NUKKUDE KÄSITSEMINE Kui nukud on valmis, tuleb õppida neid õigesti käes hoidma. Nukku ei tohiks üles tõsta kohe sirmi serva tagant, n.-ö. maa alt. Ta peaks ilmuma lavale õiges kõrguses külgkardinate tagant. Külgkardinate puudumisel tuleb nukku tõsta sammhaaval, teda samal ajal tagant poolt ette poole tuues. Algul paistab kaugemal nuku pea, siis õlad, keha ja alles sirmi ääres näeme teda täies pikkuses. Sama kehtib ka äramineku kohta. Nukk võib laval käia, joosta, hüpata jne., olenevalt iseloomust ja ülesandest antud stseenis. Käimisel liigub nukku hoidev küünarnukist kõverdatud käsi sammu taktis veidi üles- alla. Samal ajal pöörame kätt pisut randmest, võrdselt ühele ja teisele poole. Pulknukul hoiab teine, pulka alt hoidev käsi nuku pead paigal. Kui nukk peab laval edasi-tagasi käima, tuleb pöördepunktides jälgida, et ta ei teeks suurt liuglevat kaart. Selle vältimiseks hoiame nukku ühel kohal, ise samal ajal tema ümber liikudes. Nuku tagasitulekuks piki sirmi võib ka kätt pöörata, nii et nuku jääb näoga nukujuhi poole, ise aga astuda selg ees. Jooksu ajal on liigutused samad, ainult kiiremad. Mõnikord aitab, kui jookseme ja käime nukuga samas rütmis. Eriti soovitatav see siiski ei ole, sest tähelepanu nukult võib kergesti kaduda. Meie ise võime sirmi taga mängima hakata, kuid vaatajale pole see ju nähtav. Kindlasti peame tähele panema, et nukk ei liiguks külg ees (kui see just vajalik pole), vaid alati näoga otse liikumise suunas. Selleks peaks liikumise ajal hoidma nukku otse enda ees, suunates pilgu tema kuklale. Jälgime, et nukk püsiks otse ja vajalikul kõrgusel. Ka pole soovitatav nukuga sõita ega libiseda. Kõik tegevused tuleb teha nii, et nuku tegevus oleks selgesti mõistetav. Selleks teeme mitmesuguseid harjutusi: hoiame nukku üleval keset sirmi, näoga vaatajate poole ja harjutame kummardamist, peaga noogutamist (pulknuku puhul asendab seda kummardamine), pea pöördeid. Käpiknukuga tehakse pöördeid kogu kehaga, pulknukul hoiame pea pööramiseks nuku keha paigal ja pöörame teise käega pilka. Kui teeme seda kiiresti mõlemale pole, siis nukk nagu raputaks pead. Enne käte tõstmise, lehvitamise, plaksutamise, paitamise jne. harjutamist on soovitatav teha ilma nukuta eraldi ainult sõrmeharjutusi. Sõrmede liikumist treenime iga sõrmega eraldi, et vajadusel suudaksime liigutada nuku pead igas suunas või ainult nuku kätt. Harjutame mõlema käega, sest sageli on vaja mängida kahe nukuga korraga. Nuku istumist harjutades teeme kõigepealt nukuga kummarduse, oma kätt randmest veidi tõstes. Kui nukk juba istub, viime oma käe taha ja laseme selle samal ajal ka allapoole. Niisuguses asendis olles tõstame nuku pea jälle püsti. Kui ilma jalgadeta nukk istub küljega vaatajate poole, siis võime teise käega kohendada nuku seelikut altpoolt, nagu paneks nukk jalad istumisasendisse. Kui nukul on jalad, siis pärast istumist tõstame need teise käega ükshaaval üle sirmi serva ja pöörame nuku näoga saali poole. Nukk võib aga ka kohe näoga saali poole istuda. Sel juhul langetame nuku pärast kummardust veidi tahapoole selili, viskame ta jalad üle sirmi serva ja tõstame nuku isteasendisse. Kui nukk peab pikali heitma, paneme ta kõigepealt istuma. Seejärel asetame pea sirmile ja kohendame kleiti või jalgu. Magava nuku pöörame seljaga vaatajate poole, et lahtised silmad poleks publikule nähtavad. Iga nukk räägib ja liigub omamoodi, igaühele peab leidma iseloomuliku liikumise, hääle kõrguse, intonatsiooni. Näiteks karu liigub aeglaselt, räägib madala häälega. Hiir seevastu jookseb kiirelt, räägib kõrgema häälega. Jänes võib lavale tulla hüpeldes, rebane edevalt hööritades jne. Iga tegelane peab tegutsema vastavalt oma karakterile usutavalt. Harjutada tuleks algul kindlalt peegli ees, siis näeb esineja oma nukku nii, nagu seda näeb pealtvaatajagi. Rääkiva nuku liigutused peavad olema tekstiga kooskõlas. Nuku zest aitab rõhutada intonatsiooni. Võimaluse korral tuleks kasutada loomade häälitsusi, näiteks koer tuleb haukudes, kass näugudes, hiir piiksudes. Põhihäälitsusest peab lähtuma ka ülejäänud teksti esitamisel. Lastele õpetame nukkude käsitsemist mänguliselt. Kasvataja annab näiteks kahele lapsele kitsetalled ja ühele kitseema ja hakkab jutustama: "Elas kord kitseema kahe väikese tallega. Nende nimed olid Kök-Kök ja Mök-Mök. Kitsetalled, palun tutvustage end lastele! Tehke kraapsu ja ütelge tere! (Lapsed liigutavad vastavalt nukke.) Kök-Kök ja Mök-Mök olid lõbusad kitsepoisid. Nad armastasid joosta, hüpelda ja kukerpallitada. Ise mökitasid rõõmsalt. Kuidas nad seda tegid? (Lapsed näitavad.) Siis tuli Kitseema ja ütles ... Kuidas Kitseema ja mida ta ütles? (Laps näitab ja räägib: siis Kitseema kallistas oma poegi.) Kitsekesed lehvitasid ... Kuidas nad lehvitasid? Ja mida hüüdsid? (Lapsed näitavad.) Kitseema lehvitas ja lahkus. Kuidas ta lahkus?" Nüüd vahetab kasvataja osalised ja mäng jätkub. Tuleb meeles pidada, et lapsed ei tohi kätt kaua üleval hoida. Sirmi taga räägime hästi selgelt ja kõvema häälega, sest sirm summutab osa häälest. Kui nukk räägib, tuleb seda käte- või pealiigutusega rõhutada, et vaataja taipaks, milline nukk parajast kõneleb. Teised laval olevad nukud on liikumatud, kuid peavad jälgima, s.t. kuulama vastasmängijat. Kui laval on korraga kolm tegelast ja üks neist kõneleb, teised kaks aga niisama, mõttetult end liigutavad, siis vaataja ei saa aru, milline nukk räägib. Nukulavastustes läheb sageli vaja mitmesuguseid rekvisiite - esemeid, millega nukud tegutsevad. Jänesel võib vaja minna luuda, karul meepotti, kassil koorepurki jne. Rekvisiitide valmistamisel arvestame selle nuku suurust, kes selle kätte peab võtma. Rekvisiiti võib nukk hoida oma kätega, s. t. näitleja hoiab seda nuku kätes olevate sõrmede abil. Kuid kõigile vajalikele esemetele võime külge panna ka traatvarda või kepi ja hoida neid teise käega nuku käe juures. Rekvisiitidega mängimisel võib abiks olla teine inimene. See on eriti vajalik, kui nukk peab eseme käest ära panema, kuid ese peab sirmil siiski nähtavale jääma. Abilist on kindlast vaja näiteks näidendis "Võlukoor", kus kass peab koorepurgi tühjaks sööma. Abiline hoiab varda abil ühes käes läbipaistvast materjalist ilma põhjata purki, teise käega aga tõmbab purgi sisse pandud valget paberit allapoole vastavalt sellele, kuidas purk tühjeneb. Ludmilla Gustavson TEEME ISE NUKUTEATRIT Tallinn*Koolibri* 1992, lk. 51.