb üles ja püüab vaadata, mida Juhmike maalib.
JUHMIKE: Ee-ee-e-e! Ära keeruta, Pontsik! Muidu ei tule sarnane.
PONTSIK: Aga nüüd tuleb sarnane?
JUHMIKE: Väga sarnane, lausa hirmus! (Pintseldab.) Ise ka imestan, et nii hästi välja tuleb. Nüüd kirjutan nime ... Nii-nii-nii. Ja ongi kõik!
Keegi ei ole sind veel maalinud.
Juhmike pöörab maalimispuki pealtvaatajate poole. Potitaolise pea peale on joonistatud punane nina, rohelised huuled, oranžid silmad, lillad vurrud, pealael on püsti sinised juuksed. Pildi alla on kirjutatud "Pontsik". Pontsik sööstab algul Juhmikese juurde, süleleb ja suudleb teda, siis pöördub portree poole ja taandub sellest hirmunult.
PONTSIK (karjub, näidates käega portreele): Kes mina siis niisugune olen?
JUHMIKE: Muidugi niisugune. Missugune siis veel?
PONTSIK: Aga miks sa vurrud joonistasid? Mul pole vurrusid!
JUHMIKE (käsi laiutades): Küllap kasvavad kunagi.
PONTSIK: Aga miks nina on punane?
JUHMIKE: Et oleks ilusam.
PONTSIK: Ja juuksed, miks need on sinised? Kas mul on siis sinised juuksed?
JUHMIKE: Sinised. Aga kui sulle ei meeldi, ma võin teha ka rohelised.
PONTSIK: Ei, see on vilets portree. Anna, ma tõmban ta lõhki.
JUHMIKE: Milleks hävitada kunstiteost?
PONTSIK: Anna siia!
Pontsik sööstab maalimispuki poole. Juhmike lõikab tal tee ära. Tekib rüselus. Juhmike jookseb maalimispukiga minema.
PONTSIK: Nüüd oleme sinuga riius.
JUHMIKE (kulissi tagant välja vaadates): Palun väga.
PONTSIK: Nagunii ma tõusen öösel üles ja hävitan selle portree.
JUHMIKE: Aga ma ei heidagi öösel magama, hakkan portreed valvama.
Juhmike kaob. Pontsiku juurde tuleb doktor Tabletiste.
TABLETISTE: Miks sa nii nukker oled, Pontsik?
PONTSIK (puudutatult õlgu kehitades): Niisama ...
TABLETISTE: Võib-olla oled haige?
PONTSIK: Niisama.
TABLETISTE: Ei. Siin on miski korrast ära! Ilmselt oled haige. Peab sulle kastoorõli andma.
PONTSIK (elavnedes): Ei, ei ole vaja, ei ole vaja kastoorõli. Ma pole üldse haige. Olen kurb sellepärast, et Juhmike joonistas minu portree.
TABLETISTE: Ah või nii! ... (Noogutab mõistvalt pead.) Lähme. Ma vaatan sind ikkagi läbi. Võib-olla on sul siiski midagi viga.
Pontsik longib norgus päi Tabletistele järele.
E e s r i i e
Sama dekoratsioon. Ümberringi ripuvad Juhmikese joonistatud portreed. Pealtvaatajatele juba tuntud Pontsiku portree kõrval on Tarkpea portree eeslikõrvadega, Kruvike kruvitaolise ninaga, Mutrike mingisuguse nelinurgaga peas, Tabletistel on nina asemel redel jne. Iga portree all on nimi: Pontsik, Tarkpea, Kruvike jne. Portreede hulgas on ka koera portree allkirjaga: Polla.
Juhmike seisab Polla portree kõrval, palett peas ja pintseldab midagi.
JUHMIKE: No nii! Kõik on joonistatud. Tarkpea ja Kruvike ja Mutrike. Isegi Polla joonistasin. Nüüd võib igaüks tulla ja oma portreed imetleda. Minu meelest tulid kõik väga hästi välja - ilusad.
Tuleb Tabletiste.
TABLETISTE: Kuule, Juhmike. Räägitakse, et sa maalisid Pontsikut.
JUHMIKE: Seda küll. Vaata! (Näitab käega seinale.)
Tabletiste läheb Pontsiku portree juurde ja vappub naerust seda vaadates.
TABLETISTE: Miks ta pea potikujuline on?
JUHMIKE: Et oleks naljakam.
TABLETISTE: Ha-ha-haa! (Läheb järgmise portree juurde.) Aga kes see on? (Loeb.) Tarkpea?
JUHMIKE: Tarkpea.
TABLETISTE: Ha-ha-haa! Mispärast tal on kõrvad nagu eeslil?
JUHMIKE: Sellepärast, et ta ennast liiga targaks ei peaks.
TABLETISTE (Kruvikese portree juurde minnes): Mis sel Kruvikesel nina asemel on? Kruvi tolkneb välja.
JUHMIKE: Kruvi.
TABLETISTE: Ah-ah- haa. (Läheb kohe Mutrikese portree juurde.) Mis karp see Mutrikesel peas on?
JUHMIKE: See pole karp. See on mutter.
TABLETISTE: Miks sa mutri talle pähe keerasid? Ka ilmselt nalja pärast.
JUHMIKE: Nalja pärast.
TABLETISTE: Oi, kui lõbus! Ha-ha-haa! Tubli poiss, Juhmike! Ma pole terve elu jooksul nii palju naernud. (Jõuab oma portree juurde.) Aga kes see siis on?
(Hakkab lugema.) Ta ... ta ... tablet-tiste! Mis? Mina? Kas tõesti mina? Ei, see pole mina. See on hoopis halb portree. Sa võta ta parem maha.
JUHMIKE: Miks? Las ripub!
TABLETISTE: Aga mis redeli sa mulle nina asemel joonistanud oled?
JUHMIKE: See pole üldse redel, see on kraadiklaas.
TABLETISTE: Kraadiklaas? Sa, Juhmike, oled nähtavasti haige. Sul on silmadega midagi korrast ära. Millal sa oled mul nina kohal kraadiklaasi näinud? Tuleb sulle ööseks kastoorõli anda.
JUHMIKE (hirmunult): Ei, ei. Ei ole vaja kastoorõli. Nüüd ma näen ise ka, et see portree on halb.
Juhmike võtab Tabletiste portree maha ja viib ära. Tuleb Kruvike.
KRUVIKE: See on ju Pontsik! Ha-ha-haa! Näe, Tarkpea! Vaata, Tabletiste, missugused kõrvad Tarkpeal on!
TABLETISTE: Juba nägin. (Läheb ära.)
KRUVIKE (Juhmikese juurde minnes): Tubli poiss, Juhmike. On alles nali! Ole terve! (Patsutab talle käega õlale.)
Tuleb Mutrike.
MUTRIKE: Eesli kõrvadega Tarkpea! Ha-ha haa! Tubli poiss, Juhmike! Suurepäraselt antud! (Patsutab Juhmikest õlale.)
KRUVIKE (oma portree juurde jõudes): Kes see siis on? Kas mina olen niisugune? Minu portree on ebaõnnestunud. Võta parem maha!
MUTRIKE (tõttab oma portree juurde ja vaatab selle kiirest üle): Ja minu oma võta ka maha. On halvasti välja kukkunud.
JUHMIKE: Mispärast halvasti?
MUTRIKE: Halvasti, halvasti! Ja millegipärast on mulle mutter pähe keeratud. See pole teravmeelne. Aga kui sa maha ei võta, siis me sind enam autoga ei sõiduta.
KRUVIKE: Mitte kunagi, mitte kunagi ei võta sõitma. Küll sa näed ...
JUHMIKE: Olgu pealegi. (Võtab mõlemad portreed maha ja viib ära.)
Kruvike ja Mutrike lähevad ära. Ilmub Tõtuste.
Nähes Pontsiku portreed, hakkab laginal naerma. Märgates oma portreed, röögatab raevunult, rebib selle maha ja jookseb minema. Tarkpea teeb sama. Tuleb Tuubike. Silmab oma portreed ja vaatab hämmeldunult ringi. Siseneb Juhmike. Tuubike pöördub tema poole, käega oma portreele näidates.
TUUBIKE: Mis see on?
JUHMIKE (hirmunult): See on po-po-portree.
TUUBIKE (vihast lämbudes): Sina? Sina?
JUHMIKE (hirmunult taganedes ja käsi laiutades): Ei, sina.
TUUBIKE (käratab): Sina joonistasid, küsin ma?
JUHMIKE (alandatud hääletooniga): Jah, mina.
TUUBIKE: Ma andsin sulle värvid ja pintsli, aga sina joonistad minust karikatuuri.
Juhmike haarab portree ja jookseb minema. Ilmub Polla. Nähes oma portreed, hakkab haukuma, kisub selle siis hammastega seinalt maha ja jookseb ära.
Rohkem portreesid pole.
E e s r i i e
Poeet Lillekese õu. Rukkililledest ümbritsetud maja ees laud. Laua taga istub Lilleke ja luuletab. Kahe lillevarre vahele on seotud võrkkiik. Tagaplaanil plank.
LILLEKE (laskub tooli seljatoele ja sirutab käe välja): Kui kaunis on kuuvalge öö ... Öö .. (Paus. Teise tooniga.) Kui kaunis on kuuvalge öö ...
Öö ... Milline sõna riimub "ööga"? Töö ... Kui kaunis on kuuvalge öö, vöö, söö, löö, möö, öö - möö. Kui kaunis on kuuvalge öö. Mis möö! ... Jaburdus.
(Lilleke jääb mõttesse. Plangu taha ilmub Lillekese naaber Tümiste.)
TÜMISTE: Tervist, Lilleke!
LILLEKE: Ahaa, tervist, Tümiste, tervist!
TÜMISTE: Tere hommikust!
LILLEKE: Tere hommikust, Tümiste, ! Tere hommikust!
TÜMISTE: Ilus ilm täna.
LILLEKE: Ja-jah, väga ilus!
TÜMISTE: Kui ilusti päike paistab!
LILLEKE: Ja-jah, ilusti, ilusti!
TÜMISTE: Ja sina aina luuletad?
LILLEKE: Luuletan, vennas, luuletan.
TÜMISTE: Aga millest sa luuletad?
LILLEKE: Ei tea veel, ei tea.
TÜMISTE: Jõudu tööle siis!
LILLEKE: Tänan, tänan.
Tümiste kaob plangu tagant. Lilleke haarab pea käte vahele.
Noh! Ajaski mul kõik mõtted laiali! (Pominal.) Kui kaunis on kuuvalge öö, ei mina sind küll ära söö. Ptüi! Juhmus! Kui kaunis on kuuvalge öö, öö, öö, öö, öö, öö, öö, öö, öö ... Ptüi! (Lööb rusikaga lauale. Energiliselt.) Kuuvalge öö nii kaunis on ... On ... Mis riimub sõnaga "on"? ... Konn. See pole mingi poeetiline sõna - konn. Kuuvalge öö nii kaunis on, ta-ta-ta, ta-ta, ta-ta, konn ... Ei kõlba kuhugi.
Üle plangu vaatab Lillekese teine naaber - Harjaste.
HARJSTE (rõõmsalt, sõbralikult): Tervist, Lilleke!
LILLEKE: Ahaa, tervist, tervist!
HARJASTE: Täna on ilus ilmake, kas pole?
LILLEKE: Kole ilus! Lihtsalt kole!
HARJASTE: Päike paistab nii oivaliselt!
LILLEKE: Hirmus oivaliselt!
HARJASTE: Aga sina sepitsed aina värsse!
LILLEKE: Värsse, värsse.
HARJASTE: Aga millest, vennas, millest?
LILLEKE: Kõigest, sõber, kõigest.
HARJASTE: Soovin sulle edu sinu isiklikus loomingulises töös!
LILLEKE: Tänan, tänan.
HARJASTE (käega viibates): Ole terve!
Harjaste kaob plangu tagant. Lilleke jääb jälle mõttesse. Surub käed kõrvadele.
LILLEKE: Mille juurde ma peatuma jäin? Ahaa! Kuuvalge öö nii kaunis on. On - konn. Ei, "konn" ei sobi. On, konn, jonn, sonn, ronn, vonn. Ei, kuuvalgusest ma ei kirjuta. Sellest kirjutavad nagunii kõik luuletajad. Parem kirjutan millestki muust. (Jääb mõttesse. Sirutab käe ette ja žestikuleerib energiliselt.) Ma vaatan, kuidas tõuseb koit. Koit, toit, loit, soit, noit, voit, roit. Ei, mitte millestki ei saa aru!
Plangu taha ilmuvad Lillekese naabrid Kärbseke ja Nööbike.
KÄRBSEKE: Tervist, Lilleke!
LILLEKE: Tervist, tervist!
NÖÖBIKE: Te lubasite meile salmialbumisse luuletuse kirjutada.
LILLEKE (eemaletõrjuvalt): Pärastpoole, pärastpoole.
KÄRBSEKE: Te ütlete iga kord "pärastpoole". Millal pärastpoole siis?
LILLEKE: Noh, pärastpoole, hiljem.
NÖÖBIKE: Te petate jälle.
LILLEKE: Ei, ei.
KÄRBSEKE: Millal me siis võime tulla?
LILLEKE: Homme, homme.
NÖÖBIKE: Hea küll.
Kärbseke ja Nööbike kaovad plangu tagant. Lilleke vajub mõttesse.
LILLEKE: Ma vaatan kuidas koit. Hm, hm.
Plangu taha ilmuvad uuesti Kärbseke ja Nööbike.
KÄRBSEKE: Millal me homme võime tulla? Kas hommikul?
LILLEKE: Tulge hommikul. (Äkki taibates.) Või ei, ei. Parem tulge õhtul.
NÖÖBIKE: Tuleme õhtul.
LILLEKE: Hästi, hästi.
KÄRBSEKE: Kas te homme õhtul ikka kindlasti kirjutate luuletuse?
NÖÖBIKE: Tõotage, et kirjutate.
LILLEKE: Et mu hing hukka läheks, kui ma kirjutan! Ptüi! See tähendab - ptüi! - see tähendab siis, kui ei kirjuta!
KÄRBSEKE: Kas te ei peta?
LILLEKE: Ei, ei!
NÖÖBIKE: Tõotage meile, et te ei peta.
LILLEKE: Et ma hukka ei läheks, kui ma ei peta. See tähendab - ptüi!
Kui petan ... Petan! Ptüi! Isegi ei saa aru, mis ma räägin.
KÄRBSEKE: Hästi.
Kärbseke ja Nööbike kaovad jälle plangu taha.
KÄRBSEKE: Soovime teile edu loomingulises töös.
NÖÖBIKE: Ja ka isiklikus elus.
LILLEKE (ootamatusest võpatades): Ahaa, tänan, tänan.
Kärbseke ja Nööbike kaovad.
LILLEKE: Ja need harakad! Ptüi! Millest ma mõtlesin?
Kärbseke ja Nööbike ilmuvad uuesti.
KÄRBSEKE: Nägemiseni!
NÖÖBIKE: Nägemiseni!
LILLEKE: Nägemiseni! Et susi teid sööks! Nägemiseni.
Kärbseke ja Nööbike kaovad lõplikult. Lilleke lõõtsutab nagu pärast rasket tööd. Istub mõnda aega liikumatult, vaadates üksisilmi ühte punkti.
LILLEKE: Pea on mõtetest täitsa tühi. Aga mul olid ju ometi mingisugused mõtted. Millest ma mõtlesin? Koit - toit. Mis toit? Ptüi!
Õuele ilmub Juhmike.
JUHMIKE: Tere, Lilleke!
LILLEKE: Tere, võtaks sind see ja teine, tere!
JUHMIKE: Kuule, Lilleke, õpeta mind ka luuletusi kirjutama. Ma otsustasin ka luuletajaks hakata.
LILLEKE: Aga kas sul annet on?
JUHMIKE: Muidugi on. Kui ei oleks, siis ma poleks tulnudki.
LILLEKE: Seda peab kontrollima, võtku sind see ja teine. Kas sa tead, mis on riim?
JUHMIKE: Riim? Ei, ei tea.
LILLEKE: Riim - see on kui kaks sõna lõpevad ühtemoodi. Näiteks: nali - kali, lammas - hammas. Said aru?
JUHMIKE: Sain küll.
LILLEKE: Mõtle riim sõnale "mõla"!
JUHMIKE: Kanala.
LILLEKE: Mis riim see on? Mõla - kanala. Need sõnad ei riimi üldse.
JUHMIKE: Kuidas nii? Nad ju lõpevad mõlemad ühtemoodi.
LILLEKE: Sellest on vähe. Sõnad peavad olema sarnased, et kõlaks hästi. Kuula! ... Mõla - kõla, tuba - luba, päike - väike.
JUHMIKE: Sain aru, sain aru. Mõla - kõla, tuba - luba, päike - väike. Kui tore! Ha-ha-haa!
LILLEKE: Mõtle riim sõnale "raamat"!
JUHMIKE: Kaamat.
LILLEKE: Mis kaamat? Kas selline sõna on olemas?
JUHMIKE: Aga kas siis ei ole?
LILLEKE: Muidugi mitte.
JUHMIKE: No siis - saamat.
LILLEKE: Mis saamat see sul on?
JUHMIKE: See on nii, et saamatu inimene - see on saamat.
LILLEKE: Ära vassi. Niisugust sõna pole olemas. Tuleb valida niisugused sõnad, mis tõepoolest on olemas, aga mitte ise välja mõelda.
JUHMIKE: Aga kui ma ei suuda mõelda teist sõna.
LILLEKE: Tähendab, sul ei ole luuletamiseks annet.
JUHMIKE: Eks sa mõtle siis ise sellele riim.
LILLEKE: Kohe. (Hakkab edasi-tagasi käima ja omaette pomisema.) Raamat, jaamat, laamat, naamat, taamat, kaamat. (Istub laua taha ja haarab pea käte vahele.)
Raamat, plaamat, kraamat, traamat, kaamat. (Kargab laua tagant üles.) Ptüi! Mis sõna see on? See on mingi niisugune sõna, millel pole üldse riimi. Näed, kui raske on salme teha! Sa parem ära proovigi.
JUHMIKE: Ei, ma ikka proovin.
LILLEKE: Proovi, proovi! Ainult tule teine kord. Mul hakkas sellest pea valutama.
JUHMIKE: Hüva. Tulen teine kord. Nägemiseni!
LILLEKE: Nägemiseni!
Juhmike lahkub. Lilleke istub laua taha. Langetab pea, see kolksatab vastu lauda, nagu oleks puust. Tõstab pea ja vaatab mõne hetke mõttetult enda ette. Koputab sõrmega vastu laupa; kõlab, nagu koputataks vastu kuiva puud.
LILLEKE: Pea on täiesti tühi.
Plangu taha ilmub veel üks Lillekese naaber - Tutiste.
TUTISTE (ülekeeva rõõmuga): Tere, Lilleke!
LILLEKE (hirmunult püsti karates): Mis?
TUTISTE (sama tooniga): Ma ütlesin: "Tere, Lilleke!"
LILLEKE: Ahah ... ja-jah.
TUTISTE (saluteerides): Soovin edu loomingulises töös!
Tutiste kaob plangu tagant.
LILLEKE: Tervitus!
Lilleke lööb käega ja viskub võrkkiigesse. Jääb ristseliti kiigesse lamama - käed, jalad ja pea ripuvad elutult üle kiige alla.
E e s r i i e
Teise pildi dekoratsioon. Tarkpea, Pontsik, Tabletiste, Tuubike ja Tõtuste mängivad õuel võrkpalli. Nad löövad palli käte ja peaga. Pall on riputatud niidi otsa. Juhmike jookseb sisse.
JUHMIKE: Kuulake, poisid, missuguse luuletuse ma kirjutasin.
TABLETISTE: Mis?
JUHMIKE: Ma kirjutasin luuletuse.
TABLETISTE: Poisid, ha-ha-ha! Juhmike kirjutas luuletuse.
TARKPEA: Vaat kus nali! Millest sa siis kirjutasid?
JUHMIKE: Teist.
KÄRBSEKE: No-noh, mis sa meist kirjutasid?
JUHMIKE: Kõigepealt - luuletus Tarkpeast.
TABLETISTE (naerust turtsudes): Lase tulla Tarkpeast!
JUHMIKE: Kuulake! Hm. Hm.
Tarkpea kõndis järve ääres,
kastis vette pikad sääred.
Kõik tegelased peale Tarkpea purskavad naerma.
TARKPEA (vihaselt): Mis? (Kargab Juhmikese juurde.) Millal ma kastsin oma sääred vette?
JUHMIKE: Mis sa kisad, ma ütlesin ainult riimi pärast, et sa kastsid vette pikad sääred.
TARKPEA: Mis sa õige mõtled? Riimi pärast ajad niisuguseid jaburdusi kokku.
JUHMIKE: Tõtt pole ju mõtet kirjutada, see on ju nagunii olemas.
TARKPEA: Eks sa katsu veel kord, küll sa näed. Mis sa siis teistest kirjutasid?
JUHMIKE: Kuulake nüüd luuletust Tõtustest! Hm.
Tõtustet vaevas näljapiin julmalt,
neelas ta alla triikraua külmalt.
TÕTUSTE: Poisid, mis ta minust kirjutab? Ma pole mingit külma triikrauda alla neelanud.
JUHMIKE: Mis sa karjud? Ma ütlesin ainult riimi pärast, et triikraud oli külm.
TÕTUSTE: Ma pole ju ühtki triikrauda alla neelanud, ei külma ega kuuma.
JUHMIKE: Aga ma ju ei ütlegi, et sa oleksid kuuma triikraua alla neelanud, ole rahulik. Kuulake parem luuletust Pontsikut.
Pontsik magab, padja all
magus pannkook peidus tal.
Pontsik tormab kiiresti majja. Ilmub hetke pärast tagasi.
PONTSIK: Vale puha! Mingit pannkooki polnud padja all.
JUHMIKE: Sa ei taipa luulest mitte tuhkagi. Ainult riimi pärast on öeldud, et padja all on pannkook, tegelikult ei ole. Kuulake nüüd luuletust Tabletistest.
TABLETISTE: Poisid, see mõnitamine tuleb lõpetada! Kas me tõesti peame rahulikult kuulama, mida ta meist kõigist luiskab?
TÕTUSTE: Ei, las loeb! Kui ta juba meist luges, siis lugegu teistest ka.
TUUBIKE: Meie ei taha. Mine minema!
TABLETISTE: Kao! Need pole kellegi luuletused, vaid vemmalvärsid.
Kõik ajavad Juhmikest ära. Mõnda aega on lava tühi. Kruvike ja Mutrike sõidavad autoga lavale. Auto peatub keset lava. Kruvike ja Mutrike tulevad kabiinist välja ja hakkavad autot puhastama. Läheneb Juhmike.
JUHMIKE: Kuule, Kruvike, luba ma sõidan ka autoga. Ma tahan ka autojuhiks hakata.
KRUVIKE: Sellest ei tule midagi välja.
JUHMIKE: Mispärast?
MUTRIKE: Sellepärast, et sa alustad palju, aga midagi ei vii lõpuni.
JUHMIKE: Aga nüüd näete, et viin lõpuni.
KRUVIKE: Ei, ei, autojuhtimist tuleb ikka kaua aega õppida.
JUHMIKE: Mis siin õppida on? Tõmba aga kangi ja keera rooli.
MUTRIKE: Keera aga rooli! Oh sind! Või sinu meelest pole siin midagi õppida! Tee, et sa kaod!
JUHMIKE: No, noh! Mis te nüüd!
KRUVIKE: Mine aga mine!
MUTRIKE: Sulle juba öeldi, mine minema! Tee, et sa kaod!
JUHMIKE: No, noh! Mis te nüüd!
KRUVIKE: Mine aga mine!
MUTRIKE: Sulle juba öeldi, mine minema!
Kruvike ja Mutrike ajavad Juhmikese minema ja tulevad siis mõlemad auto juurde tagasi.
KRUVIKE: Ei maksa tal lasta autoga sõita! Sõidab enda vigaseks ja lõhub auto ära. Nagunii ta ei õpi seda selgeks, ta ei vii ju midagi lõpule.
MUTRIKE: Tema mõtleb, et istu aga rooli taha ja sõida.
Kruvike ja Mutrike lahkuvad. Juhmike hiilib masina juurde ja ronib kabiini.
JUHMIKE (torisedes): Ei vii midagi lõpuni! aga nüüd viin lõpuni, üsna lõpuni. (Tõmbab käigukangi, vajutab pedaalile ja nuppudele.) Miks ta siis ei taha sõita? Või sina, koer, ei sõida! (Tirib käigukangi.) Pole midagi, küll ma sust jagu saan! Küll ma s-su sõitma panen.
Juhmike ragistab kangidega ja starter hakkab surisema. Juhmike liigutab uuesti käigukangi, mootor turtsatab ja auto hakkab liikuma. Juhmike haarab kinni tuuleklaasist (auto on pealt lahtine) ja vaatab hirmunult ettepoole. Maja uksest tormavad välja Tõtuste ja Tarkpea.
TÕTUSTE: Mis sa teed, sa sõidad enda puruks!
JUHMIKE: Ei sõida.
Auto sõidab koerakuudi otsa. Polla kargab ulgudes välja ja jookseb autole järele, mis sõidab ümber maja.
TARKPEA: Näed nüüd, mis sa teed! Jäta silmapilk seisma!
JUHMIKE (käsi laiutades): Kuidas ma saan seisma jätta! Nagu ma teaksin, kuidas seisma jätta.
TUUBIKE (tuleb joostes): Lüli gaas välja!
JUHMIKE: Kuidas ma seda välja lülin?
(Auto sõidab laua otsa, mis seisab õuel. Laud puruneb. Juhmike haarab rooli käte vahele ja hakkab seda keerama.) Poisid, tehke ruttu värav lahti, muidu ma sõidan siin kõik puruks.Tõtuste ja Tarkpea tormavad väravaid avama. Juhmike sõidab vastassuunas, auto sõidab läbi plangu ja kaob silmist. Majast jooksevad välja Tabletiste ja Pontsik.
TABLETISTE: Mis juhtus?
TUUBIKE: Juhmike sõitis autoga.
TABLETISTE: Seda ma arvasin.
PONTSIK: Ma arvasin sama.
TABLETISTE: Tulge kaasa!
Tabletiste jookseb majja tagasi, Pontsik tema kannul. Sekundi pärast ilmuvad mõlemad valgetes mütsides, millele on punane rist peale õmmeldud. Kannavad kanderaami, millel on samuti punane rist.
TABLETISTE: Läki! (Tormavad autole järele. Lävele ilmuvad Kruvike ja Mutrike. Kõik vaatavad sinnapoole, kuhu kadus auto.
KRUVIKE: Ta siis ikkagi läks autoga sõitma.
TUUBIKE: Vaadake, mis ta nüüd teeb! Kohe läheb ümber!
MUTRIKE: Ei, nüüd kihutab otse maja poole, nüüd sõitis posti maha!
Ai, ai, ai!
TARKPEA: Sõidab otse maja poole. Aahh! ...
TÕTUSTE: Poisid, paneme jooksu!
Kõik jooksevad minema, kõige taga jookseb Polla ja haugub. Hetke pärast ilmuvad Tabletiste ja Pontsik kanderaamiga. Kanderaamil lamab Juhmike. Ta on lahtirõivastatud, ainult trussikutes. Pea on sidemetesse mähitud, samuti küünarnukid ja põlved, põsel plaaster. Tabletiste ja Pontsiku järel tulevad lavale ülejäänud tegelased, käes purunenud auto osad: rattad, rool, kõige taga jookseb Polla, signaalpasun hammaste vahel. Kõik on Juhmikese kanderaami ümber, mille Tabletiste ja Pontsik keset õue asetavad. Juhmike ajab ennast kanderaamil istuli.
JUHMIKE: No nii. Nüüd ma tean, et iga töö tahab õppimist.
Polla haugub ja noogutab jaatavalt pead.
E e s r i i e
MEIE NUKUTEATER* Eesti Riiklik kirjastus* Tallinn 1958, lk. 135.