Kas oskad sellest jutust teha näidendi? Isa Neptunus ja vaalad Donald Bisset Kord ennemuistsel ajal istus mere keskel kalju peal üks suur merivähk koos seitsme väikse merivähipojaga. Oli merivähipoegade magamamineku aeg. "Palun räägi meile unejuttu!" anusid nad. "Oi jaa, räägi, palun!" toetasid neid teod, kes olid kalju külge liibunud. "Hea küll, ma jutustan," lubas suur merivähk. Parajasti juhtusid mööda minema mõned tursad ja väikesed kilud (ehkki magamamineku aeg oli tegelikult juba ammu käes) ja üks suur meriangerjas, kelle nimi oli William. Kõik peatusid ning jäid kuulama. Suur merivähk alustas oma juttu... Ükskord ennemuiste, siis, kui meri alles loodi, ei olnud seal vesi soolane ega olnud ka kunagi ühtki tormi. Meri oli lihtsalt nagu üks hiiglasuur kalatiik. Ühel päeval istus isa Neptunus merepõhjas, kõik ta nelikümmend ilusat tütart tema ümber. Kümnel neist olid pikad kollased juuksed ja kümnel pikad mustad juuksed, järgmisel kümnel pikad valged juuksed ja viimasel kümnel pikad punased juuksed, ning neil kõigil olid toredad läikivad kalasabad. Isa Neptunus märkas, et mõned mööduvad heeringad nutavad. Siis ujusid mööda triibuline ingelrai ja mõned merihobud - ja kõigil silmad pisarais. Möödus üks merilest ja see nuttis ka. Isa Neptunus vaatas merepõrandale ja nägi, et ka meritäht nuttis, ja üks väike lähenev merivähk nuttis samuti. "Mis küll ometi viga on, kulla merivähk?" päris isa Neptunus. "Teie lahke loaga, isand, - ikka nood vaalad," nuuksus merivähk. "Nad joovad jälle merevett." Oi, kui vihaseks isa Neptunus nüüd sai! Ta ujus pinnale, vaatas ringi ja nägi ilmatut hulka hiiglasuuri vaalasid, igaüks niisama suur, kui mõni kirik, ja kõik nad jõid parajasti merevett. Ning meri jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks. "No on alles paharetid!" hüüdis isa Neptunus. "Aga ma teen sellele peagi lõpu!" Ta ujus alla tagasi ja kutsus kokku oma tütred. "Minge meie palee kööki, kullakesed," käskis ta. "Köögikapis on virnas soolakotid. Igaüks võtku sealt üks ja tulgu siis uuesti siia." Niisiis ujusidki nelikümmend näkineidu kööki, ning tagasi tuli igaüks kotitäie soolaga. Siis ütles isa Neptunus oma kollasejuukselistele tütardele: "Teie ujuge lõunasse, tühjendage soolakotid merre ja segage hästi ära!" Ja valgejuukselistele tütardele ütles ta: "Teie, mu lemmikud, ujuge läände ja tehke seal niisamuti." Oma punasejuukselistele tütardele lausus ta aga nii: "Teie, kullakesed, peate ujuma põhja ning seal merevee soolaseks tegema." Näkineiud ujusidki minema ja tegid nii, nagu isa oli käskinud. Järgmisel päeval hakkasid vaalad jälle vett jooma. "Uuh!" hüüdsid nad. "See on ju kõik puha soolane!" Nii ei saanudki nad juua, ainult purskasid soolast vett kõrgele õhku ja peksid sabadega, nii, et tõusis suur torm. Isa Neptunus aga naeris: "Vaat nii: millal iganes vaalad nüüd merevett juua ka ei prooviks, ikka on sellel kole maitse. Siis kukuvad nad sabadega vehkima, nii, et merel tuleb torm. Aga ikkagi on palju parem vahel tormi kannatada kui lasta kogu merevesi ära juua, eks ole?" "Muidugi, kallis isa!" hüüdsid tema nelikümmend ilusat tütart ning kõik nad andsid isale põse peale musi. "Ja nii sai merevesi soolaseks ning sellepärast on meil vahel tormid," lõpetas merivähk ringi vaadates. "Aitähh!" hüüdsid kalad ja ujusid koju. "Suur tänu sulle, merivähk!" ütlesid teod. Nemad olidki juba kodus, nii, et neil ei olnud tarvis enam kuhugi minna. "See oli tore jutt," lausus suur meriangerjas William. "Kas ma aitan sul merivähikesi magama panna?" "Suur tänu William!" hõikasid merivähid, kui nad merepõhja poole minema ujusid, et magamiseks kaljuõnarusi otsida. Just siis juhtusid mõned vaalad mööda ujuma ning üritasid jälle merevett juua. "Uuh, ikka on sellel veel nii kole maitse!" hüüdsid nad ja peksid sabadega nii, et tõusis suur torm. Aga merivähkidel polnud sellest midagi. Oma kodus voodis oli neil kõigil hea julge olla. Ja see ongi jutu lõpp. Donald Bisset. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Tln.,"EESTI RAAMAT", 1974. Lk. 28 - 33.